Ja tule süütamise hetk!
Laine Jänes, kultuuriminister ja koorijuht
Esimene elamus on kahtlemata kõige eredam – ehkki ma 1969. aasta laulupeost mäletan seda, kuidas marssisin isa kukil, olin täieõigusliku liikmena peol 1975. Mäletan nii laulmise kui ka laulupeole tulekuga seotud asju – kui ikka Tartust sõidab laps lastekooriga Tallinna laulupeole, siis kõik see koolimajas madratsitel magamine, märgade riiete kuivatamine ja teadmine, et oled seal koos sõpradega ilma isa-ema keelava pilguta justkui iseseisev, on ühele kümneaastasele elamus omaette. Mida me laulsime? Üht koolikella-lugu mäletan, seda kanti laulupidudel hiljemgi ette. Kuid kõige selgemini on meeles tunne, mis tekkis, kui laulsime “Mu isamaa on minu arm”. Olin alles laps, aga mäletan tänini, kuidas kurku tekkis liigutusest klomp, kuidas hoidsime üksteisel käe alt kinni – nii palju rahvast oli laval, kitsalt üksteise kõrval ja laulsime! Mul tuleb veel praegugi liigutuspisar silma, kui seda lugu lauldakse – kogu see jõud, mis lauljate ja pealtvaatajate seas tekib, kõnelev vaikus alguses ja pärast, kui dirigent tagasi kutsutakse…
Ja tule süütamise hetk! Laulad “Koitu” ning sel hetkel, kui tuli süttib, läheb hääl justkui ära – meeleliigutus on niiiiii suur! Lõputakte on mul seetõttu alati väga keeruline laulda. Imelik on see, et kõik see ei lähe meelest ka kõigi nende aastatega – võiks arvata, et laulupeol käimine muutub rutiiniks, aga ei muutu. Mitte iialgi.
* * *
Kuhu kadus Kaljuste helihark?
Aarne Saluveer, tänavuse laulupeo lastekooride liigijuht
Minu esimesed laulupeomälestused on pikast kõndimisest 1969. aastal. Olin sel üldlaulupeol kümnesena, marssisin isa ja emaga kaasas – isa laulis, ema oli arst, aga nõukaajal veeti neid ka kaasa ja lapsi sai kaasa võtta, mis minu arust on päris hea.
Siis tuleb mul meelde 1993. aasta noorte laulupidu, kus ma esimest korda dirigendina puldis olin ja kuhu esimest korda tõime üle Eesti mudilased kohale – Vene ajal tehti ju Harjumaa ja Tallinna lastega ära selline väike laste pakazuhha. Meie ütlesime, et vaba maa, tulgu kõik kohale, kes tahavad – tuligi rohkem kui kolm tuhat last. Aga siis hakkas hirmsasti sadama, selline pilv oli üleval, et oi-oi-oi! Eks hirm hakkas ikka ka, et võõrad lapsed, pärast külmetavad, siis on ikka päris paha – kogusime nad Lauluväljaku alla ruumidesse ja korraldasime seal sellise hüppamise ja mängude ürituse, et kui tüübid lavale läksid ja alustasid looga “Lähme lapsed”, kus on igasugust räppi ja lõugamist, oli neil selline kõigile nähtav vunk sees! Arvan tänini, et neil on vunk sees, kui nad seda vaid tahavad.
Veel olen Heino Kaljuste helihargi üles dirigendipulti unustanud ja varahommikul kell viis Lauluväljaku läbi otsinud. Läksin pulti, võtsin hääle, pärast oli õudne rapsimine, tulin ära ja nii edasi… Eks mingil hetkel tuli ikka meelde, lihtsalt see on minu jaoks väga eriline helihark, mille üks inimene mulle kunagi andis. Siis läksin lauluväljakule, hakkasin otsima – õnneks sama inimene, kes selle kunagi mulle andis, oli helihargi taas leidnud ja andis mulle tagasi. Selle vahejuhtumi üle juurdlen ma tänini, ja katsun selle tähendusliku riistapuu nüüd alles hoida, et saaks kunagi kellelegi edasi anda.
* * *
Kui ma Stalini pilte uudistasin
Olav Ehala, helilooja
Minu esimene laulupeomälestus on aastast 1955, olin siis viiene. Mäletan, kuidas sammusin isa käekõrval laulupeorongkäigus ja uudistasin Stalini pilte, mis ümbruskonda ilmestasid.
1960. aasta laulupeost meenub tohutu vihmasadu – tulime vanematega Tselluloosi mäest alla ja tänaval voolas lausa jõgi, tänavat nagu polnudki. Paljajalu vees kõndida oli igatahes lõbus, polnud üldse külm ja kompensatsiooniks näidati kodus telekast kaks eesti filmi järjest – Nõukogude ajal neid palju ei näidatud ja polnud ka mingid asjad filmid, kuid igatahes olid need eesti keeles ja see jäi kümneaastasele meelde.
Järgmine mälestus on 1965. aasta peost – lõpetasime klassivennaga just 8-klassilist kooli ja klassijuhataja oli meile lauluväljakule tööotsa hankinud. Olime nimelt dirigendipuldi lükkajad, nihutasime seda vastavalt vajadusele kord kaugemale, kord jälle lähemale. Lisaks aitasime Bruno Tombergil üht ta näitust üles panna, nii et saime selle kõige eest natuke raha, aga ka priipääsme peole ja kõigisse laulupeo proovidesse ning ühiskondlikus transpordis tasuta sõita, see on meelde jäänud.
Emotsionaalselt meenub ikka see aeg, kui vabanemine hakkas lähenema, laulupeol toodi välja sinimustvalged lipud ja väljak oli paksult rahvast täis. Mängisin ise küll ühes saatebändis, aga sain seda kõike ka videokaameraga filmida.
Muidugi läks mulle isiklikult väga korda 1993. aasta noorte laulupidu, kui mu kaks laulu sinna kavasse võeti – see liigutab.
* * *
Kummaline peakate ja häbi
Rein Rannap, helilooja
Oma esimesest ja ainukesest laulupeol esinemisest mäletan ainult seda, mis mul peas oli – valget murumütsi.
Tunne peas, mille tekitas kummaline, uus ja harjumatu peakate, ei lähe meelest ja seostub just laulupeoga (võib-olla siis hiljem ma ei pidanud seda enam kandma…). Ilmselt polnud see lihtsalt ebamugav ja võõras, vaid küllap ma ka häbenesin seda…
Mu ema kudus selle murumütsikese ise ja tegi mulle ja vennale, kes seisab mu kõrval pildil, ise ka rahvariided. Vesti riide ta kuskilt sai, aga kõik muu tegi ise.
Emotsionaalsetest mälestustest kõneledes meenub, et kui ma olin 1995. aastal esimest korda pärast lahkumist tagasi Eestis, kui laulupeol lauldi esmakordselt ka minu laule, siis võtsid paljud isamaalised laulud küll silma märjaks.
* * *
Aga põlvikud vajusid alla
Tauno Aints, helilooja
Kõige esimesel laulupeol laulsin veel poistekooris. Seda mäletan, et oli palav ning põlvikud olid jalas, nende kummid paraku ei pidanud – vajusid kogu aeg alla. Peas olid meil vennaga murumütsid ja seljas rahvariided. Elasime Tallinnas sugulaste juures ja saime õhtul vaadata Soome televisiooni, mida Tartu inimesed teadupärast ei näinud. Veel mäletan, kuidas sõitsime bussiga number 18 ja ma kuulsin järsku orkestrimuusikat kohas, kus seda kuidagi olla ei saanud! Vaatasin ringi, orkestrit polnud näha ja kellelgi makki ka, nii et minu jaoks jäigi see täielikuks müstikaks. Alles hiljem, kui ise juba Muusikaakadeemias õppisin, sain aru, et ilmselt sõitsid selle bussiga tookord konservatooriumi tudengid oma ühikasse ja kuulasid pleierist puhkpillimuusikat – lihtsalt kõrvaklapid olid nii väikesed, et neid polnud näha.
* * *
Tüdrukud üksteise seljas
Rene Eespere, helilooja
Mäletan 1965. aasta laulupidu, õieti mitte pidu ennast, vaid vabaõhuetendust pärast seda Pirita jõekäärus. See jättis mulle niisuguse mulje, et olen hiljem heietanud mõtet taolise vahva vabaõhuetenduse kordamisest.
1987. aasta koolinoorte laulupidu on eredalt meeles, kus oli kavas minu “Ärkamise aeg”, aga kõige tugevam mälestus on noorte laulupeost 1993, kui olin ise selle peo kunstiline juht – tunnetasin kogu seda valu ja vaeva, mis ühe säärase laulupeo püstipanemisega kaasas käib. Meenub, kuidas proovide ajal oli meeletult ilus ilm – päike säras, kõigil oli ülev meeleolu, kavas olid ju ainult eesti autorite teosed. Kõik see kokku oli niivõrd vägev, et lauluväljaku muru kubises inimestest, kes tulid lihtsalt prooviprotsessi nautima. Ning siis see meeletu nukrus, kui juba pool rongkäiku möödus padusajus ning sadu ei lakanud kogu laulupeo aja! Kui vihm väga tugevaks läks, nihkusid lauljad muudkui ülespoole, keegi libises ning kaks-kolm rida tüdrukuid hakkas üksteisele selga kukkuma, keegi saigi viga, kiirabi tuli… Nukker mõelda, et muidu nii ilusana püsinud ilm just peo ajaks nii kehvaks läks. Eks see vabaõhuürituse rikub ikka ära.
* * *
Onu, tee ruttu uus pidu!
Hirvo Surva, tänavuse laulupeo poistekooride liigijuht
Mul tuli üks väga südamlik asi meelde – see juhtus noorte laulupeol 2002, kui olin ise peo üldjuht. Kui laulupidu lõppes, seisin dirigendipuldi juures ja kuidagi tekkis lastest väga pikk saba, minu meelest sada last vähemalt. Kõik nad tulid, et: onu, kas ma võin kalli teha? Aga üks väike tüdruk, umbes seitsmene, võttis mul kaela ümbert kinni ning sosistas kõrva: onu, tee ruttu uus pidu, ma tahan tagasi tulla.