JUULIKUINE NOORTE LAULUPIDU: 2017. aasta noorte laulupeo „Mina jään“ ideekavandi üks autor ja peadirigendi assistent Rasmus Puur pajatab kohvilauas, kuidas ta laulupidu tegema sattus. Kuna laulupidu on vaieldamatult Eesti suurim teatrietendus, toob selle lavastamine kaasa kõikvõimalikke ootamatusi. Aga lavastatud ta saab.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab kohe mainima, et laulupeo tegijate hulka sattusin puhtalt ideekavandi konkursi kaudu. Nii et peaaegu juhuslikult. Kogemusest vast niipalju, et eelmisel peol olin teinud mõned seaded paarile loole. Aga kuna enamik eestlasi on ju laulupeol laulnud või vähemalt platsil kaasa jorisenud, tekkis huvi, kuidas see protsess reaalselt käib ja kuidas üldse sellist hiigelpidu tehakse. Ise mõtlesin, et okei, mees metsast – otse ülikoolist, Muusikaakadeemiast – ja palju lootust ei ole. Aga lõpuks läks ikkagi nii, et minu projekt valiti välja.

Varem, nagu iga eestlane, olin olnud koorilaulja ja natuke puutunud kokku ka orkestriga. Tegelikult ei mõelnud ma üldse oma elu muusikaga siduda, esialgu õppisin hoopis Tartus kirjandust, ehkki lõpuks läks ikkagi, nagu läks.

Kultuuri vereringest ja panustamisest

Kuna sellel suvel tuleb noortepidu, peaks pärima, et mis see noortepidu üldse on. Kui oled seal lauljana, siis ega sa seda vahet ju nii väga märkagi, ehk vaid niipalju, et mingist vanusest vanemaid inimesi ei näe. Aga põhimõtteliselt on kõik ju sama.

Mida siis saaks teha, et see olekski maksimaalselt noorte pidu: noorte nägu, noorte tegu? Mis on need võimalused? Miks need inimesed, kellega ma Muusikaakadeemias koos õppisin – ja kes on juba midagi saavutanud ja teevad koore –, ei võiks ka laulupeol koore juhatada? Tegelikult on nad osa meie kultuuri vereringest ja peaksid hakkama samuti panustama – mitte nii, et ühel hetkel pead jõudma mingisse kindlasse vanusesse ja vaat alles siis, palun tule. Et kui sa oled juba praegu võimeline tegema ja oled oma kollektiividega saavutanud mingeid kohti ja käinud siin-seal. Kuna kultuur käib ju lainetena ja praegu on kõrghetk, siis tuleb ära kasutada, et on tulnud uued inimesed. Et ei tekiks seda olukorda, et noored ei oska ja vanad ei jõua. Et järjepidevus säiliks.

Samamoodi noored heliloojad: kuidas sa ikkagi õpid kirjutama mitmekümnele tuhandele lugu, kui sa ei saa olla osa sellest protsessist. Klassiruumist sellist tunnet kätte ei saa.

Ning meie klassikavaramu, Tormised ja muud, mida nemad noorpõlves kirjutasid? Nemadki pole ju kogu aeg olnud hallipäised maskotid, vaid elanud noorena nii, et veri vemmeldab ja mõelnud asju, mida meiegi praegu läbi elame.

Noortest juurtest

Kavandi nimi oli „Noored juured“. Andmaks märku: halloo, on mingi ports inimesi Eestis vastukaaluks levinud kuvandile, et kõik noored lähevad minema – ei lähe! Paljud tahavad oma juured siin mulda ajada. Kõik suured tüved on olnud kunagi õblukesed.

Sõber Veiko Tubin tuli ja aitas mõtet kohendada ning peegeldada.

Demokraatlikkusest

Ma ei arvanud uneski, et üks protsess saab olla nii demokraatlik, nagu on laulupeo korraldamine. Kui laua taga on umbes 20 inimest, siis kõik peavadki ühe lahendusega lõpuks nõus olema. Ja mingitel hetkedel see isegi häiris või segas – vähemalt alguses küll.

Sa tajud, et kui sul on väga selge idee ning üha rohkem inimesi peab sellega kompromissile minema, seda rohkem see idee lahustub. Aga lõpuks ju laulupidu ongi nii suur protsess, et varem või hiljem põrkud teiste arvamustega. Pigem on need seal laua ääres mõistlikum ära vaielda. Kuna laulupidu kuulub kõigile, siis seda teiste arvamustega arvestamist, nendele kirjadele vastamist, mis muusikaõpetajate või kelle iganes poolt tulevad, sellega tuleb kogu aeg tegeleda. See on tohutult suur töö. Üks asi on selle ürituse endaga rahmeldamine. Teine aga kõik see muu, mis asjaga kaasas käib.

Ühisest katusest ja mässajast

See sõltub erinevatest küsimustest, mis parasjagu laual on. Kas on kunstiline või laiem küsimus ja kas see hõlmab ainult laulupidu või ka tantsupidu. Siis tuleb veel rohkem inimesi kokku. Mingit pidi, kuna laulu- ja tantsupidu käivad koos, tuleb seda ühist katust otsida.

Siis põrkuvad erinevad maitsed, erinevad arvamused. Ühel hetkel, kui sa oled seal mõned kuud tegutsenud, saad ühtäkki enam-vähem aru, kuidas see käib. Et see on täiesti isetu tegevus. Sa pead oma ideed või egoismi alla suruma ja see ongi ühine asi. Jube hea kool sellisele noorele mässajale, nagu ma tol hetkel kindlasti olin.

Suurusest

Sa tegelikult ei hooma laulupeo mõõtu enne, kui ühel hetkel sõidad mööda Eestit, mööda neid eelproove. Ja – nagu poliitikud ütlevad! – kohtud valijatega. See on hetk, kui sul istuvad lauljad ja muusikaõpetajad vastas, kes on aasta otsa selle asjaga tööd teinud ning sa vaatad nendega tõtt. Siis tekib küsimus, kas neile üldse meeldib ja kuidas sa sulle antud usaldusega oled hakkama saanud. Kava ühest küljest ja teisest küljest kogu see kontseptsioon, süsteem, mis sinna kaasa annad, kogu see lugu, mida me selle laulupeoga jutustame. Siis veidi värised kaasa, et nad ju tunnevad sellega sidet ja mõtled, kuidas neid kaasata, et kõik ikka nendeni jõuaks.

Valest muljest

Vale mulje on see, et laulupidu toimub paaril päeval mõne aasta tagant Lauluväljakul ja ongi kõik. Tegelikult kestab see protsess aastaid – kolm aastat –, sisuliselt eelmisest peost alates uue peoni. Eelproovid ja kogu ettevalmistus, suhtlemine õpetajate ja maakondadega, on veel eraldi teema ja protsess. Sa ei räägi ainult lugudest, vaid kasvatad teatud vaimsust. Ega see laulupidu iseenesest populaarsena ei püsi, selle nimel tuleb iga päev rajult teha tööd ja kõigi osapooltega suhelda. Rääkida lugude taustast, heliloojate elukäigust ja sellest, mida see lugu tähendab, millest me laulame. Mingid asjad, mis on ka muusikavälised ja üliolulised. Ma isegi ei arvanud, et see on nii oluline! Aga seda tuleb teha ja tegelikult on see lahe.

Noorusest ja vanadusest ning paukuvatest ustest

Naljakad hetked on need, mil laulupeoprotsessis osaleb esmakordselt terve hulk noori dirigente – kokku 17 – ja nende vastas, isegi nendega koos ühel hetkel on dirigendid 60+/– ja siis sina teise noore kolleegiga pead neid hindama ja tagasisidet andma. See on kummaline positsioon. Teisest küljest on see ka arusaadav, sest sa oled oma ettevalmistuse või koolituse saanud ja õppinud, kuidas neid lugusid peab tegema; oled tulnud koolipingist, kus said ABC just selgeks.

Õnneks ei ole ühtegi teravat konflikti põlvkondade vahel ette tulnud. Ühtpidi õnneks, aga teistpidi, laulupeo kontorilauas olles oli vahel isegi kahju, et ei lastud tekkida põlvkondade vahelist vaidlust, mis vast peakski olema vihasem. Uksed oleks võinud paukuda ka natuke. Vahel mulle selline asi meeldib, eriti kui ollakse lõpuni oma tõdede eest väljas.

Aga seal oli ikka nii, et katsume koos ja oleme lõpuni sõbralikud, mis on ka arusaadav. Ent mässaja tahab ikka mässata, mitte kohe alla anda. Seda ma võib-olla lootsin rohkem. Ehkki kodurahu huvides – ei maksa!

Laulupeost kui osalusteatrist

Ehkki ühest küljest pole laulupeol midagi suurt vaadata ju – välja arvatud inimmassid. Aga teistpidi on see osalusteater. Et sa oled seal korraga nii publikuna kui ka osalejana, laulad kaasa ja teed lainet. Laias laastus on see kogemus, mis inimene laulupeolt peab saama, ju iga kord sama. Ütleme, et iga viie aasta tagant on need reaetendused natuke erinevad, aga elamus peab olema sama. Kuna sinna on nii palju inimesi kaasatud ja see kestab kuus tundi, siis ega seal eksimisruumi väga palju ei ole. Kõik detailid, sõnastus jmt mõeldakse väga selgelt ja põhjalikult läbi. Laulupidu on suurem kui me siin ise ja seepärast inimesed ootavad ka nii palju. Kui sellele mõelda, siis ühel hetkel läheb süda pahaks.

Nimevaidlusest

Mina oleksin jätnud laulupeo pealkirjaks „Noored juured“, mis on minu jaoks palju konkreetsem, palju selgem. „Mina jään“ on laialivalguvam. See nimevaidlus kestis umbes pool aastat, kui olid koosolekud ja variante käis üsna mitmeid läbi. Tuldi tagasi ja mindi edasi. „Mina jään“ ei olnud lõpuks kõigi lemmik, aga ilmselt sobis kõige suuremale hulgale.

Ma ise mõtlesin, et okei, „Mina jään“, aga so what? See ei ütle midagi. Kui sa jääd, siis pead hakkama midagi ka tegema. Sellest jäämisest jääb üksi väheks, see ei ole iseenesest mingi väärtus. Mingi asi on seal justkui puudu ja jäämine on iseenesest ka passiivne verb. Nooruslikku vunki on selles sõnapaaris vähe. Ta on selline pehme ja kõikidele inimestele sobiv, milline – paraku ja naljaga pooleks – vist laulupidu lõpuks peabki olema.

Haiguste ravist

Laulupidu on sõimatud fašistlikuks ja marurahvuslikuks, samas ka meie juuri liiga vähe kaitsvaks. Igat pidi on lajatatud. Vist on nii, et iga ühiskonnakild või segment loodab laulupeoga ravida temale vastavat probleemi või haigust. Aga sa ei saa laulupeoga kõiki terveks teha. Kõik asju pole võimalik sinna kuhjata, lõpuks ei jää sellest mitte midagi järele. Tahes tahtmata peab valima mingi idee või asja, millega sa tuima järjekindlusega oma asja ajad.

Ning alati tuleb mingisugune liikumine ja tahab seda enda poole pöörata – näiteks kui Eesti astus Euroopa Liitu, siis tuli ühel hetkel ettepanek, et laulupeol esitataks EL hümni. Aga no kuulge. Ei saa sellist asja teha, laulupidu peab jääma suveräänseks. Selliseid asju tuleb ikka ja jälle ette, õnneks enamik neist kunstilise toimkonnani ei jõuagi, vaid jääb kontorisse kuhugi kinni. Mingit oma vankri tirimist on väga palju – nagu praegu kasvõi seltsimees Kõlvarti vene laulu teema. Ühest küljest: tuua sinna mingisugune kasatšokk sisse on täiesti arulage mõte. Ent minul on ka natuke teine positsioon, mina ei ole nõukogude ajal elanud – minul ei ole seda tohutut personaalset puudutust selle ajaga, ma vaatan seda aega natuke kergemalt ja läbi mingite muude prillide. Loomulikult ma saan aru, et seal oli väga raske elu ja tehti meeletult kurja, aga mingeid nähtusi saan ma võtta palju suurema huumoriga, kui mul seda isiklikku valu seal taga ei ole. Mingid asjad tunduvad totrad ja nad ongi totrad, aga see valuaspekt on seal minu põlvkonna jaoks hoopis väiksem.

Inimhulkadest

Kui palju esinejaid kokku tuleb? Eks need arvud on praegu korrigeerimisel, aga laulupeol on 20 000 ja tantsupeol 8000 osalejat. Ma panen küll veidi õunte pealt, aga umbes nii. Mis muidugi puudutab publikut elik osalusnäitlejaid, siis pole ma mingi ennustaja ja numbreid kokku kühveldama ei hakka.

Veel. Repertuaar on noorte laulupeol ikka väga palju nõudlikumaks läinud ja kooli omadele on lisandunud nüüd ka ülikoolide koorid, et teatud vanuseni saab seal osaleda. See on alati see vaidlus, et kas laulupeole peaksid pääsema kõik lapsed – saamaks toredat elukogemust – või on see ikkagi mingi kindlama tasemega kontsert. Ühest küljest, jah, sa pakud laulurõõmu lapsele, kes võib olla nii musikaalne ei ole, aga kui tema kõrval satub laulma laps, kes on üliandekas, siis tahes tahtmata see andekas laps kannatab. Tema jaoks on pidu rikutud, sest keegi joriseb kõrva. Seda pole ju ka vaja!

Rasmus Puur

Rasmus Puur (s. 1991) on lõpetanud 2014. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kompositsiooni eriala (õppejõud Tõnu Kõrvits, René Eespere) cum laude. Lisaks on ta õppinud koorijuhtimist Tõnu Kaljuste juures.

2007.–2017. aastani olid nad koos sõbra Edmar Tuulega noorteorkestri Reaalmažoor loojad ja dirigendid. Reaalmažoor andis oma tegevuse jooksul üle 60 kontserdi ja tegi kuus stuudioalbumit.

Puuri loomingut on esitanud paljud Eesti professionaalsed kollektiivid (sh Tallinna Kammerorkester, ERSO, Rahvusooper Estonia orkester, Vanemuise teatri orkester, Nargenfestivali orkester, RAM) ning harrastuskollektiivid (sh ETV Tütarlastekoor, Rahvusooper Estonia poistekoor, kammernaiskoor Sireen, neidudekoor Kammerhääled jt). Samuti on Puur hinnatud arranžeerija ja orkestreerija.

Rasmus Puur on olnud NO99 ja NUKU muusikalavastuste juures muusikaline juht ja dirigent. Lisaks on ta loonud teatrimuusikat Tallinna Linnateatris, Eesti Draamateatris, Rakvere teatris ja Kinoteatris / Nargen Operas.

Eesti Kooriühing valis Rasmus Puuri 2016. aasta kooriheliloojaks. Ta on 2017. aasta noorte laulupeo „Mina jään“ ideekavandi üks autor ja peadirigendi assistent.