Aprillikuu 24. päeval andis suitsukompanii Philip Morris jälle kaasaegsele tantsule auhindu välja. Aasta tegija – Renate Valme. Tööga “Idula”.
Klassikud on öelnud – “Tänases Eestis on kaasaegne tants kõige liikuvam, otsivam ja leidvam teatrivorm. See on nagu pulseeriv kogum neoonvärvilisi ussikesi taruorganismis.” Ja “Idula” on selle ehe tõestus. Renate tantsuetendus võbeleb, pulseerib, nõksutab põlvi ja vaimu, otsib, leiab vaimukust – ilma punnitamata, kusjuures, lõbustab, paneb pea pööraselt pöörlema, hüpleb, kandib, igavikustab ja kaasajastab, rõõmustab südant ja meelt.
Ja seda mitte niivõrd füüsilisel, vaid meelelisel tasandil. Kowalskyl oli kunagi kehalise õpetaja, kes oli selline punn, meeter seitsmekümnene võrkpallur, Afganistaanis sõdimas käinud. Tema ütles, et kui kogu su jõud läheb blokki hüppamisele, siis pole sellest kasu, sul pole enam jaksu vaadata, kas käed pallile ette ka saavad. Või veel hullem, kui kogu su ihuline kapatsiteet kulub enese mäeküljel kinnihoidmisele, siis ei näe sa, kust võib tulla kustutav kuul.
Renate vaim ja ihu on nii vilkad ja vormis, et peale soorituse enda on seal veel ruutkilomeetrite kaupa ruumi liigutada ja leiutada, suunata ja pöörata. Leia ta teatrisaalist.