Hei-hei, ärgake, rahvas! Jookske Võidu väljaku nurgale ostma lilli ja tellige Toome kohvikust kringel! Eesti kunsti gränd õuld männid, elavad klassikud, avangardistid ja skandalistid täidavad uue aasta nagu eelmisegi juubelisajuga. Neist on kindlasti kurikuulsaim professor Leonhard Lapin – Ida-Euroopa kunsti loominguline vulkaan, erudiit, suprealismi looja, professor, eesti avangardistliku kunsti isa, modernistlik arhitekt, väsimatu kirstunael, kaupluste, sööklate, teenindusettevõtete, raviasutuste ja saunade agar külastaja, daamide lemmik, köieltantsija ja akrobaat, suur poeet ja filosoof.
Keegi on kirjutanud, et Lapin kehastab siiani kompromissitu boheemlase rolli, hoides avangardi lippu jätkuvalt kõrgel, olgu see meie pragmaatilises ja mugandunud ühiskonnas ning juba päris soliidses vanuses nii raske kui tahes. Tõstame toosti Mees Masina terviseks ja laseme silmad üle käia Jaan Klõ?eiko suurepärasest retrospektiivsest pildireast!
Kogu selle modernistide ja nõukogude avangardistide põlvkonna vaimne liider Tõnis Vint saab sel aastal 70, eelmisel aastal täitusid nii Jüri Arrakul kui ka Raul Meelel vastavalt 75 ja 70. Mis juhtub Eesti kunstimaastikul, kui need mehed astuvad kõrvale? Kes võtavad nende rolli ja astuvad välja laiutava nõmeduse vastu? Tänapäevane kunstnike põlvkond eelistab pigem vaikselt pea õlgade vahel hoida, mitte sattuda vastuollu, kohaneda olemasolevaga. Kas keegi julgeb püsti tõusta ja teha ettepaneku Kultuuriministeerium laiali saata ja eelarveraha loovinimestele välja jagada? Kas ka kaasaegses diskursuses on kunstnik-visionäär sarnaselt nõukaajale võitluslik teenäitaja ja maailma korrastaja või on ta mandunud valge kuubi pärdikuks ja kuraatorite mängukanniks? Kunstisituatsioon ei olegi tollasega võrreldes väga erinev – ministeeriumid, akadeemiad ja fondid tasalülitavad vaikimisi peavoolule mittevastavaid ebamugavusi, igavad keskpärasused seavad end sisse juhtivatel ametikohtadel ja pseudokultuuri pealetung on peatumatu nagu teerull?
Albert Trapee?:
mu suust 
tuleb 
jälki viina lehka
kuid kipun nikkuma 
sind lehma

Tõnis Laanemaa, ANK 64 grand old man saab tänavu väärikad 75! Tallinna tõeline härrasmees, Kuku Klubi vanim aktiivliige, keerutab neidusid siiani legendaarses pealinna kunstiklubis varaste hommikutundideni ja sealtsamast leiavad muusad tee ülakorrusele otse molberti ette. Laanemaa ateljeest Vabaduse väljaku Kunstihoones on läbi käinud sajad modellid. “See on Espace Temp, Aegruum, kuhu ma viin lahtirõivastatud naised läbi ajamasina, tulevikku 555555 aastat. Ruum täis geomeetriat, sümboleid, elusolendeid ja Kõikenägev Jumalik Silm.”