1. päev
Vahtangovi-nimeline teater, Zorini “Kuninglik jaht”, lavastaja Ivanov. Ilus, vahtangovlik lavakujundus, mille sees mängisid Aronova, Vdovit?enko, Knjazev – staaride teater selline. Üks seisab kohapeal ja räägib, teine räägib. Et on üks suur ja ilus misanstseen, siis liigume teise ilusasse misanstseeni. Ja muidugi oli see minu esimene kokkupuutumine Moskva publikuga, kõik nihelevad, sagivad, lobisevad, nii omavahel kui ka telefoniga?
Aronovat, kes Jekaterina II mängis, tema lavaletulekut võeti vastu ja saadeti ära aplausiga, okei, tema mängis hästi, see oli seda väärt. Aga ülejäänud staarid – nad on staarid filmidest – mängisid samamoodi nagu filmis. Iseenda pealt. Inimesed jumaldavad neid, aga? ma kannatasin ja kannatasin. Terve etenduse jooksul ei saanud ma absoluutselt aru, mis seal toimub, kuidas see lugu liigub, ometi on vene keel mu emakeel. See kõik oli nii vastu seina, ilutsemine ilutsemise pärast, ma ei tea. Rääkimine rääkimise pärast.
2. päev
Teater Maloi-Bronnoil, Christie’i “Ootamatu külaline”, lavastaja Lakirev.
Lihtsalt kriminull. Vähemalt oli see huvitav vaadata, faabula pöörded ja nii, lugu jookseb. Mõnus oli vaadata seda, kuidas näitlejad, kriminullis, mängisid pühendunult, mängisid situatsiooni, lugu, olid kohal, ei staaritsenud. Kuigi ka seal oli filmiinimesi, oli naerda, oli nutta. Aga kriminulli on vist alati huvitav mängida, vähemalt tegevus on olemas. Esimese õhtu ?oki peale andis see lootust, et kõik ei olegi nii hull.
3. päev
Majakovski-nimeline teater, Riestley “Ohtlik pööre”, lavastaja Artziba?ev.
Oh my God, oh my God! Kui seal Smoktunovskit ei oleks olnud, poleks seal midagi vaadata olnud. Tema on ürgandekas mees, kes võib mängida ükskõik keda ja mida. Aga kogu see tükk oli katastroof. Lavastus oli kulgev – üks ütleb sõna, kolm sekundit pausi, teine ütleb. See lugu oli nii igav – leinaperiood, sugulased ja head tuttavad on koos, lõpuks tuleb välja, et keegi neist oli mehe tapnud. See oli mõttetu. Kuskil on mingi ilus noormees, kust ta tuli, miks ta tuli, mängis halvasti, vehkis kätega, ümberringi laskuvad inimesed põlvele ja peavad monolooge?
Teise vaatuse ajal hakkas igavlev publik ennast ise lõbustama. Nad hakkasid lõputult kommenteerima, näitlejaid osatama, omavahel irvitama. Aplausi ajal lõpus, arvatavasti teatritudeng, üks poiss, läks täiesti perserki, hakkas lõputult braavo karjuma ja ohjeldamatult plaksutama, ka siis, kui kogu saal oli irvitades tühjaks voolanud. Garderoobis karjus terve publik braavo! ja irvitas.
See oli julm, aga ka täiesti hull. Kuidas publik ei lase ennast solvata. Publik tegi näitlejatele kontserti, kui näitlejad neile ei teinud.
4. päev
?jukinski teatrikooli kolmanda kursuse plastika eksam.
Et kaua võib staare vaadata, lähme vaatame parem siiraid ja entusiastlikke tudengeid. Ja see oli tase, mis tase. See oli küll eksam, aga samas eraldi teatritükk. Seal oli töö esemetega, töö rütmidega. Ma nutsin pärast seda eksamit – mitte sellepärast, et ma olen koba ega oska nii, aga sellepärast, et meil lavakas ei olnud sellist distsipliini või sellist õppejõudu, kes taolist nõuab. Meie akrobaatikaeksam näiteks näeb välja nii, et tehakse kukerpalle ja saltosid, ja siis kummardatakse. Aga neid tegevusi ei õpi me ju sellepärast, et oskaks saltot teha, vaid et seda laval kasutada, kui vaja. Ja seal olid kõik sellised elemendid pandud etüüdidesse, said oma lavalise koha ja katte?
Pühapäev, Draamakunsti Kooli teater (Vassiljevi teater), Krõmovi laboratooriumi “OOPUS nr 7”, lavastaja Krõmov.
Kahes vaatuses – esimene vaatus pealkirjaga “Sugupuu”, teine vaatus “?o?takovit?”. Seda teatrit käib kogu Moskva bomont vaatamas. Minuga samas reas olid ?apiro, Novadvorskaja, palju tuntud, telekast nähtud teatritegelasi, kriitikuid veel.
See lavastus oli, ma esiteks ütleks, vapustav! Minimaalse sõnade arvuga, aga kogu tegevus oli põhjendatav, märkide, visuaalide keeles. Seda ei ole võimalik kirjeldada, seda peab nägema. See on nagu maali vaatamine, kus sa tunnetad täpselt värve ja kompositsiooni, aga ei oska või suuda seda kuidagi verbaliseerida, kirjeldada.
Esimene vaatus rääkis põhimõtteliselt holokaustist. Kuidas võim võib tappa. Ja sealt edasi ?o?takovit?, kelle loomingu mattis võim, kelle käsulaudade järgi, käskude ja keeldude järgi pidi helilooja looma. Ja juut oli ta samuti ju. Putini-Venemaal väga töötav asi. ?ostakovit?i ema oli suurte rindadega viiemeetrine nukk, tohutu suur ja paks, kes näitlejate juhtimisel ?o?takovit?i (keda mängis tüdruk) maailma määras. Pikkade kätega võimu kujutlus, kes ordenit rinda pannes selle elusasse ihusse sisse lõikas. Sellised kujundid, selline keel? Lõpuks lämmatas see nukk oma poja oma rindadega. Selles maailmas, mis oli seal, ei saanud vabalt hingata. Selline baaba-rossija määrab?
4. päev
Fomenko-teater, Marquez “Kui kahju”, lavastaja Fomenko. Oh, mina ei tea, mina jäin lihtsalt magama?
5. päev
Jälle Vassiljevi teater, Tsvetajeva “Kivist ingel”, lavastaja Jatsko.
Kammersaalis, katusealune nagu kirikus. Jumalast. Võimas, ilus, puhas. Jumala armastuse reetmise teema. Esitatud nii, nagu Tsvetajevat ja Majakovskit ikka loetakse, jõuliselt, aga see on puhas ja lahe. Ma lõkerdasin naerda, hiljem nutsin nagu vihmaveerenn, ma tundsin, et olen kabelisse sattunud. Ma tundsin ennast hästi ja ülevalt, praktiliselt ei rääkinud õhtul. See oli sõna otseses tähenduses puhas ja ilus. Mitte, et ma oleks usklik, aga see oli täidetud valgusega. Valgustusega.
Just selle teatri puhul ma sain aru, et seal tehakse kunsti, seal ei ole staaritsemist. Kõik on koos. Sõbralik trupp, mis teeb koos, pühendunult, asja. Ma sain jälle aru, et teater ei ole ainult meelelahutus, võib olla midagi suuremat.
Et sa pärast vaatamist ei mõtle mitte enda elu peale, vaid globaalselt, kogu universumi peale. Millelegi, mis on väljaspool sinu keha, sinu elu, seda maailma.
Muide, pooled inimesed olid kaks päeva hiljem ka saalis.
Kuidas ma võtan nädala Moskva teatrites kokku – eks ma olin kuulnud, et nendes suurtes klassikalistes teatrites toimub langus. Ja oma piiratud aja tõttu ei näinud ma teisi andegraund-teatreid. Aga see vist ongi siiski sõnum – hoia kuulsatest, kivistunud suurtest nimedest eemale. Lihtsustatult öeldes.