KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Saksamaa valimised on läbi, „igavese kantsleri“ Angela Merkeli taburet vajus ümber. Seltsimeestes pettunud saksa sots prof. Ulrike Birkenbach leiab, et Saksamaa parlamendivalimised võitis 0,1% hääli kogunud partei.
Tänavused valimistulemused on tõeliselt ajaloolised. Nimelt pääses esimest korda pärast 1949. aastat liidupäeva taani ja friisi vähemust ühendav Lõuna-Schleswigi Valijate Liit (SSW). Tegu on väikeparteiga, mis on vabastatud 5% künnise nõudest ning mille esimees Flemming Meyer kuulub vastvalitud 20. liidupäeva koosseisu vaatamata sellele, et erakond kogus 0,1% häältest.
Vajadus koalitsioonipartnerite järele
See faktikild polegi liidupäeva valimistulemusi vaadeldes kõige kohatum. Nimelt ongi nende valimiste võitjad just väiksemad parteid. Kahe erandiga, mis peaks igas terve mõistusega inimeses vaid kergendust tekitama: rängalt sai lüüa vasakäärmuslik Vasakpartei ning omajagu hääli kaotas ka paremäärmuslik AfD.
Seevastu Rohelised ja liberaaldemokraatlik FDP võivad tõesti lugeda end võitjateks. Esimest toetas 14,8% valijatest, teist 11,5%. Need arvud ei näi just märkimisväärsed, kuid esiteks kasvatas kumbki partei liidupäevas oma fraktsiooni suurust ja teiseks on seni ühiselt valitsenud SPD ja CDU tõotanud võimuliitu enam mitte jätkata. Mis tähendab vajadust leida uusi koalitsioonipartnereid.
Sotsiaaldemokraadid iseenesest justkui võitsid need valimised 25,7 protsendi häältega. Samas toetas kristlikke demokraate kõigele vaatamata 24,1 protsenti valijatest. See on parteile ränk lüüasaamine ja ajaloo halvim tulemus, kuid ometi on vahe kahe erakonna tulemuse vahel tibatilluke. Nõnda lubasidki esmaspäeval pärast valimisi nii SPD kantslerikandidaat Olaf Scholz kui ka CDU esimees Armin Laschet hakata valitsust moodustama. Iseasi – kellega.
Liiga roheline
Tunnistan ausalt, minule tuli tänavu kevadel alanud meeleolumuutus ühiskonnas teatava üllatusega. Ütlen ausalt välja: ma eksisin. Olin nimelt südames SPD juba maha matnud ning eeldanud, et Rohelistest saabki liitvabariigi poliitikas suurpartei, kes vahetab SPD välja. Tundus, et paljud mu tuttavad on sama meelt ja et see kõik juhtubki, kuid suve jooksul, mil teravad rünnakud Roheliste vastu aina jätkusid, hakkasin märkama, et nii lihtsalt need asjad ikka ka ei käi. Asi polegi seejuures rünnakutes – Rohelised ise lihtsalt ei olnud valmis. Sest eks ajakirjanduses rünnatakse teisi parteisid ka – aga vanad olijad on sellega harjunud. Roheliste kantslerikandidaat Annalena Baerbock ei pidanud aga survele väga hästi vastu. Selgus, et ta oli tõesti liiga roheline…
Nõnda ei tahtnud ma ka kuni viimase hetkeni uskuda SPD võitu. Ega usu seda siiamaani selles mõttes, et omal ajal sai Willy Brandt võimule oludes, kus CDU oli liidupäeva suurim fraktsioon ning Brandti juhitud SPD valitsusele tagas enamuse vaid koalitsioon FDP-ga. Miks ei võiks CDU nüüd Lascheti juhtimisel seda poole sajandi tagust ninanipsu tagasi teha?
Vähemalt vahetult pärast valimisi tundub küll, et proua Merkeli varjust välja astunud CDU grandseigneur’id ei tunnista end lööduks ning on valmis lööma võimu nimel tantsu kasvõi vanakuradi vanaemaga.
Jamaika koalitsioon?
See peaks panema Christian Lindneri käsi hõõruma – kordas ju FDP esimees kogu suve vältel, kuidas tema parteile pole koostöö osas oluline mitte üks või teine erakond, vaid „programmiline sisu“. Rohelised Baerbocki ja Robert Habecki juhtimisel on olnud ettevaatlikumad, kuid on selge, et ka see erakond pigem ootab pakkumisi, kui läheb ise oma ilmavaadet müüma.
Igal juhul paneb see ebamugavasse olukorda nii SPD kui CDU. Kuigi sotsiaaldemokraatide üks juhte Norbert Walter-Borjans jõudis vahetult pärast valimistulemuste teatavaks tegemist sarjata FDP arusaamu majandusest „voodoo-programmiks“, ei ole siiski mitte miski välistatud. SPD võib ju rääkida sellest, et rahvas valis nad muutusi esile kutsuma, kuid seltsimehed teavad ise hästi – 75% inimestest nende poolt ei hääletanud ja SPD osales ikkagi proua Merkeli neljast valitsuses kolmes. Ehk siis: kui SPD on tõesti huvitatud muutustest, peab partei olema valmis maksma tulevastele koalitsioonikaaslastele kõrget hinda.
Sama käib CDU kohta. Kui Laschet tahab tõsimeeli kokku panna valitsuse, peab see praeguse parlamendiaritmeetika kohaselt olema niinimetatud Jamaika-koalitsioon ehk CDU (must), FDP (kollane) ja Rohelised. Sellise liidu hind saab olema kõrge – räägib ju FDP muudkui majanduse liberaliseerimise vajadusest, Rohelised on aga fantaseerinud suisa eramajade ehitamise keelustamisest…
Keegi ei saavutanud selget edu
Süvenemata muude võimalike koalitsioonide loomise kombinatoorikasse, võib olla kindel – valitsust moodustatakse veel tükk aega.
Tervikuna võib aga öelda: ajalugu sai liitvabariigi kätte. Aastaid oli Saksamaa parteipoliitilist maastikku konserveerinud proua Merkeli stabiliseeriv – et mitte öelda stagneeriv – olemasolu. See on nüüd kadunud.
Poliitiline polariseerumine, ühiskonna murenemine ennastimetlevateks blokkideks, kelle omavahelised suhted on jäised või puuduvad sootuks, erakondade lagunemine kildkondlikeks kamariljadeks – see kõik võib meid vabalt ees oodata ning selle ähvardav märk on valimistulemus, kus mitte keegi ei saavutanud selget edu, kuigi muutuste tuul oli õhus selgemalt kui kunagi varem viimase veerandsajandi jooksul.
Lääne-Saksamaal Offenbachis elav Ulrike Birkenbach (s 1955) on Frankfurdi Goethe Ülikooli emeriitprofessor ja vabakutseline ajakirjanik.
