Eesti riigi ja rahva seisukohalt väga olulised asjad näikse eelkõige muret tegevat väliseestlastest vanainimestele. Meenutagem vaid – uuriva ajakirjanduse püüdis ajakirja Luup näol käima lükata Heldur Tõnisson. Tulemus: Luubist pole enam haisugi, kui mitte arvestada järelejäänud viit aastakäiku Eesti elu kroonikat aastaist 1995-2001. Ent kindel see – enamik Tõnissoni annetatud miljoneist läks kohalike käsilaste teatud omaduste tõttu lihtsalt tuulde. Tõnissonist pole pärast seda enam loomulikult midagi kuulda olnud. Aino Järvesoo nimeline vanamemm püüdis korda saada midagi hoopis ambitsioonikat ehk oma loetud miljonite abil puhuda sisse elu hääbuvale eesti rahvale. Aktsioonil oli küllap ka mõningaid positiivseid tulemusi, ent julgen ometi väita – seegi raha läks lõviosas pigem teatud osa eesti rahva hinges haigutava kes-teab-kui-sügava musta augu täiteks. Aino Järvesoo lahkus hiljaaegu meie hulgast, hinges küllap kibedus purunenud lootustest. Kolmas tuntuim tegija sel naiivsuse ja hea tahtega väetatud kivisel põllul on Ameerika-proua Olga Kistler-Ritso. Tema aktsiooni õnnestumise või ebaõnnestumise kohta on vara veel mingeid lõplikke järeldusi teha. Tema eesmärk – okupatsioonimuuseum – on vähemasti materialiseerunud kujul Tallinnas nüüd olemas.
Niisiis – mineviku meenutamiseks on vundament vähemalt rajatud ja nõnda peaks meil tasapisi ka tulevikku tulema, kui too kuulus ütlus ikka tõele vastab. Hoonet esimest korda näinud allakirjutanu lõi loomus algul päris pahviks – vägisi jättis too oma klaaskuues ning hoolsalt ära peidetud sissekäiguga mulje tohutust taara vastuvõtu punktist, mis ümbrusesse sulas justnagu plekkhammas suhu. Hiiglaslik metalluks, mis ilmselt peab sümboliseerima okupatsiooni kui rahva vanglat, avaneb lähenemisel seesam-avane-printsiibil.
MUUSEUMI-AHONENID ELAVAD SIIANI RITSO RAHADE EEST
Majaperemees, endine dissident Heikki Ahonen, on all vastas ja annab mõista, et ta pole praegusest eesti ajakirjandusest üldse eriti heal arvamusel. Samas aga käisid kohal pea kõigi suuremate soome lehtede esindajad. Kust nad n-ö haisu ninna said, pole Ahonenil aimugi. Ning ka muuseumi külastajaist on küllap soome lehtede agaruse tõttu kolmandik soomlased.
Leedulased said muuseumiga hakkama juba 1992. aastal, lätlased aasta hiljem. Endisel Ida-Saksamaal on mitmeid sedalaadi muuseume. Ungaris tehti säherdune lahti üleeelmisel aastal, T?ehhis mullu. Meie oleme vähemalt selles reas viimased. Erinevus on ka selles, et meie klaasmaja põhineb ainult eraannetusel, igal pool mujal on aga riigi käpp kõvasti sees. Meie riigi käpp on seesugune, et ilma proua Kistler-Ritsota poleks meil muuseumist lõhnagi ehk nagu Heikki Ahonen diplomaatiliselt ütleb: “Kõik oleneb poliitilisest tahtest.” Millest tuleb järeldada, et meie riigil, kes selle eesotsas ka seisnud poleks, on puudunud poliitiline tahe neid aegu muuseumi kujul meenutada.
Selge see, et eesti rikaski näeks sellise annetuse tegemist mingi muuseumi heaks ehk ainult halvas unenäos. Ning Heikki Ahonen peab seda ka üsna loomulikuks. “Meil on kümneid mittetulundus ühinguid ja sihtasutisi, mis peaksid elama eraannetustest,” ütleb ta. “Aga nad ei ela sellest, kuna meil pole sellist kultuurikihti veel peale kasvanud.”
Proua Kistler-Ritso puutus okupatsioonidega kokku vaid nelja aasta jooksul – 1940- 1944, meist paljude kogemused on selles asjas hoopis pikemaajalised. Mispärast siis tema mure selle meenutamise pärast suurem on? Ent ometi oskab Heikki Ahonen siingi loogikat leida. “Kistler-Ritso kogemused põhinevad eriti ränkadest aegadest, meile aga tuli iseseisvus kuidagi valutult ja kergelt,” arvab ta. “Ning kõik väline muutus meile aja jooksul olulisemaks muust.”
Praegu elab muuseum endiselt Kistler- Ritso sihtasutuse rahadest, ometi on meie valitsuski tundnud muuseumi edasise käekäigu vastu huvi. “Läbirääkimised käivad juba,” võtab Heikki Ahonen asja kokku.
Muuseumil on kolm sihtgruppi – need, kes on ise selle aja repressiivsema osa läbi elanud, noorte põlvkond, kes valdavalt on üles kasvanud peale laulvat revolutsiooni ja kellele muuseum oleks illustratiivseks lisaks õpikutes toodud faktoloogiale. Kolmas on muidugi välismaailm, väliskülaline, kes tihitipeale ei jaga, mis siin üldse on toimunud. Heikki Ahonen räägib soomlasest, kes ei taibanud, miks ekspositsioonis on SS-lase mundri kõrval soome munder. Siis sai talle selgitatud, et tegu on mundritega, mida eestlased selle sõja vältel kandsid või kandma pidid.
Peale soomlaste külastab muuseumi ka rohkesti väliseestlasi, eksootilisematest külalistest võib mainida jaapanlasi, üllatavalt palju käib okupatsiooni vaatamas venelasi.
KORRESPONDENTIDE VÕRK
Muuseum toetub n-ö ideoloogiliselt Riigikogu avaldusele kommunistlike ja natsistlike kuritegude hukkamõistust. Teemaks on püüd esemeliselt ja dokumentaalselt neid aegu ja protsesse kirjeldada. “Kui Venemaa ametlik seisukoht on selline, et nad okupatsiooni ei tunnista, peavadki nad selliseid avaldusi tegema,” ütleb Ahonen Venemaa protestide peale muuseumi asjus.
Hoone maa-alune osa ehk umbes maapinnal asuva osaga võrdne ruum on hoidlate käsutuses. Eksponaatide jaoks ekspeditsioonide korraldamiseks muuseumil praegu jaksu pole. Aga on välja kujunenud teatud korrespondentide võrk. Seoses muuseumi avamisega on hakanud inimesed esemeid ise kohale toimetama. “Esimesel nädalal tekkis nii palju asju, et oli probleeme arvele võtmisega,” räägib Ahonen. Põnevaimaks esemeks nimetab Ahonen väikest voldikut, millesse kunagi pandi metsavendade uinutamiseks mõeldud pulbrit.
Muuseumihoonet nimetab Ahonen väga vingeks. “Kuna aga see oli arhitektide esimene maja, on siin asju, mis oleks võinud olla teistmoodi lahendatud,” lisab ta samas.
Ahoneni meelest on lähiajaloo hindamine ohtlik asi, kuna meil pole kujunenud selle suhtes välja ühist arvamust. “Probleem on selles, kuidas sellest mõistuslikult ja võimalikult objektiivselt üle saada.”
Mälestusi kogutakse muuseumisse peamiselt videolindile salvestamise teel.
Mis on saanud plaanist luua muuseumi juurde okupatsiooni-ajaloo uurimisasutus?Ahoneni sõnul on muuseum seda olnud kogu aeg. Kui raha jätkub, määratakse uurijatele stipendiume. Näitena toob direktor viimase uurimuse EKP Keskkomitee struktuurist.
VÄIKE MUUSEUM SUURES MAJAS
Niimoodi rääkis Ahonen. Ise siirdusin muuseumiga tutvuma alles pärast jutuajamist. Väljapandud kraam on liigendatud vastavalt spetsialistide poolt tehtud periodiseeringule – esimene Vene okupatsioon, Saksa okupatsioon jne. Muuseumi üldiste mõõtmetega võrreldes näis ekspositsioon üllatavalt tillukesena, tundus koguni, nagu poleks maja üldse väljapanekute, vaid suuremas osas hoopis millegi muu tarvis püsti pandud. Ja selle väikesegi väljapaneku moodustasid suurelt osalt neid aegu vähe iseloomustavad esemed. Näis, nagu puuduks kogu asjas mõte ehk mingi kandev idee ja juhuslik kraam on (ükskõikselt) paigutatud lihtsalt nende aastate alla, kust see pärit võiks olla. Mind pani võpatama punase sildi, viisnurga ja päikesekiirtega toos pealkirjaga “Impregneeritud tuletikud”. Näh, seesama, millega minu ema 50-ndail meie koduse puupliidi alla tule süütas ning mille silti (ja sisu) ma lugematuid kordi uurisin ja ju ka proovisin. Ja siiamaani ma ei tea, mida tähendab võlusõna “impregneeritud”. Ning ma ei vaata ka, las jääb mõni asi igavesti saladuseks. Ja nõnda edasi üha uut ja uut tuttavat kaupa. Suurest sõja- ja pärastsõjaaegsest vabadusvõitlusest, hirmust ja hingevalust on siin üllatavalt vähe jälgi. Metsavennad näiteks – kas neid üldse oligi olemas?
Eriline kirg näikse muuseumil olevat heade vene-läti raadiote, küll kaasaskantute, küll statsionaarsete vastu, neid oli vitriinis kohati lausa lademeis. Otse saali on tassitud nõukogudeaegne telefonikapp ja sealtsamast ei puudu ka vana hea maanteemuhk. Aga kus on pobeeda ja kus on zim? Ja kus need mustad autod, mis meie vanaisasid või vanaemasid umbes 60 aasta eest sinna kus tarvis toimetasid? Dramaatikat ja traagikat on siin vähe, koomikast rääkimata. Mõtlen neile Ahoneni sihtgruppidele. Küllap tunneb neist siin mõnigi end kui abstraktsionistide näitusele sattunud realismisõber. Kellele hiilib vägisi hinge kuri kahtlus – kas pole muuseumitöötajad kergema vastupanu teed läinud ja juhusliku kraami vastavalt vanusele ritta asetanud – säh, siin on teile okupatsioon. Mis mulje jääb okupatsioonist neid asju vahtivale väljamaalasele? Äkki mõtleb, et näe, polnud teistel vigagi selle Vene kotka tiiva all, telefonid olid ja telekad, raadiotest ja autodest rääkimata. Suitsu tegid ning viina võtsid? Mis kuradi genotsiidist nad räägivad? Ning mis asja need dissidendid taga ajasid? Et oleksid paar aastat uuemad vidinad saadaval või? Et häda oli selles, et ei saanud vene kama asemel lääne oma osta? Meenub õel jutt legendaarsest Jüri Kukest, kelle suur viha vene korra vastu saanud alguse sellest, et mehele eraldati Prantsusmaal teenitud rahade eest mosse asemel sapikas.
Ning see viib mõtted leskproua Ritso miljonitele? Nii või teisiti, baas millegi tegemiseks on ometi loodud. Iga algus on raske. Ja andkem aega atra seada. Muljet avaldasid vitriinide kohale paigutatud monitorid, kus kaugete aegade kannatanud oma kolgatatest pajatavad ning mida külastaja ka viitsimise korral inglise keeles kuulata saab. See on hea ja see on huvitav.
Uuesti ilmselt saatuslikuna mõjuma pidava ukse ette astudes mõtlen – kas ikka tulen siia veel kord tagasi. Räägivad ju, et ajalugu on lõppenud.
