RIIK KUI LÄMMATAV LIIKLUS: Teist nii silmatorkavalt ja sõna otseses mõttes karjuvalt religioosset maad kui Liibanon mina ei tea. Nii ütleb ajakirjanik ja inimõiguste aktivist Hille Hanso, kes viibis Liibanonis ning ulatab KesKus’i lugejale orienteerumiskaardi.

Liibanonis üksteisega konkureerivad kristlike kirikute tornid ja mošeede minaretid kõrguvad taeva poole. Ühteaegu löövad kirikukellad ning muezzin’id kutsuvad palvele. Lõunapoolsete Liibanoni linnakeste tänavapildis on šiiitliku usurühmituse Hezbollah liidri Nasrallah sõbraliku naeratusega pildid, samas aga ka Neitsi Maarja austamiseks üles pandud nurgakesed, kaunistatud kunstlilledega. Seda kõike näiteks Vahemere-äärses sunniitlikus kogumis, kus alkohol on sunniitide nõudel keelatud.

Irooniline ja kurblooline

Riigis on umbes 4,5 miljonit kodanikku, kellest ligi pool miljonit on palestiina põgenikud. Lisandunud on paarsada tuhat iraaklasest põgenikku ning hinnanguliselt 1,8 miljonit süüria põgenikku. Kõik nad on surutud Eestist umbes neli korda väiksemale territooriumile. Poliitiline süsteem on üles ehitatud religioosse ja rahvusliku võimu jagamise põhimõttel. Riiklikud institutsioonid, k.a sõjavägi esindavad kristlasi, šiia ja sunni koolkonna moslemeid, kõik on omavahel teravas konkurentsis.

Poliitiline olukord on pingeline nagu lämmatav Beiruti liiklus. Infrastruktuur on kokku kukkumiseni pingul – elektrikatkestused on igapäevane nähtus, puhas vesi pole kaugeltki kõigile kättesaadav. Kuulsast Liibanoni prügist, mis blokeerib tänavaid ja saastab looduskauneid paiku, on saanud poliitilise patiseisu sümbol. Ootamatult peaaegu poole võrra kasvanud inimeste hulk ja valitsuse suutmatus lahendusi leida on rahva viha ja rahulolematust aina kasvatanud. Toetus parlamendile, kes ilma valimisteta enda mandaati pikendas, on ülimadal. Regionaalne olukord on vähemalt sama hull kui riigisisene. Süürias käib juba viiendat aastat kodusõda, Iisraeliga on jätkuvalt pinev seis, nii Saudi Araabia kui ka Iraan otsivad võimalusi regioonis oma mõju kasvatada, mistõttu nad üksteise võidu muu hulgas ka Liibanoni sisepoliitikasse sekkuvad. Kes vähegi Liibanoni sotsiaalpoliitilist olukorda uurima vaevub, sellele tuleb ilmselt meelde Ivan Krõlovi valm sellest, kuidas luik, haug ja vähk ühiselt koormat vedada üritasid. Riik justkui oleks, kuid igaüks tahab seda oma suunda vedada, mistõttu koorem paigalt ei liigu. Olukord on ühteaegu irooniline ja kurblooline, aga samas elujaatav ja emotsionaalne.

Inspiratsiooni annab see tohuvabohu Liibanoni (tänava)kunstnikele ning kunstihuvilisele on Liibanon põhjatu naudingute ja elamuste allikas.

Siin on teile šiiitidest, sunniitidest ja kristlastest Liibanonis igaühest lugu – nii nagu mina neid nägin.

Šiiidid

Pärast kolme päeva UNIFIL-i rahuvalvemissioonil töötavate Eesti sõdurite töö jälgimist Iisraeli-Liibanoni piiril jätsime Naqoura ÜRO baasi lähistel hüvasti. Minu võõrustajad major Kalle Kõlli ja kapten Arvo Jõesalu sõitsid tagasi oma baasi At Tiri asulas. Ma ei tahtnud neid kinni hoida, sest kõigil on omad tööd toimetada, kuigi nad lahkelt pakkusid, et ootavad, kuni ma edasi pealinna poole teele saan. Beirutist pidi mulle tuttav autoga järele tulema, seega vinnasin seljakoti selga ja siirdusin esimesse teeäärsesse poekesse kohvi ostma.

Lõuna-Liibanonis on suur toetus Hezbollah’le (araabia keeles Allahi partei), mis on pidevalt jõudu ammutanud kestvast konfliktist Iisraeliga. Hezbollah’ praegune liider Hassan Nasrallah eitab kategooriliselt, et selline moodustis üldse seaduslik on. Hezbollah’l on esindus parlamendis ja valitsuses ning tema sõjalisel tiival on sõbralikud sidemed Süüria ja Iraaniga, eriti viimase ultrakonservatiivse usujuhi ajatolla Ali Khameneiga. Iraanilt tulebki põhiline majanduslik tugi. Mõned väidavad, et Hezbollah on sõjaliselt võimsam kui Liibanoni relvajõud, mõned aga, et kahte võib peaaegu üheks lugeda. Igatahes on neil oma telekanal, raadiojaam ja suur toetusbaas šiia moslemite hulgas. Osa riike väidab, et tegu on terroriorganisatsiooniga. Kuid nagu ikka siin maailmas – ühe terrorist on teise vabadusvõitleja –, peavad paljud kohalikud organisatsiooni hoopis rahvuslikuks vastupanuliikumiseks. Lapsed jooksevad külavahel ja lehvitavad patrullivatele ÜRO autodele, endal kollase-rohelisega Hezbollah’ lipud pihus. Lõunapoolsete külade ja asulate tänavad on Hezbollah’ märtrite pilte täis.

Lood ühest sõjast teiseni

Niisiis, ma sisenesin pudipadipoodi, nagu neid Lähis-Idas kõikjal leida võib – telekas mängib nurgas, tolmused riiulid on suveniiridest kuni rämpstoiduni igasugu kraamiga kaetud. Leti taga istub 50 ringis habemik, kes mind emotsioonitult seirab. „Merhaba, kas teilt kohvi saab osta?“ – „Kui Liibanoni kohv sobib,“ asub ta gaasikeetjal kanget kohvi sussitama, endal suits suunurgas. „Muidugi.“ Mulle see kardemoniga maitsestatud kohv meeldib, eriti ohtra suhkruga. Ta näeb silmanurgast, et ma otsin rahakoti välja. Kohalikele omaselt keeldub ta raha võtmast. „Pane ära!“ rehmab ta soonilise käega. Panengi. „Istu,“ osutab ta plasttoolidele.

Vahin poes ringi, sellal kui tema kohviga toimetab. Seintel on märtrite ja musta turbaniga Nasrallah pildid. Must turban tõendab, et ta on Sayyed, see tähendab, et kuulub prohvet Muhammedi bioloogiliste järeltulijate hulka tolle tütre Fatima kaudu. Raadiost undab vaimulikku muusikat, telekas nurgas ajab oma joru, seal räägib keegi teine turban Süüria sõjast. Kõrvalpoes skandeerivad mehed: „Abu, Ali, Abu, Ali!“ Omanik istub teisele toolile ja pakub mulle suitsu. Võtame lonksu kohvi, süütame sigaretid ja asume vaikselt juttu puhuma.

Sellised hetked on mulle Lähis-Ida maades reisimise juures saanud kõige armsamaks. Istud, võtad viivuks aja maha, veeretad juttu ja… lihtsalt oled inimestega koos. Võõras, aga oma.

Uurin eluolu kohta ja 2006. aasta sõja kohta Iisraeliga, mil Lõuna-Liibanon sõjategevuses maatasa tehti. Algul kidakeelne mees avaneb, jutustab pereliikmetest, kes surma said. Kuidas neil tuli kõike otsast alustada, kuidas sionistid ja USA on kõigis Lähis-Ida probleemides süüdi ja kuidas nad oma maa ja ajaloolise õiguse kaitseks on pidanud palju kannatama. Ta räägib, et Hezbollah on nende kaitsja, ja sellest, kuidas ta neid aidanud on. Mustad silmad lähevad vahepeal nii põlema, et ma olen täiesti veendunud, et tal endal on ka organisatsiooni partisanidega lähedased sidemed ja mägedes kuulipilduja või tagaruumis vähemalt automaat peidus. Igatahes on ta seda meelt, et juudiriiki on igati hea mõte üle piiri pommitada ja tegelikult tuleks see üldse maapealt pühkida, sest seda pole päriselt olemaski. Kõrvalpoest ühinevad ülejäänud poepidajad, kõik välimuselt ja jutult parajad fanaatikud. Nad jutustavad läbisegi oma lugusid ühest sõjast teiseni ja nii meil seal aeg vesteldes möödubki.

Jätame jumalaga, kui hallivuntsiline autojuht Kemal kohale jõuab. Me asume teele. Tõsised mehed tõstavad käe, viipame. Pimeneb, kui me Liibanoni kaootilisse liiklusse siseneme. Iidamast-aadamast autodel ei põle tuled, keegi sõiduridadest kinni ei pea, pöörates suvaliselt ette. Imetlen Kemali omadust seda stoilise rahuga võtta.

„Meil siin Liibanonis on palju halbu inimesi“

Oleme umbes 50 km kaugusel poest, kui korraga saadab tuttav mulle põhjast, Süüria piirilt, WhatsAppi teate: „Mul on uudiseid! Su kott on leitud, kõik on seal sees, pass, krediitkaardid jne!“ Ma vahin juhmilt ekraani ja ei mõista, millest ta räägib, mul on ju kõik endaga kaasas. Hakkan seljakotti läbi otsima. Täitsa lõpp, iga liigutusega mõistan, et rahakotti polegi… Allah avita! Rekonstrueerin peas sündmused. Läksin poodi, tahtsin kohvi osta… Jah, ja panin rahakoti letile, hakkasime rääkima ja sinna ta minust jutupuhumise käigus muu pudi-padi vahele jäigi. Tunnen, kuidas seest õõnsaks tõmbub. Passita… kaartideta… rahata… Liibanonis.

„Pea kinni,“ ütlen Kemalile, kes korraga aru ei saa, mis juhtus ja miks mul käed värisevad. Ütlen talle juhmi rahuga: „Mu rahakott koos passi, krediitkaardi ja umbes 500 dollari sularahaga jäi sinna Hezbollah-meeste poodi…“ Kemal, kristlane, jääb tummaks ja tõmbab auto maanteeveerde.

Tuttav kirjutab edasi: „Minu visiitkaart oli su rahakotis, nad leidsid sealt mu numbri ja helistasid, olin ise koosolekul, ei saanud enne vastata. Igatahes nüüd ma annan sulle nende numbri ja pead ise ühendust võtma,” ütleb ta. „Mina ei tea, mida nad tahavad.“

Kemal valib oma telefonilt meile antud numbri. See on pikalt kinni. Aga võib-olla ka mitte pikalt, sest iga sekund ootamist tundub tunnina. Viimaks vastab araabia keelt kõnelev mees ja Kemal räägib temaga midagi, millest mina aru ei saa. Ta lõpetab kõne ja on mõne hetke vait. Jõuan mõelda: nad tahavad kindlasti, et ma passi välja ostaks, kui Kemal teatab: „Me peame ootama. Poepidaja istus just autosse ja asus siiapoole teele.“

Ma ei hakka kirjeldama seda kolmveerandtundi, mil me tee ääres istusime, mina kramplikult kõiki võimalikke stsenaariume läbi mõeldes. Kindlasti võtavad raha endale või vähemalt tahavad raha juurde. Viimaks näeme meie taga peatuva auto tulesid. Lähen välja, jalad nõrgad all. Vana kaubik, paras logu. Kujutan ette mingit kauplemist, et ma saaksin passi kätte. Euroopa Liidu pass – kas te kujutate ette, mitusada tuhat inimest seda Liibanonis tahaksid, et sellelt rahutult maalt jalga lasta? Kui palju mu passi toorik mustal turul maksta võiks?

Autost väljuvad habemikud, murelikud näod ees. Nad ulatavad mulle mu rohelise rahakoti. Üks ütleb: „Tee lahti. Kontrolli, kas kõik on sees.“ Ma avan värisevate näppudega luku – mu pass, mu kaardid, kõik koos rahaga on olemas. Vaatan neid sõnatult, oskamata enam midagi kosta. Olen liigutusest tumm, pisarad tikuvad kergendustundest silma, noogutan. „Kuidas ma oskan teid tänada?“ panen ma käed austuse märgiks rinnale.

Hezbollah-mehed ütlevad tõsiste nägudega: „Sa pead ettevaatlikum olema. Meil siin Liibanonis on palju halbu inimesi.“

Nad istuvad oma lobudikku ja pööravad tuldud teed tagasi.

Kristlased

„Tegelikult on meie suurim oht siin riigis sunniidid,“ lajatab bussijuht, kui ajaloolise Tyrose poole loksume, endal suits ees. „Meil pole ju olnud siin 80-ndatest saadik rahvaloendust, sest see oleks katastroof – nad siginevad võrreldes meiega agaralt ja kui see arv teatavaks tuleks, hakkaks nad kohe ka endale suuremat esindatust nõudma.“

„Me sõltusime kõiges Süüriast. Nüüd on siin samasugune segadus nagu seal,“ viitab ta patiseisule, mille tõttu Liibanon juba kaks aastat presidendita on. See koht kuulub nimelt kristlastest maroniitidele, kuid šiiidid tahaksid pukki kedagi, kes kiidaks sõjalist tegevust Assadi toetuseks. Šiiidid ei taha Süüriasse võimule sunniitlikke islamiste, kristlased samuti mitte. Aga paraku pole kristlasedki just üksmeelne grupp. Osa neist toetab sunniite. Vaidlused jätkuvad ja võimuvaakum kestab.

„Üldse on meil ju siin 18 eri usulise grupiga riik, proovi sa sellist koos hoida. Kas sa Hariri (endine sunniidist peaminister Rafik Hariri) õhkulaskmise kohta nägid?“

Fjüüüüü, vilistab ta, väljendamaks mastaapi.

„Ta lasti 2005. aasta sõbrapäeval õhku, täiesti pulbriks kohe. Plahvatusest jäi tõeline kraater, vähemalt viis meetrit sügav ja 15 meetrit lai. Üle 20 inimese sai surma. Šiiidid tegid seda,“ on ta kindel, kuigi sekulaarse sunniidist peaministri Hariri tapmine on ja jääb üheks suurematest müsteeriumidest Lähis-Idas. Šiiidid on selle kohtuprotsessi poliitiliselt motiveerituks tembeldanud.

Bussijuht ohkab. „Meid, kristlasi, ei aita Lähis-Idas enam mitte keegi. Me ise ka ennast ei aita. Oleme vähemus ja jääme aina väiksemaks. Siia tuleb šiiitlik riik, Venemaa toel, aga pikk sõda võib ka jälle tulla,“ viitab ta 15 aastat kestnud kodusõjale, mis lõppes alles 1990. aastal.

„Saudid saadavad sunniitidele raha ja relvi, Iraan šiiitidele – meie lootus on sugulased, kes välismaal elavad.“ Tillukese Liibanoni diasporaa välismaal on uskumatult suur, hinnanguliselt üle 10 miljoni inimese, suurem osa neist kristlased, maroniitidest katoliiklased.

Vähemalt on enamikul neist, kelle juurde kusagil maailmas minna, kui riik tuleks üleöö maha jätta. Juba praegu on kristlaste linnaosa, Achrafieh, täis mahajäetud kauneid villasid. Neist osa seni kuuliaukude ja plahvatuse jälgedega – omanikud on läinud ja majad lagunevad neid igatsedes lihtsalt laiali. Koos omanikega kaob ka nende pärand.

Sunniidid

„Kindlalt mine Ksara veinimõisasse, seal on väga hea vein ja Bekaa org on väga ilus,“ ütleb mulle sunniidist Maria, kes endalegi mõnuga veini valab ja ise samal ajal pidevalt suitsu kisub. Tal on huvitav saatus, nagu paljudel Lähis-Ida inimestel. Tema grusiinist ema ja liibanonlasest isa kohtusid Nõukogude ajal, kui koos Venemaal arstiteadust õppisid. Siis läksid koos Gruusiasse, kus Maria sündis. Seejärel koliti Liibanoni, kodusõja ajal Kanadasse. Nüüd on Maria tagasi Liibanonis, suus araabia, inglise, gruusia ja vene keel. Ta töötab ÜRO-s ja ma kohtun temaga, et saada ülevaade Süüria sõjapõgenike ning naiste olukorrast Liibanonis. Ta on Süüria sõja algusest saadik aastaid tegelenud põgenike olukorra parandamisega.

„Tulutult,“ nagu ta ise ütleb. „See on nagu tulekustutamine, saad ühe projekti käima, aitad sadu peresid, tulevad uued ja uued, kõigil on vaja eluks peavarju, tööd, lastele haridust. Abivajajate hulk on kolossaalne. Ma ei tea, kas Euroopas üldse mõistetakse, kui meeletu demograafilise muudatuse on see sõda endaga kaasa toonud,“ ohkab ta.

Maria on sunniit, aga tema ega ta ema juukseid ei kata ega kavatsegi katta. „Usku ei saa välimusega väljendada, usk on minu ja jumala vaheline asi – keegi ei saa mulle öelda ka, et ma seda tegema peaksin,“ ütleb ta. „Haridus, haridus, haridus – isegi kodusõja ajal sõidutasid vanemad meid igal nädalavahetusel eluga riskides vendadega 60 km Beirutisse, et me lisaks kõigele klaverit õpiksime. Snaiperid, kes suvaliselt autosid tulistasid, pidevad pommiplahvatused, kodusõda polnud ka vabanduseks. Mind ja vendi drilliti ühtemoodi,“ meenutab ta.

Me oleme tuttavad täpselt ühe päeva, kuid ta kutsub mind Lõuna-Liibanoni sunniitlikku linna Saidasse, kus alkoholi tohib müüa vaid üks restoran. Seal on tema vanematekodu. Käime ajaloolisel souk’il (turg), ristisõdijate kindluses, seebimuuseumis. Lähis-Idas kasutati seepi juba 3000 e.m.a., see ja muud imelised Lähis-Ida leiutised ei lakka mind vaimustamast.

Nii öeldaksegi, et „usk on süüdi“

Kuna Maria tegeleb peamiselt naiste olukorraga, on meil lõputult teemasid. „Liibanonis on naiste peamised probleemid vägivald ja enamasti Kagu-Aasiast ja Aafrikast võõrtöölistena tulnud naiste õigused. Nad töötavad lihtsates ametites, majapidamistes või tootmises. Neilt võidakse kõik dokumendid ära võtta, ahistada, seksile sundida, põhimõtteliselt orjastada. Ning loomulikult naiste esindatus poliitikas: 128 parlamendiliikme hulgas on neli naist. Eriti hull on põgenikest naiste olukord, näiteks pole peredel tihti niipaljugi raha, et tütreid kooli saata, kui neil algavad päevad, hügieenisidemeid nad osta ei jaksa. Tüdrukute haridus ei huvitagi siin regioonis paljusid,“ võtab ta kokku. „Teeme haridusprojekte, et naised ise saaksid endale raha teenida, olgu kas käsitööd tehes või muid töid õppides. Naiste vabastamine majanduslikust sõltuvusest on minu suurim missioon.“

Uurin, kas ta ei karda – konservatiivsetele kristlastele, šiiitidele ja sunniitidele selline elukorraldus, kus naised pead tõstma hakkavad, ei pruugi meeldida. Löövad maha viimaks?

Ta ütleb kangekaelselt: „Ei, mina ei karda midagi. Hille, mida sina teeksid meie asemel? Naised on meil riigi omand – näiteks kui naine saab lapsed mõne teise riigi kodanikuga, siis need lapsed Liibanoni kodakondsust ei saa, kujutad ette? Paljudel on palestiina põgenikest mehed, need on sunniidid, tavaliselt suurte peredega. Kui need kõik liibanonlasteks saaks – jälle probleem. Sunniitide hulk kasvaks. Seega on meil olukord, kus naissoost riigikodanikud peavad oma lastega lõivu maksma. Mis inimõigustest me siin räägime? Ajab ju vihaseks? Aga mind paneb tegutsema!“ Ta vaatab mulle otsustavalt naeratades otsa.

„Jah, me oleme siin ülejäänud Lähis-Idaga võrreldes jube liberaalsed…“ Ta hakkab naerma: „Ah, keda ma petan. Usku interpreteerib igaüks, kuidas tahab. Teised kuulavad suu ammuli ja oma peaga ei mõtle. Nii öeldaksegi, et usk on süüdi, et naised on allasurutud. See on bullshit. Vanemad on süüdi, mehed ja naised on ise süüdi, et nad oma peaga ei mõtle,“ võtab ta oma mõttearenduse kokku.

Ühest äärmusest teise

 Liibanon on väike mudel kõigest, mis Lähis-Idas toimub.

Omavahel konkureerivad piirkondlikud liidrid, Saudi Araabia Kuningriik ja Iraan, kes mõjuvõimu usu kaudu teostavad ja islamikoolkondade vastandumist üleval hoiavad. Kristlased, keda on alati olnud Lähis-Ida riikides enim just Liibanonis, jäävad järjepidevalt vähemusse. Iisraeli ning Liibanoni suhted on äärmuslikult teravad ja Iraan hoolitseb Hezbollah’ kaudu selle eest, et juudiriik pidevalt ellujäämise pärast muretsema peaks. Süüria sõda õhutab tillukeses Liibanonis äärmuslust ja ettearvamatuid arenguid. See väljendub poliitilises peataolekus ja vastasseisus. Nagu Süürias, toimuvad ka siin eelkõige arvestatavad demograafilised muudatused.

Vaatamata kõigele on inimeste eluviis nautlev ja sõbralik, nende ambitsioonid on suured ning riigi kunstivaldkond õitseb. Siin pole midagi imestada – ükskõik, mida Liibanonis uurid ja näed, inspiratsiooni ja emotsioone on seal küllaga.