Vahel tekib tunne, et Edgar Savisaare kohta on juba kõik ära öeldud. Savisaar on nagu igavene juut, kes käib ringi mööda ilma ja kuulutab oma lihtsat tõde. Aga missugune on Savisaare tõde? Kas Savisaare käitumismudelis on mingi kood, mille lahtimuukimine aitaks seletada selle inimese tegevusmotiive.
ESIMENE SELETUS
Savisaart on võrreldud maffia ristiisaga, julma, kuid samas isalikult helde päälikuna oma jäägitult ustavate satraapide suhtes. Selles võib olla oma tõetera. Savisaart lapsest saadik tundev inimene on tema kohta öelnud: “See on rumal jutt, et Savisaarele meeldib raha. Savisaarele meeldib üle kõige võim. Absoluutse võimu kehtestamiseks on aga vaja raha, et seda oma käsikutele jagada. See jätabki hoolitseva isa mulje, kes kedagi oma lastest hätta ei jäta ja kõik nad ustavuse korral materiaalselt kindlustab. Aga nende heaolu sõltub sellest, kas juht hoolib neist. Kui minna juhiga vastuollu, kaob võimalus heaks eluks, materiaalseks kindlustatuseks.” Üksikutele ärimeestele võib ju tunduda, et tänu rahale saavad nad Savisaarega võrdselt suhelda, pääsevad söögilauas koguni tema kõrvale istuma. Tegelikult on Savisaar nende jaoks nagu katusepakkuja. Kuna Savisaar vajab võimu nagu õhku, et ustavatele ärimeestele poliitiliselt soodsat keskkonda luua, tekib sõltuvusahel, mille keskel troonib peakatusepakkuja Savisaar. Kadunud Metsamaa, Sõõrumaa, Kruuda on sellise toiduahela ökoloogiline ni??.
TEINE SELETUS
Savisaar kui diktaator. Savisaare autokraatlikest joontest on aja jooksul piisavalt palju rääkinud tema kunagised kaasvõitlejad. On ju Savisaare erakonnaga tuimalt kordunud see, et paremad ajud ja säravamad isiksused satuvad juhi võimukusega konflikti ja lahkuvad. Raskeks kujunes Savisaarel loobumine laiapõhjalisest rahvaliikumisest Rahvarindest, üleminek erakondlikule poliitilisele struktuurile. Selle protsessi ajal lahkusid tulevased sotsid eesotsas Marju Lauristiniga ja liberaalid Ignar Fjuk, Jaak Jõerüüt ja teised. Järgmine suur lahkumine toimus 1995. aastal pärast lindiskandaali, kui Savisaar sattus poliitilisse isolatsiooni ning redutas ei tea kust tekkinud Hundisilma talus. Savisaar tuli aga valgel hobusel poliitikasse tagasi ja mässumeelsed aeti kaikaga juhi karjast minema. Hardo Aasmäe, Krista Kilver, Andra Veidemann jt moodustasid Arengupartei, mis peatselt hingusele läks. Järjekordne suur minemine tekkis suhtumisest Euroliiduga ühinemisse. Keskerakonna – Reformierakonna valitsuse ministrid Peeter Kreitzberg, Liina Tõnisson, Sven Mikser jt vilistati oma nõudmisega demokraatlikumale juhtimisele erakonna sees välja ning visati karjast välja.
Aga meie erakondade müüdavus on Savisaarel võimaldanud alati pärast järjekordset juhi käkki tal poliitikasse naasta. Kui algul, tavaliselt pärast valimisi, ühinetakse tavaliselt Savisaare vastu, siis esimeste tülide puhkemise ajal koalitsioonis on ikka käepärast minek uuele ringile koos Savisaarega.
KOLMAS SELETUS
Savisaar kui tugevalt nõukogude juurtega ühiskonnateadlane. Enne N.Liidu lagundanud ja Eestile taas iseseisvuse toonud perestroika algust oli Savisaar ühiskonnateadlane ja noorsooaktivist, propagandist, lektor. Ehk tüüpiline oma aja punane propagandist. Kui lugeda tema tolle aja tekste, saab aimu ka tema mõttelaadist ja kujunenud arusaamadest elule ja ühiskonnale.
Kuna kommunistliku re?iimi ajal kujunes sotsiaalteadustest täielik ebateadus, propagandistlik ideoloogiline sõnamulin, millel oli pigem rohkem ühist kabalistika, soolapuhumise või silmamoondamisega kui teadusega, kannatavad selle minevikusündroomi all veel praegugi paljud sellel ajal võrsunud sotsiaalteadlased. Nad on pigem õpetatud eeslid, kes konstrueerivad mingeid ideaalmudeleid, kuidas ühiskond peaks nende arvates toimima. Kui sündmused arenevad täiesti teisiti nende ettekujutustest, haarab neid paanika, nad ei suuda enam hinnata olukordi ja anda adekvaatseid lahendusi.
Savisaare teeb see aga lähedaseks Venemaal taas pead tõstva nõukoguliku ideoloogia pealetungiga. Kuna Savisaarele on kõik läänelik võõras ehk ainult peale Müncheni õllefestivali, mida ta erakond on edukalt juurutanud Õllesummeri semukapitalistlikuks rahakeerutamiseks, on ta eriti vastuvõtlik Venemaalt tulevatele ideedele. Ta lihtsalt on oma ajastu laps.
* * *
Keskerakond kui salaorganisatsioon
Keskerakonna ülesehituses on alati olnud märgata suurt konspiratsiooniteooria järgimist. Sellist struktuuri iseloomustavad parteiga seotud varistruktuurid ja Eestile vaenulikud ning ekstremistlikud ja marginaalsed tegelased, kelle väljaütlemisi saab esitada vastavalt vajadusele, kas nende isikliku või partei seisukohana. Taolised struktuurid on ajaloos olnud iseloomulikud ka sala- ja repressiiv- ja terroriorganisatsioonidele – Venemaa bol?evike parteile, Saksamaa natsistidele, KGB-le, Vene ortodoksi kirikule, IRA-le ja üha enam ka Putini Kremli võimuladvikule praegusel Venemaal. Mida ei kõlba välja öelda juhil, saab paisata avalikkuse ette parteiga seotud konspiratiivsete struktuuride kaudu. Hiljem võib teatada, et juht ja partei ei puutu asjasse, kui asjad peaksid minema hapuks või avalikkusele paisatud provokatsioon liiga jälgiks osutub.
Savisaare valitsetud Keskerakonna ajalugu toob eelöeldu kinnitamiseks hulgaliselt näiteid.
ESIMENE NÄIDE
Savisaar oli 1992. aasta alguseks koos valitsuskabinetiga kaotanud igasuguse kontrolli riigis toimuva üle, väljapääsu nägi ta vaid oma volituste suurendamises ja parlamendi elimineerimises riigi juhtimisest, mis tundusid isegi paljudele Savisaare veendunud toetajatele ülepingutatutena ja ohtlike abinõudena ainsa eesmärgi, võimu säilitamise nimel.
Kui Savisaare valitsus siiski kolinal kukkus, korraldas tema loodud nn eraarmee – Kodukaitse – juhi auks Toompeal paraadi. Sellest ajast on kauaks mällu sööbinud nõukogude aega ja juhi karmi ning õiglast kätt taga igatsenud vanema põlvkonna esindajad, kes plakatitega “Edgar peab jätkama” end vaimustusest hingetuks karjusid.
TEINE NÄIDE
Narva ja Kohtla-Järve linnajuhtide tegevus. Mõlemad linnad on tegelikult Savisaare partei kantsid. Seal toimuvad aeg-ajalt võimude mahitatud Eesti-vastased aktsioonid, mida kunagi millegipärast Savisaarega ei seostata. Ikka räägitakse peale igat taolist skandaali mingitest müstilistest Narva ja Kohtla-Järve juhtide isiklikest huvidest ja arusaamadest. Justkui ei kontrolliks Savisaar olukorda oma parteis, mis on küll kõige idiootlikum kahtlus. Eriti hull on olukord Kohtla-Järvel, muidugi ohjeldamatud ärihuvid, kus kõik linna tellimused kellegile endisele miilitsale nimega Ossipenko kätte mängitakse.
KOLMAS NÄIDE
Dima Klenski laamendamine Tallinna volikogus. Veel eelmises Tallinna volikogu koosseisus oli ekstremist Klenski Keskerakonna fraktsiooni liige. Endine kompartei lipulaeva, kommunistide peamise väljaande Pravda korrespondent Eestis on jäänudki sinna aega kinni. Aga kas on keegi kuulnud, et Savisaar oleks kunagi kahetsenud selle ekstremisti upitamist oma partei kaudu või tauninud tema tegevust. Pigem on Klenski püsikunde kõikides Savisaare korraldatud ümarlaudades.
NELJAS NÄIDE
Tsaplõgini-nimeline tegelane toimetab üht Savisaare kontrolli all olevat venekeelset välja annet Vesti Dnja. Mäletame veel, kuidas Keskerakond andis eelmise valitsuse ajal välja venekeelse trükise pealkirjaga “Pravo i Pravda”, kus oli avaldatud lugu pealkirjaga “Ansip, Velliste ja uusnatsid”. Lugu illustreerival fotomontaa?il oli kokku seatud natsisõduri, peaminister Andrus Ansipi ja ekspeaminister Mart Laari pead. Trükise esiküljel oli Keskerakonna logo ning tagaküljel väljaandjana kirjas Kesknädala vastutav väljaandja Allan Alaküla. Trükises hoiatati vene valijaid, et parempoolsete koondumine toob kaasa fa?ismi. Artikli teine pool kiitis aga Edgar Savisaare majanduslikku integratsiooni Venemaaga. Lehes leidus ka lugu pealkirjaga “Eesti valmistub sõjaks Venemaaga”.
Ennekuulmatu seik oli see kui valitsuse pressikonverentsilt väljunud Savisaar kohmas, et tegu olevat hoopis Isamaaliidu väljaandega!!! Missugune poliitik Eestis võiks veel lubada enesele midagi nii küünilist?
Aga missugune oli selle loo lõpp? Pärast korralikku ehmatust teatas Savisaare partei, et Keskerakond andis õiguse kasutada nime vormi Pravo i Pravda, aga ei lubanud kasutada Keskerakonna logo ja nimetada lehte Keskerakonna väljaandeks. Läheb aga natuke aega mööda ja Savisaar ostab venekeelse ajalehe Vesti dnja, mille päismesse ilmuvad peatoimetajana seesama Tsaplõgin ja väljaandjaks SA Jüri Vilmsi Sihtkapital! Kusjuures nagu öeldud, selle lehe sisu on sama jälk nagu ka mainitud Pravo i pravda numbri oma. Aga Savisaare parteil pole selle kõigega justkui mitte mingisugust pistmist!
* * *
Savisaare kood
Pannes kokku kõik eelneva – võimuiha, sovetliku maailmakäsitusmudeli, armastatud ristiisa rolli ning mingid sügavad, ilmselt lapsepõlvest pärit kompleksid, avastame hämmastava tõsiasja. Savisaar räägib oma soovunelmaid, seda, mida ta tahaks, et täituks. Kuid tema suus muutuvad need ka tegevusjuhisteks.
ESIMENE UNISTUS – POLIITILISED SISEVASTASED ON FA?ISTID
Venemaa rünnakud Eesti vastu olid pikka aega suunatud süüdistustele venekeelse vähemuse rõhumisele. Mingil ajal paarkolm aastat tagasi, kui Venemaa nägi, et sellega ei suuda ta enam Eestit Euroopa silmis diskrediteerida, leiti uus raskuspunkt – Eestis pead tõstev fa?ism, ajaloo ümberkirjutamine. Ning samas laines on kohe kohal Savisaar, kes samuti Eestis oma poliitiliste vastaste juures fa?ismiilminguid kohtab! Savisaare maailma sovetimudelis on fa?ism alati sees olnud:
“On olemas konkreetsed sotsiaalsed ja psühholoogilised põhjused, mis määravad noore inimese maailmavaatelised seisukohad ja sotsiaalsed käitumisviisid. Neid põhjusi hästi teades võib mõjuva vastupropagandaga isegi fa?ismist mürgitatud noortele kätte juhatada õige tee. Fa?istlike meeleolude taastekke majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused peituvad kapitalistlikus tegelikkuses.”
(Edgar Savisaar. Võitlus noorsoo pärast. Tallinn, 1987, lk 153)
*
2003|. aastal lahvatas nn Ain Seppiku süümeskandaal. Seppik valetas ühes intervjuus, et pole kunagi Eesti NSV ülemkohtunikuna kedagi poliitilistel põhjustel vangi mõistnud. Kui selgus, et ta 1985. aastal siiski karistas nõukogudevastaseid noori karmide vangla-aastatega, pidi ta lõpuks tagasi astuma. Tollasel peaministril Siim Kallasel oli erinevalt oma praegusest kolleegist ja erakonnakaaslasest Andrus Ansipist rohkem selgroogu.
Kohe oli ka platsis Savisaar oma lemmik paranoiaga – fa?ismiohuga. 1995. aastal Eesti Riigikohtu poolt täielikult rehabiliteeritud Seppiku kunagiste ohvrite kohta oli Savisaarel aga oma parteikaaslast kaitsma viskudes muidugi oma arvamus.
“Tunnustust tuleb avaldada siseministrile, kes kohtunikuna ligi kakskümmend aastat tagasi julges fa?ismi propageerinud noorukeid nimetada õige nimega,” huilgas Savisaar kohe fa?ismiohust.
Järgmisena oli Savisaarel fa?ismiohu allikaks mingi punane ärritav T-särk, mis tehti Tallinnas Kadrioru staadionil toimunud 25-aasta taguste sündmuste mälestuse ja tänase olukorra võrdluse markeerimiseks. Savisaare partei koosistumisel sündisid avaldused “massimõrvar Indrek Tarandist” ja “ohtlikust terrorististist Juku-Kalle Raidist”. Koosoleku peakõnelejaks loomulikult juba Eesti NSV-s Ülemkohtu kohtunikuna fa?ismi vastu võidelnud Seppik.
TEINE UNISTUS – ÜLIVÕIMAS MEEDIA
Juba mainitud meediaunistuse ütles Savisaar selgelt välja pärast kaotatud lahingut presidendivalimistel: “Lõppenud kampaania tulemuse tegi meedia. Nüüd alustati Rüütli autilöömise kampaaniat juba aasta varem (võimendus üleskutsele “Kommarid ahju!”, “dokumentaalfilmile” riigi raha taotlemine jmt). Täistuurid keerati peale jaanuari algusest, “kadriorgiate” kajastamisest alates, millele järgnes Rüütli punaseks seniiliks tembeldamise kaskaad. Keskerakond, Rahvaliit ja neid toetavad äriringkonnad peavad siit tegema juba järgmistele Riigikogu valimistele mõeldes j ä r s u d j ä r e l d u s e d (toimetuse sõrendus).”
Nagu eespooltoodust näeme, hakkasidki Savisaare katusepakkumise vastu võtnud ärimehed rahastama tema meediaprojekte, sealhulgas ka kurikuulsat Pravo i Pravda numbrit ning selle jätku Vesti Dnja, kus eestlaste fa?ismilembus numbrist numbrisse hoolikat kajastamist leiab.
KOLMAS UNISTUS – VERISED TÄNAVALAHINGUD
Rekordilise 150 000 tiraa?iga ilmunud parteilehes Kesknädal ennustas Savisaar, et kui 22. septembril (Öise vahtkonna taolistele ekstremistlikele gruppidele on see kuupäev Tallinna vabastamise aastapäevaks) on vastakuti venelased ja eestlased, siis järgmisel päeval põrkavad kokku eestlased isekeskis. “Korraldades niisuguse vastasseisu, võtavad reformistid ja respublikaanid, sotsid ja isamaaliitlased enese peale väga suure vastutuse. See ei ole enam valimispropaganda, see on juba inimeste ässitamine vägivallale,” unistas Savisaar. Ühtlasi võis selles näha üleskutset – nüüd, poisid, on aeg! Ja sama unistus Savisaare suust pisut teises sõnastuses: “Võib-olla näen tonti, aga ma ei saa välistada, et 22. ja 23. septembril tahetakse poliitikat tuua tänavale “õigust mõistma”(?)
Valik ei ole Ilvese ja Rüütli vahel. Me valime mitte lihtsalt presidenti, vaid oma tulevikku. Valik on “ahjuajamis-” ehk vägivallapoliitika ja kodurahu-poliitika vahel (?)Kui 22. septembril peaks minema löömaks, siis oleme järgmiseks päevaks valinud vägivalla tee. Ning kui 22. septembril on vastakuti venelased ja eestlased, siis järgmisel päeval põrkavad kokku eestlased isekeskis.”
NELJAS UNISTUS – PRONKSSÕDURI RAHUTUSED VERISEKS
Samad ennustused ja ähvardused kordusid pronkssõduri saaga ajal. Savisaare unistus täitus, lõpuks läkski löömaks. Esimesed avaldused Savisaare kontorist pärast pronksiööd rääkisid politsei saamatusest ja peaminister Ansipi tagasiastumise nõudmisest. Kohe oli sama nõudmisega platsis Venemaa Riigiduuma delegatsioon. Mida teeb siis Savisaar! Selle asemel, et jõhker sekkumine meie riigi siseasjadesse hukka mõista, kohtub Ain Seppik oma kodus delegatsiooni liikmega. Savisaar püüdis seda kohtumist küll salajas hoida, kuid see tuli välja. Mida Seppik ja Savisaar küll arutada võisid?
Ning siis, kui sündmused hakkavad juba vaibuma ning pronkssõduri kaitsjad on näidanud end vandaalide ja poeröövlite jõuguna, korraldab Savisaar loomulikult Tallinna linna rahadega Kodurahu foorumi. Mis toimus siis foorumil tegelikult, selle võttis kokku üks Savisaare mõttekaaslasi ja kunagisi kaasvõitlejaid Mati Hint: “Ma lahkusin foorumilt, kui saalitäiele rahvale hakati seletama, et juba Peeter I on selle maa rootslastelt omandanud igaveseks ajaks. Rahulikuna kavandatud kõnekoosolekut üritati korduvalt interrindelikuks miitinguks pöörata. Loodetavasti suudab Tallinna linnavalitsus foorumi kõned kiiresti täies mahus ja tsenseerimatult välja anda. Siis näeb must valgel, et Interrinde vaim on elus ja – ootab oma tundi.”
Kahjuks ei saanud Hint aru, et üritusel pididki olema sellised sõnavõtud. Sest Savisaare unistus ilmselt oli – ärge, poisid, nüüd küll asja pooleli jätke.
KOOD KOKKUVÕTTES
Savisaare kood – tegevusjuhised oma salaorganisatsioonile ja temast sõtuvatele tegelastele. Savisaar on astunud üle piirist, kus ta on Eesti demokraatlikule ja iseseisvale arengule muutunud tõeliselt ohtlikuks. Või nagu küsis Siim Kallas 1995. aasta lindiskandaali ajal, et mis asja see mees siin üldse ajab. Sellele võiks nüüd juurde küsida, kelle asja see mees ajab oma võimuhulluses. See mees ei ole ka mitte midagi suutnud õppida möödunud aegadest ning viimaste sündmuste provokatsioonilisest käitumisest. Olgu selle tõenduseks kasvõi suhtumine pea sajasse tuhandesse eesti inimese allkirja, kes nõuavad tema tagasiastumist Tallinna linnapea kohalt: “Mina kinnitasin, et võtan neid 96 000 allkirja tõsiselt ning arvestan nendega, kuid tagasi muidugi ei kavatse astuda.”