Kino algusajaks võib lugeda 1895. aasta detsembrit, mil vennad Auguste ja Louis Lumi?re korraldasid Pariisis esimese piletimüügiga filminäitamise. Juba samal kuul kirjutati Tallinna saksakeelses ajalehes Lumi?re’ide konkurendi Thomas Edisoni leiutisest, mille läbi “saavad terved sündmused liikuvate kujudena päevapildis ette toodud”. Liikuvate piltide näitamine levis järgmisel aastal kiirelt üle kogu Euroopa, jõudes Eestisse 1896. aasta oktoobris.
Esimene filminäitamine
Pühapäeval, 1896. aasta 4. oktoobri (ukj) õhtul kell kaheksa avanes tallinlastele Pikal tänaval asuva Börsihoone (Suurgildi hoone) väikeses saalis võimalus 50 kopika eest uue tehnikaime – filmiga – kohapeal tutvuda. Näidati filmiprogrammi, mis koosnes kümnest umbes minuti pikkusest palast. Kriitikute poolt heideti korraldajatele ette aparaadi liiga nõrka valgusjõudu ja tugevat piltide värisemist, kuid asja uudsus korvas mainitud puudused ning etendusi saatis suur menu.
Sama filmiprogrammi näidati Börsihoones veel 13 päeva, seejärel siirduti Tartusse, kus etendused toimusid Bürgermusse saalis.
Pilt Suurgildi hoonest ja Bürgermussest.
Esimesed paikkinod
1908. aastani toimusid kinoetendused peamiselt klubiruumides, teatrihoonetes, näitusepaviljonides jms spetsiaalselt kinole mitte kohandatud hoonetes. Esimene paikkino Eestis avati 1908. aasta 17. aprillil Tartus. Tegemist oli kinoga Illusion Heinaturul (Kivisilla ja Raatuse tn vaheline ala), mis oli mõeldud 360 vaatajale.
Kõige esinduslikumaks paikkinoks kujunes aga 1908. aasta juulis Tallinnas Uue turu ääres (Viru väljakul) uksed avanud Metropol ehk “Elavate ja laulvate piltide teater”. Sellesse kinno mahtus 950 vaatajat, siin oli oma orkester, puhvet ja talveaed, saali õhutasid elektriventilaatorid, oli keskküte. Järgmistel aastatel avati Eesti linnades arvukalt uusi paikkinosid. Nagu näitab kiire kinodevõrgu tekkimine, oli kinoäri kujunenud kasumlikuks ettevõtmiseks.
Foto Illusionist ja Metropolist.
Esimesed mängufilmid kinolinal
1900. aastani näitasid Eestis liikuvad rändkinoettevõtted peamiselt lühifilme ning erinevaid palasid võis ühe seansi jooksul olla ligi 30. Filme näidati sageli teatri- või tsirkuseetenduse lisana, teisalt rikastasid kinoetendusi humoristid, lauljannad, orkestrid, akrobaadid, loomatsirkus, jõumehed, trikimeistrid ja mustkunstnikud.
Kuulutus ka
Alles 20. sajandi algul hakkas filmide pikkus aegamööda kasvama ja teemade valik mitmekesistus. Ekraanile ilmusid mängufilmid, kroonikad, reisifilmid, loodusvõtted, populaarteaduslikud lühifilmid ja naljapildid. Juba sel perioodil olid osa filme koloreeritud ning vahel proovitud lisada heli.
Esimesed Eestis filmitud kaadrid
Nagu kogu Venemaal olid ka Eesti kinodes näidatavad filmid kuni 1908. aastani eranditult välismaised, pärinedes valdavalt Prantsusmaalt. Alles järgneval perioodil jõudsid siinsetele ekraanidele esimesed vene filmid ning kasvas taani, itaalia, saksa ja ameerika filmide osakaal. Esimesed Eestis filmitud kaadrid pärinevad 1908. aastast, mil Tallinnas asuvas kinos Grand Imperial Vio näidati Rootsi kuninga saabumist Tallinna. Samal aastal filmiti ja näidati kohalikes kinodes Tallinna vaateid ja panoraami, Nikolai II ja Inglise kuninga Edward VII kohtumist Tallinna reidil, Prantsusmaa presidendi Armand Falli?res’i saabumist Tallinna läbirääkimistele tsaariga, ajaloolist Narva linna jms. Kroonikakaadrid on säilinud ja koopiaid säilitatakse Eesti Filmiarhiivis.
Kaader.
* * *
Päris esimene oma asi
PEAAEGU 100 AASTAT: 1912. aasta 27. aprillil väntas Johannes Pääsuke (1892-1918) Tartus oma esimese ringvaatepala “Utot?kini lendamised Tartu kohal”, mida loetakse eesti filmi algusdaatumiks. Ja siis hakkas tulema! Vanu filme laseb Maria Mang.
Seega oli esimene eesti algupärane ülesvõte tegelikult kroonikapala, mis esilinastus Tartus kinos Illusion 30. aprillil 1912. Säilinud pala autentsus on veel küsimuse all, sest filmile võeti ka Utot?kini lend Tallinna kohal ja asjatundjad pole kindlad, kas säilinud palal on Tartu või Tallinn. Teadaolevalt tegi Pääsuke ka päevasündmuste ülesvõtmisega kaastööd suurtele Euroopa filmikompaniidele – Pathé’le ja Gaumont’ile.
Esimene eesti mängufilm
Eesti esimeseks mängufilmiks peetakse 1914. aasta 26. veebruaril Tartus kinos Ideal esilinastunud tummfilmi “Karujaht Pärnumaal”. 14-minutilise poliitilise pilaloo operaator on Johannes Pääsuke, lavastaja Tõnis Nõmmits ja tootja Aleksander Tippo. Tegu on satiirilise palaga ajakirjaniku, ärimehe ja poliitiku Jaan Karu ning Pärnu linnapea Oscar Brackmanni vahelisest konfliktist. Film on 2004|. aastal taastatud ja Ardo Ran Varres on komponeerinud sellele ka heli.
Eesti esimene filmiettevõte
Kohalikku elu kajastavate ringvaadete filmimisega seostub eelkõige esimene eesti filmiettevõte Estonia-Film (1919-1932). Ettevõte loodi vendade Georg Johannes ja Peeter Parikase ning Konstantin ja Theodor Märska poolt ning tegeles samaaegselt nii filmide tootmise kui ka levitamisega. 1922. aastal avati kino Rekord ja aasta hiljem Kungla. Estonia-Filmi esimene ringvaade tuli ajakirjanikele näitamisele 1920. aasta veebruaris, esimene vaatefilm “Filmikaameraga läbi Eesti” 1924. aastal.
Seda vaatefilmi näidati ka mujal Euroopas – Saksamaal, Ungaris, Rootsis ja Lätis. Samuti müüdi kroonikakaadreid Prantsusmaale Gaumont’ile ja Ameerika Ühendriikidesse. 1921. aastal valmis Estonia-Filmi esimene naljapilt “Armastuse pisielukas”, mis võeti Tallinnas üles ühe päevaga.
Esimesed mängufilmiprojektid
Esimeste eesti mängufilmide planeerimisel pöörati koheselt pilgud eesti kirjanike loomingu poole. Anton Hansen Tammsaare oli esimene kirjanik, kelle teostele nägi Estonia-Film tulevikku. 1922. aastal oli kavas teha ühe Tammsaare novelli põhjal film, milles taheti kujutada teomeeste ja parunite vahekorda. Kahjuks jäi see rahanappusel teostamata nagu nii mõnigi teine mängufilmiprojekt (näiteks Oskar Lutsu “Kevadet” taheti juba 1926. aastal ekraniseerida).
Estonia-Filmil jäi teadmata põhjustel lõpetamata ka film “Kajakate saar”, mille võtted olid toimunud 1929. aasta suvel. Literatuurse taustaga käsikiri rääkis Läänemere üksikul saarel elavate inimeste kirekonfliktidest, mis kisuvad oma keerisesse piiritusevedajad ja piirivalvurid. Piiritusevedajate temaatika leiab hiljem käsitlust Eesti-Saksa koostööfilmis “Kire lained” (1930).
Eesti filmitööstuse esimesed sammud
1923. aastal asutati Tartus filmiproduktsioonifirma Regina-Film, mille esimene filmipala oli “Vanaema kingitus” (1923) – lühike jandilugu lehma toomisest läbi Tartu linna, mis põhjustas palju sekeldusi, seda nii filmis nähtavalt kui ka filmivõtetel. Sarnane, Osilia-Filmi toodetud naljalugu “Nõiakepp” (1923) tehti Tallinna tänavatel.
1923. aastal esilinastus ka Tartu fotograafi Jakob Sildniku draama “Must teemant”, mis sai hoolimata ilusatest Tartu vaadetest kriitika osaliseks, sest jäljendas populaarseid vene “Kuldseeria” draamasid. Kuid näitlejatel kukkus tunnete edastamine tunduvalt abitumalt välja. Kriitikutele ei meeldinud, et seda nimetati esimeseks eesti kunstdraamaks, sest sellise tiitliga film oleks pidanud oma ainese saama eesti kirjandusest.
Esimene reklaamfilm
Eesti esimeseks reklaamfilmiks võib pidada ajakirjanduse andmetel Osilia-Filmi toodetud filmi “Parem karta kui kahetseda”, mis tuli ekraanile 1924. aastal. Tellijaks oli kindlustusselts EKA ja valmistajaks reklaamibüroo Theodor Weimann. Film pidi rändama läbi Eesti erinevate kohtade ja “näitemängu” kujul vaatajatele selgeks tegema, milline oht ähvardab igaüht, kes ennast õigeaegselt kindlustanud pole.
Esimene Eesti täispikk mängufilm
1924. aastaks oli välja kujunenud juba sotsiaalne tellimus rahvusliku filmitoodangu järgi. Hoolimata pidevatest teadaannetest ajaleheveergudel teemal “kinofilmide valmistamine Eesti-ainelise jõu puudusel raskendatud” hakati 1924. aastal valmistama täispikka mängufilmi “Mineviku varjud”, mille operaator oli Konstantin Märska (1896-1951). Film jutustas 13. ja 14. sajandi saatuslikest päevadest, “kuidas Eesti hõimud pealetungivate rüütlite-mõõgavendadega veriseid lahinguid löövad ja visalt vabadust kaitsevad”. “Mineviku varjud” oli oma aja mõistes “värviline”.
Fotod “Mineviku varjud” ja “Malev”
Tarvidust teha selliseid filme nagu “Mineviku varjud” ja aasta pärast ka Taara-Filmi poolt tehtud “Esimese öö õigus” (1925) seostati vajadusega oma rahva ja maa minevikku tundma õppida. Balduin Kusbocki lavastatud “Esimese öö õigus” oli jutustus eestlaste orjapõlvest, mille algust ja lõppu raamis käesolev aeg. Filmi kuulutuses oli filmi eestikeelsele pealkirjale sulgudes lisatud jus primae noctis – pole kokkusattumus, et Matthias Johann Eiseni “Kuldja” 10. laul kannab sama nime.
Tekst ajalehest ja fotod
1920. aastatel ilmusid ka Eesti National Filmi linateosed “Korterikriis” (1924) ja “T?eka komissar Miro?t?enko” (1925). T?ekaa-teemadel tehti teisigi filme mujal maailmas – järgnev on kinokuulutus aastast 1927.
Kuulutus.
Eesti National Filmi 1924. aasta filmis “Korterikriis” astusid üles ka selle aja spordikuulsused – Eduard Pütsep (1924. aasta OM kärbeskaalus kreeka-rooma maadluses) ja Kalju Raag (III koht 1922. aasta MM tõstmise raskekaalus).
1924. aastaks oli Eesti kinopublik tuttav Charlie Chapliniga ja Eduard Pütsepa kehastatud mees pikkade saapaninadega oli lisamärkustetagi arusaadavalt eesti versioon tuntud koomikust.
Foto Pütsepast Chaplinina
1925. aastal asutati Filmi-Klubi, mille põhikirjajärgseks eesmärgiks oli filmimajanduse kutsetöösse süvendamiseks tarviliste teadmiste levitamine, sel alal töötajate ainelise seisukorra parandamine ja kutsehuvide kaitsmine.
Voldemar Pätsil (1902-?; Konstantin Pätsi venna Nikolai poeg, tihti aetud ekslikult segi Konstantin Pätsi venna Voldemariga) õnnestus luua klubi liikmetest filmigrupp, kelle abil sai teoks film “Kevade-unelm”. Filmis mängis ka Voldemari abikaasa Olga Päts (sünd Kaparjost). Kahjuks hävisid filmi negatiiv ja koopiad 1933. aasta kino Endla (endine Rekord) tulekahjus Nunne tänaval.
Esimesed eesti kirjanduse ekraniseeringud
Jüri Rummust plaanis filmi vändata juba Johannes Pääsuke, kuid see teostus tänu Konstantin Märskale aastal 1929, mil valmis film “Jüri Rumm” (Konstantin Märska Filmiproduktsioon; re?. J. Loop, op. K. Märska). Käsikirja aluseks oli Hans Varesoo rahvaraamat “Jüri Rumm. Algupärane romaan Eestimaalt”, kuid paljud stseenid olid ainese saanud rahvapärimusest. Kriitikud (Raimo Kangro-Pool, Juhan Jaik) kurtsid ülemängituse ja ebausutavate dekoratsioonide üle, kuid kiitsid siiski K. Märska operaatoritööd. Samuti leidub filmis üks Eesti varase filmiajaloo õnnestunuim kaklusstseen.
Teistest teostunud eesti kirjanduse ekraniseeringutest võib nimetada Konstantin Märska filmi “Vigased pruudid” (1929), mis pälvis vaatajate poolehoiu. Kriitikutele meeldis väga Eesti eluolu kujutamine, kuna tavaliselt kippusid lood olema üks-üheselt kopeeritud lääne samalaadsetest filmidest. Näiteks K. Märska esimene mängufilm “Dollarid” (1929), mis hoolimata tuntud teatrinäitlejate Paul ja Signe Pinna osalemisest pälvis ajakirjanduses oma sisutuse tõttu (vaene tütarlaps saab päranduse ja see võimaldab tal abielluda oma armastatuga) ainult kriitikat.
1930. aastal andis ajakirjandus ka mõista, et tegemisel on Hugo Raudsepa “Mikumärdi” ekraniseering ja Juhan Liivi “Vari”, kuid filmilindile need kahjuks ei jõudnud.
Esimene rahvusvahelises koostöös valminud täispikk mängufilm
1930. aastal valminud Saksa-Eesti ühisfilmis “Kire lained” (A/S Urania ja Wladimir Gaidarow G.m.b.H; re?. V. Gaidarov) astusid üles eelkõige saksa näitlejad. Seda enam meeldis kriitikutele Hugo Lauri näitlejatöö. Tema roll ei olnud küll suur, kuid Postimehes märgitakse, et “ka lühikestel silmapilkel Laur oskab köita tähelepanu”. Samuti mängisid filmis Ants Eskola-Epner, Ita Rina ja Vladimir Gaidarov, piiritusevedajate kuninga osas Fritz Greyner, naiskangelase isa rollis esines itaallane Raymond van Riel. Piiritusevedajate elu kajastavas filmis lõi kaasa ka Eesti piirivalve. Maarjamäe lossi pargis asunud aiamajakese ees filmitud suudlusstseene kavatseti kasutada hiljem reklaamina. Enamik tegevust filmiti Loksal, ateljeevõtted tehti aga Berliinis.
Esimene helifilm
Esimene Eestis valminud optilise heliga mängufilm oli Theodor Lutsu “Päikese lapsed” (Theodor Lutsu Filmiproduktsioon ja Suomi Film; re?. ja op. T. Luts, 1932). Kuni selle ajani puudus Eestis helifilmi tegemise kogemus, kui mitte arvestada Konstantin Märska ja Boris Jaanikose tehtud katsetust – plaadihelifilmi “Kuldämblik” (1930). Heli oli viimases salvestatud eraldi plaadile (seetõttu ei peeta seda esimeseks helifilmiks) ja filmis laulsid Olga Torokoff-Tiedeberg, Aleksander Arder ning E. Pessin. Arvatavasti ei õigustanud “Kuldämblik” talle pandud kunstilisi ja rahalisi lootusi. Kõrtsistseenid, alkoholi ja tubaka reklaam häirisid sedavõrd haridusministeeriumi, et film sai märke “ei ole noorsoole kohane”. Seega ei tahtnud paljud kinoomanikud seda eeldatava tulu vähesuse tõttu eeskavva võtta.
Erinevalt suurtootjate laulu- ja tantsufilmidest oli “Päikese lapsed” filmitud vabas looduses. Võtted toimusid Keila-Joal, Pärnus, Tallinnas ja Pirita-Kosel. Filmi sü?ee oli lihtne. Kunstnik Arno suvitab oma pruudi Heljaga Keila-Joal, kui satub päästma üht pidulist Margotit, kes teda hiljem Pärnusse kutsub. Arno lähebki Pärnusse Margotiga suve veetma, kuid tüdinedes melust, pöördub siiski Helja juurde Keila-Joale tagasi.
Järgmine eestikeelne kõne-helimängufilm “Elu tsitadellis” valmis alles 15 aastat hiljem – 1947.
Pilt Päikse lastest
Eesti filmi esimeste lugu on 1920. aastate näitel vägagi mitmekesine ning osutab omas ajas ulatuslikule produktsioonile. Seni on sellest olnud vähe põhjust rääkida, sest säilinud on vähe ja II maailmasõja järel lasti sel väheselgi unustusehõlma vajuda.
Ometi oli enne Lottet Kutsu Juku ja enne “Nimesid marmortahvlil” “Noored kotkad”.
Eesti filmi tänastel austajatel tasub kindlasti tutvuda selle alguslooga ja vaadata säilinud materjali. Filmimuuseum pakub praegu huvilistele näha ka filmide valikprogrammi.
* * *
Eesti esimesed filmikeelud
1930. aastal valmis Balduin Kusbocki film “Pühapäevakütid” (ajakirjanduses esinevad ka nimetused “Karujaht”, “Õpetaja ja köster karujahil”). Film sai näitamiskeelu, sest kerglast sisu ei peetud alaealistele sobivaks. Kuna kino sissetulekust andsid ühe kolmandiku õpilased, muudeti seejärel filmi pealkirja. Kahjuks säärane nimemuutus ei võimaldanud enam täit puhaskasu ja paljud edasised filmiprojektid jäid soiku.
1931. aastal linastus Armas Hirvoneni “Öösel”, aga kuna karistussalkade tegevusest 1905. aastal rääkivas filmis oli liiga jõulisi tapmisstseene, siis tuli seda edasise näitamise jaoks tsenseerida. Filmis kasutatud plank Eesti Film Produktion on ainus, mis tõendab Armas Hirvoneni loodud firma lühiajalist eksisteerimist. Film ise on hävinenud, kuid Hirvoneni käe all valmisid hiljem Soomes Hella Wuolijoki teoste ainetel filmid “Niskamäe naised” ja “Juuraku Hulda”, mis olid meelisfilmid nii siin kui sealpool lahte.
* * *
Esimene Eesti sõjafilm
Vabadussõja lahingutes osalenud produktiivse filmimehe Theodor Lutsu (1896-1980, Oskar Lutsu vend) debüütmängufilm “Noored kotkad” (Siirius-Film, kaasstsenarist Aksella Luts, 1927) sisaldab Eesti filmiloo efektsemaid lahingukaadreid ja on esimene Eesti sõjafilm. Filmis mängivad omal ajal armastatud Tartu näitlejad ning Lõuna-Eestis filmitud massistseenides teevad kaasa tuhanded suvistel lahinguõppustel osalenud Eesti kaitseväelased ja kaitseliitlased. Film on säilinud ja digitaalselt taastatud ning igal huvilisel on võimalik seda endale ka DVD-plaadil soetada.
1930. aastal valminud Theodor Lutsu “Vahva sõdur Joosep Toots” on film sõdurite igapäevaelust ja tehtud sõjaväe propageerimiseks, kuid ?anrilt on tegu komöödiaga. Alfred Rüütli kirjutatud käsikirja redigeeris Oskar Luts. Nii selles kui ka Th. Lutsu säilinud õppefilmis “Gaas! Gaas! Gaas!” (1931), mis on elanikkonna käitumisjuhis gaasirünnaku puhul, on kohati kasutatud heli.
Noorte kotkaste fotod
* * *
Esimene joonisfilm
1931. aastal valmis Voldemar Pätsi lavastatud Eesti esimene joonisfilm “Kutsu Juku seiklusi”. Poolikuna säilinud või lõputa jäänudki 4-minutise filmi puhul on arvatud, et selle autorid Elmar Jaanimägi (kunstnik ja re?issöör), Voldemar Päts (operaator) ja küllap ka stuudioomanik Aleksander Teppor (Suur-Karja tänava fotoateljee) plaanisid alguses teha tervet sarja joonistatud naljafilme varajase Disney laadis. Kutsu-Jukul on ilmseid sarnasusi Walt Disney Miki-Hiirega ja filmis on laene teistestki Disney filmidest, nagu näiteks “Luukerede tants”. Pole teada, kas mehed tüdinesid pärast 5000 joonistuse valmistegemist töö ennenägematu raskuse tõttu või kadus loo tagumine ots aegade jooksul. Pole ka täpseid andmeid Berliinis tehtud helirea saatusest.