EH, ODESSA: Juku-Kalle Raid soovitab kanduda sel suvel Odessasse, kasvõi juba seepärast, et minek on lihtne – Nordica pani käima Tallinna-Odessa otseliini. Lisaks tõigale, et Odessa on lahe ja multikultuurne kooslus, vaatab seal külalisele vastu ka puhas ajalugu – vanadest hoovidest ning kangialustest, lugudest ja piltidest.
Ma ei mäletagi täpselt, millal esimest korda Odessasse sattusin – või õigemini, mil mu vanemad sõbrad mu sinna tassisid. Võisin olla umbes 14. Rongist maha tulles taipasin esimese poole tunni jooksul, et mul pole vaja kaarti; ma lihtsalt teadsin, et selles linnas ära ei eksi ja kõik. Ei eksinudki. Hiljem olen hakanud esoteerilisel moel mõtlema, et ilmselt on inimesel olemas mälugeenid – et ta geenid teavad seda, mida ta kauged sugulased minevikus näinud on, umbes samamoodi, nagu kantakse edasi füüsilisi omadusi, kanduvad edasi ka mälestused. (Alles palju hiljem sain teada, et mu suguvõsa on Odessast pärit, vanavanaisa näiteks, kelle minevik kaob XX sajandi alguse Odessa paljurahvuselisse katlasse, aga kelle silme läbi – kes teab! – ma esmalt Odessat nägin, seda linna koduks pidasin ning kõikjale muretult puussepanekut kartmata kohale loivasin).
*
Ent kõige olulisem on siiski Odessa vaim või mütoloogia, millele aitas kaasa siinne tänavakultuur, linn linnas või nagu odessiidid ise ütlevad – planeet.
Eks kõigil ole oma lemmik, aga mina usun ikkagi, et enim kujundas Odessa „pilti“ või „vaimu“ kirjanik Isaak Babel, mees, keda on visuaalis iseloomustatud lausega „prill ninal ja südames sügis“.
Just Isaak Babeli „Odessa lood“ on need tükid, mis näitavad tegelikku Odessat, enamgi veel, võib-olla üldse teevadki Odessast Odessa.
Babel sündis ise samuti Odessas (1894), Moldovanka linnaosas, see on koht, mis tänaseni alles ja mida võiks mingil hägusal moel võrrelda kunagiste Kopli liinidega, ent kus tolmas täiesti omaette maailm – sealse kaubajaama lähedusse kogunesid vargad, väljapressijad, pisisulid, kogu Odessat iseloomustanud blatnoiromantiline kaader.
Babel kirjutas, kuidas isa nõudis, et ta õpiks 16. eluaastani juudi keelt, piiblit ja talmudit ning kodus oli tal elu väga raske – hommikust õhtuni sunniti teda väga paljusid tarkusi uurima. Babel lisab tavapärase Odessa huumoriga, et „koolis sain hinge tõmmata. Mõnigi kord jooksime vahetundide ajal sadamasse estakaadile või kreeka kohvikuisse piljardit mängima või siis Moldovanka veinikeldrisse, kus jõime odavat Bessaraabia veini.“
*
Ning tegelikult laotabki Babel Odessa lugudes laiali oma lapsepõlve, seda enam, et kõik kaasaegsed mäletavad teda kui geniaalset storytellerʼit, kes suutis iga seltskonna ennast kuulama panna. Lisaks sellele orienteerus ta geniaalse suhtlejana absoluutselt kõigis ühiskonnakihtides ning võis vestelda väljamaa šikkide härrade, kopitanud kojameeste või suvaliste Odessa pättidega, olles vaheldumisi terav, lõbus, irooniline või südamlik. Nii mäletab teda vene kirjandusklassik Ilja Ehrenburg.
Aga Odessa hoovid, kus Babeli maailm asub, on alles tänaseni. Tõsi, neid jääb aasta-aastalt vähemaks, ent mingil määral on juba taibatud: see koloriit linnas meelitab ligi huvilisi ja seetõttu võib tänasel päeval jalutada kaasa mõne Odessa hoovide kirjandusliku ekskursiooniga, et tabada Babeli aja odessiitide pilku. See on sihuke suvaline, lahe, laisk ning hea õhkkond. Pole sugugi imelik, kui kusagil Moldovankal õlut rüübates siginevad teie juurde uudishimulikud kohalikud vanamehed ning hakkavad juttu veeretama – vene keeles, mis pole küll vene keel, aga siiski äratuntav. (Odessa keel kõlab nagu följeton või satiiriku poolt väänatud vene keel). Veidi aja pärast visatakse kusagilt aknast hoovi peale välja laud ja toolid, keegi toob veini ja juustu…
*
Babel pikki jutte ei kirjutanud. Tal polnud kas püsivust või – mis veel tõenäolisem – soovis ta sisimas lihtsalt teemavahetust, soovis uue süžee ning tegevuskäigu juurde hüpata. Just nõndamoodi, nagu võib jalutada mööda Odessa hoove, mis on küll vaimult ja olekult sarnased, ent detailides absoluutsed isiksused – ei mingit võimalust segiajamiseks või äravahetamiseks. Babelit meelitasid ligi erandlikud, värvilised, puhuti ka ohtlikud või lihtsalt põnevad situatsioonid, kohad ning inimesed. Odessa imelike juutide elud, triksterimängud, ohjeldamatu loba, kiiksuga huumor ning lõputu iroonia – see on Odessa hoovide muusika.
Odessa ja tema hoovide saatus on nükkeid täis, justnagu Isaak Babeli elu. Kui Maksim Gorki soovitas talle kui algajale kirjanikule kunagi „inimeste sekka minna“, et paremini kirjutama õppida, töötas Babel tõesti igal võimalikul pool ning kümnetes ametites. Isegi tšekaas – ning iroonilisel kombel, nagu toona Nõukogude Liidus tihtipeale kombeks, lõpetas seesama julgeolek 1940. aastal Babeli elupäevad. Talle lasti mammu pähe ning lähedased ei teadnud 1954. aastani, mis temast sai. Aga käsikirjad ei põle ning usutavasti ei tõmmata maatasa ka Odessa hoove.
Just nõnda võib jalutada mööda Odessa hoove, mis on küll vaimult ja olekult sarnased, ent detailides absoluutsed isiksused – ei mingit võimalust segiajamiseks ega äravahetamiseks.
Veidi aja pärast visatakse kusagilt aknast hoovi peale välja laud ja toolid, keegi toob veini ja juustu…
Odessa
Antiikajast kuni suure rahvasterändamiseni asus Odessa maa-alal kreeklaste koloonia.
Kuldhordi ajal oli seal Genova asula Ginestra. Osmanite impeeriumi ajal asus seal tatarlaste ja kreeklaste asula Hadžibei. 1765. aastal rajasid türklased selle kõrvale kindluse, mille Vene väed vallutasid 1789.
Odessa linn asutati Katariina II käsul 2. septembril 1794 Venemaa sõjasadamana. Odessa esimene linnapea ja sadamaülem 1794–1797 oli hispaanlane José de Ribas, kelle auks nimetatakse Odessa peatänavat Deribassovskajaks. Aastast 1803 oli Odessa linnapeaks ja pärast seda 1805. aastast ka Novorossiiski kubermangu kuberneriks Prantsusmaa kardinali Richelieu järglane Armand Emmanuel du Plessis de Richelieu, kes oli pärast Prantsuse revolutsiooni põgenenud Prantsusmaalt.
Hea asukoha tõttu muutus Odessa kiiresti üleeuroopalise tähtsusega kaubandus- ja tööstuskeskuseks. Oma 100. sünnipäevaks oli Odessa juba Venemaa elanike arvult neljas linn Peterburi, Moskva ja Varssavi järel.
Odessa on paljurahvuseline linn, kus räägitakse enamasti vene keelt (sealhulgas ka omapärast Odessa vene keelt, millele on mõju avaldanud jidiš ja ukraina keel).
Esimesed Odessa asukad olid kreeklased, itaallased, albaanlased ja armeenlased; 19. sajandil ja 20. sajandi esimestel kümnenditel olid enamuses venelased, kellele järgnes ka suur juudi kogukond. Nii oli Odessas 1926. aastal 39,2% venelasi, 36,9% juute, 17,7% ukrainlasi, 2,4% poolakaid.
Odessas asub Potjomkini trepp, mis ehitati 1837–1841. Trepil on 192 astet. Tsaariajal kandis see Richelieu nime, nõukogude ajal nimetati ümber soomuslaeva Potjomkin järgi.
Iga aasta 1. aprillil peetakse Odessas rahvusvahelist humoristide ja satiirikute festivali Humoriina, mis jätab kohati varju ka uue aasta pidustused. Odessa ise väidab end olevat ülemaailmne huumori ja naeru pealinn.
Tallinna-Odessa lennuk viib Odessasse kuni 2016. aasta oktoobrikuuni kaks korda nädalas.