KUI MINA EI TEE, KES SIIS VEEL: MTÜ Eesti Interneti Kogukond juhatuse liige Elver Loho üritab defineerida, milline on toimiv kodanikuühiskond ning mille poolest erineb see tavalisest plakatitega vehkimisest ja netikirjade kirjutamisest.
Sattusin enam kui aasta tagasi enne ACTA-vastaseid meeleavaldusi arutama Artur Talvikuga kodanikuühiskonna iseloomu ja võimalusi. Nii tema kui ka minu arusaamise järgi oli säärane nähtus Eestis üsnagi lapsekingades. Külasimmaneid korraldati, aga see pole päris see. Väiksed MTÜ-d elasid projektirahadest ja tegid aeg-ajalt koolitusi, aga see pole ka päris see õige. Erakondade nimetamine kodanikuühiskonnaks, kuigi nad on MTÜ-d, on aga lihtsalt veider.
ACTA näide
Kodanikuühiskonna alge tekib siis, kui tähelepanekule „keegi peaks midagi tegema“ tuleb südamesopist vastus: „Kui mina ei tee, kes siis veel?“ Säärane vastutustunne ühiskonna ees on veel haruldane.
MTÜ Eesti Interneti Kogukond kasvas välja sääraste domeenireformi kitsaskohtade vastaste mõttekaaslaste grupist Facebookis ja Skype’is, kust mõne tunniga õnnestus 22 digiallkirja võimalusega kaasasutajat kokku saada. Aktiivseid kaasalööjaid sellest algatusgrupist on olnud vaid üksikuid. Tihtipeale pole tegijal sellistest mõttekaaslastest suurt kasu – heal juhul pakuvad nad ainult oma nime toetajana. Mõnikord teevad rahalise annetuse. Liiga tihti piirdub nende panus kriitika ja targutamisega, mille mõju tegija motivatsioonile on negatiivne.
Teiseks peab algatusgrupp olema piisavalt intelligentne, et oma algatust ise mitte ära lörtsida. Viise, kuidas endale vesi peale tõmmata, on tohutult. Näiteks tahad muuta konkreetset seadust, aga seod ennast mõne erakonnaga. Eesti erakonnad on üksteise suhtes müstiliselt paranoilised. Või teed midagi lihtsalt idiootset, mistõttu sind ja sinu algatust ei võeta enam tõsiselt: näiteks loomakaitsjad valamas tänaval värviga üle kalleid kasukaid vms.
Isegi kui sa millegi niivõrd lolliga hakkama ei saa, siis jääb ikka võimalus, et sa ei tunneta piiri: millal on mõistlik lärmi teha ja millal on mõistlik läbi rääkida.
Nõnda järgnesid ACTA-meeleavaldustele pikad läbirääkimised Toompeal. Olime saanud poliitikute tähelepanu ja läksime, seletasime neile probleemi. Läbirääkimiste tulemusel tekkis olukord, kus ACTA-t ei oleks saanud enam riigikogus ratifitseerida ühegi mõistliku nipiga. Liiga paljud olid end kaamera või laiema seltskonna ees ACTA-vastasteks kuulutanud. Uut meeleavaldust ei olnudki enam vaja.
Eesmärgi saavutamine on esimene eesmärk
Aruka kodanikuühiskonna prioriteet number üks on eesmärgi saavutamine. See tähendab, et vajadusel tuleb pakkuda vastaspoolele hea argument oma seisukohast taandumiseks nii, et ta (väga) lolliks ei jääks.
Kurnamissõja strateegia, kus ühel pool on kodanikud ja teisel pool poliitikud, ei tööta. Ühel hetkel tüdivad lärmi löömisest nii kodanikud kui ka meedia, jääb alles käputäis plakatiga pühendunuid ning poliitikud teevad edasi täpselt seda, mida nad tahavad – erinevalt lärmavatest kodanikest saavad nad selle eest palka ning igapäevaselt tasuta meediakajastust.
Hoolimata sotsiaalmeedia levikust on tavameedia endiselt tähtis kanal ning meediasuhtlus äärmiselt oluline aspekt igasuguse kodanikuliikumise juures.
Väga huvitav oli MTÜ Eesti Interneti Kogukonna alguspäevil vaadata, kuidas meile tuli üks-kaks liiget juurde iga kord, kui me meedias oma sõnumit pädevalt esitasime. Sarnane lugu oli ka annetustega.
Kuigi tuhanded ACTA vastu meelt avaldanud inimesed koondusid Facebooki kaudu, siis arusaam sellest, mille vastu ja miks nad võitlevad, jõudis nendeni ikkagi tavameedia vahendusel: ajalehest, raadiost, televisioonist.
Harta-12 rumal näide
Täiesti vale strateegia mingite muutuste läbisurumisel on loosungitega ühiskonnas üldise pahameele ülespeksmine, vingumine, halamine ja alles seejärel oma nõudmistega välja tulemine, nagu juhtus näiteks Harta-12 autoritega. Sisutu pahameel kasvatatakse murdumispunktini ja just siis tulevad nagu eikusagilt tuntud inimesed, kes löövad letti mingid nõudmised – nõnda üldist pahameelt kaaperdades – ja püüavad üldse paista välja nagu päästeinglid. Äärmiselt edev ja ebasiiras.
Need vähesed, kes objektiivselt üritavad sisusse süveneda, nagu Mihhail Lotman oma blogis, karjutakse maha.
Siiski saab ka teisiti. Võib kohe alguses oma nõudmised letti lüüa ning las ühiskond kritiseerib neid ja süveneb nendesse. Las toimub avalik debatt. Äkki kellelgi on parem lahendus. Mina igatahes ei soovi enam näha Harta-12 sarnast olukorda, kus õhtul toimub meeleavaldus ja hommikul on online-meedias fotod meeleavaldusest, aga seal juures pealkiri mingite nõudmiste kohta, millest meeleavaldusel osalenud ei teadnud mitte midagi ja korraldajatest heal juhul vaid mõned. Säärasel jamal pole kodanikuühiskonnaga midagi tegemist.
Organiseeritud huvigrupid
Kodanikuühiskond on minu jaoks midagi, mis ei konkureeri erakondadega. Riigikokku valime iga nelja aasta tagant omale käputäie mänedžere, kelle põhiline töö on hoida riigitüür stabiilsena, et meie iga homne päev oleks sarnane tänasega, aga natuke parem. Kui on olemas võimekas kodanikuühiskond, siis pole nii suurt vahet, kes parajasti riigitüüri hoiab, sest kodanikel on oma ühiskonna arendamisel organiseerunult siiski võimalik riigilaeva kurssi muuta ja suunata.
Mõni aeg tagasi sai Postimehe arvamusloos tervislikku ja jätkusuutlikku kodanikuühiskonda kirjeldatud kui organiseerunud huvigruppe, kes suudavad nii liikmeid kui ka laiemat üldsust kaasates formuleerida sisuka sõnumi, realistlikud eesmärgid ning omavad piisavat võimekust, et need eesmärgid ellu viia. Ja loodetavasti on meie hulgas järjest rohkem inimesi, kes oma riiki ja kaasmaalasi piisavalt austavad, et probleemi nähes mõelda suudavad: “Kui mina ei tee, siis kes teeb?”