TULEB KUI LEEBE TUUL: Peep Veedla õnnitleb Henry Laksi, keda tabab 2016. aasta alguses 55. mürsk. Juubel. Selle puhul antakse välja plaat, ehkki mitte duubel.
Kes ei mõistaks ümiseda „Tule kui leebe tuul, tule minuga mu kevad suur, tule kui tuli ja sära mu teel, ole tulekuma kaugel ees…“. Need luulelised read on tuttavad isegi väga paljudele noortele, kel pole aimugi, kes on Henry Laks või et selline mees üldse olemas on. Ja pole siinkirjutaja väljamõeldis, et tegemist on meie läbi aegade ühe kaunima armastuslauluga. Laul elab sõltumatult tema loojast ja esmaesitajast oma elu. Õnnelikud on need loojad, kelle teosed on leidnud oma elu ning elavad seda põlvest põlve, läbi aja. Henry Laks on üks sellistest õnnelikest inimestest.
Kullafondi kaantevahe
7. jaanuaril 55-aastast sünnipäeva pidav Henry pole mingi ühehitimees. Äsja sai kaantevahele tema laulude kogumik sarjast „Kullafond“ ning selle kokkupanijad pidid tõsist vaeva nägema, et sõeluda mehe ulatuslikust loomingust just need kõige säravamad pärlid välja. Vaid ligikaudu veerand Laksi loomingust mahtus neile plaatidele ning sellest veerandist omakorda pooled lood tulevad ettekandele jaanuaris toimuvatel kontsertidel Tartus, Pärnus ja Tallinnas. Parimatest parimad, tõeline kullafond.
Päris kindlasti kuulub nende hulka üks esimesi uuel ärkamisajal sündinud vabadust ülistavaid lugusid „Õpetaja“. Nii nagu „Tule kui leebe tuul“ on ka „Õpetaja“ ajahambast puutumata püsinud ning ühtviisi armastatud nii noorte kui ka eakamate hulgas. „Vabana võin käia püstipäi, vabana võin olla nii kuis näin…“ laulab publik igal kontserdil täiel rinnal kaasa, olgu esitajaks Henry Laks ise või mõni noorema generatsiooni muusik. See laul puudutab meid kõiki!
Hea meel
Ei õnnestu igal laululoojal sepistada lugusid, mis väga paljusid puudutaks. Laks seda kunsti mõistab. Võib-olla just sellepärast, et ta on mitmekülgne kunstnik. Lisaks muusika loomisele ka maalib ja luuletab ning on olnud aktiivne spordimees. Senimaani hoiab vaimu ja keha mõlemat vormis, isegi talvel ei lükka jalgratast pesumasina taha. Küllap just selline aktiivsus tekitab aina uut loomeenergiat ning nii tuleb Henryl lugusid sulest välja rohkem, kui ta neid ise laulda jõuab. Seetõttu on ta hakanud lugusid kirjutama ka teistele lauljatele, kes neid heal meelel vastu on võtnud. „Hea meel“ on ka ühe Henry Laksi kirjutatud loo nimi, mida teame esitamas hoopis Ivo Linnat. Jaanuaris kontsertidel „Eesti kullafondist: Henry Laksi laulud“ esitab Ivo mitu Henry Laksi poolt talle kirjutatud lugu.
Vaatame aga korraks päris algusesse, kuidas Henry Laks üldse leidis tee muusika juurde. Teda kasvatas ju ehitusinsenerist isa, lapsepõlves veetis ta palju aega looduse keskel ja käis aktiivselt trennis. Ometi meelitas miski teda keskkooli ajal muusikaga katsetama, kui koos Elmo Nüganeniga loodi punkbänd Pelikan. Laksi sõnul oli see rohkem naljategemine ning tol ajal pidas ta plaani hoopis teoloogiat õppima minna. Nii oleks ehk läinudki, kui keskkoolipoiss poleks sattunud ühele kunstiinstituudi peole. Just seal kogetu vapustas Henryt niivõrd, et see sai talle saatuslikuks. Temast sai kunstnik. Ja muusik. Kunstiinstituudi ajal lõi Henry koos Raoul Kurvitzaga ansambli Reval, paar aastat hiljem koos Jüri Mazurtšaki jt-ga ansambli Zaltus Lumel, millele järgnesid juba Kuues Meel, Seitsmes Meel…
Ring täis
Seitsmes Meel oli kaheksakümnendatel täielik kultusbänd. Ometi ei kestnud see igavesti ning üheksakümnendatel oli ülimalt nõutud kooslus juba duo Henry Laks & Alo Mattiisen. Vaimustudes Aloga esinedes folkmuusikast, lõi Laks üheksakümnendate lõpus lühikest aega püsinud koosluse Toora, kus ta musitseeris koos Timo Vendti, Andrus Lehese ja Anneli Kadakaga.
Uuel sajandil sai Laksist sooloartist ning võttis aega, enne kui alles selle teisel kümnendil Seitsmes Meel uuesti kokku tuli ning bänditegemise tõsiselt kätte võttis. Ring sai täis. Laks on taas suurel laval koos ansambliga Seitsmes Meel ning lisaks noorena loodud igihaljastele hittidele täieneb bändi repertuaar aina uue loominguga. Laks on ajahambale vastu pidanud ning pole rooste läinud!
Välja
Senimaani hoiab Henry vaimu ja keha mõlemat vormis ning laksub edasi, isegi talvel ei lükka jalgratast pesumasina taha.
Raoul Kurvitz
Kunstnik, Henry Laksi bändikaaslane aastatel 1979–1983
Alustasime Henryga bändis nimega Reval – see oli minu tehtud bänd, samas aga ka elustiil, maailmavaade ja vennaskond, kus ei olnud ega tohtinudki olla konkreetset liidrit. Henry on aga olemuselt solist ja frontman, nagu vist minagi, lisaks erinevused stilistilistes eelistustes, ja meie teed läksid lahku. Me kõik imetlesime Henry jumalikku häält kui lausa ebamaist annet, ja ennustasime talle üleilmset, kuulsusrikast tulevikku. Paraku pole saatus Henry vastu väga armuline olnud, aga ehk on just elulöögid andnud Henry loomingule sügavust, mis muidu võib-olla et puudulik oleks? Mõttekas on tegeleda sellega, mis sul paremini välja tuleb, aga nagu mina ei ole kunstiradadele suundununa päriselt sinnapaika jätnud muusikat, nii ei ole Henry muusikuna hüljanud kunsti, ja tema paralleelselt aset leidev kunstnikutegevus mängib tema puhul kindlasti üpris olulist rolli; eleva huviga ootan Henrylt tulevikus põnevaid arenguid ka selles valdkonnas. Henry saavutustele elan alati tulihingeliselt kaasa.
Villu Tamme
Tuntud nägu ühest telesaatest
(Villu Tamme on J.M.K.E-ga teatavasti kaverdanud Henry lugu „Õpetaja“, aga see oli ammu ja midagi eriti ei tule tal meelde ka. Eriti veel seetõttu, et viimasel ajal aeg lausa kaob käest, sest Villul on komme laulda kõikides telekanalites koos igasuguste imelike noormeestega, nagu Ivo Linna jt.)
Huh, no mida ma oskan sellest rääkida peale selle, et mulle meeldivad lood, kus räägitakse vabadusest, sellepärast Seitsmena Meele kaverdada võtsingi. Meil tuli lugu välja kuidagi üllatavalt pehmekoeline, kui võrrelda selle J.M.K.E albumi teiste lugudega. Miks? Vat, midagi ägedat ega naljakat ei tule üldse praegu sellega seoses pähe, et miks.
Mart Kalvet
Ansambli Taak frontman
Sel ajal, kui Seitsmes Meel kuulsaks sai, olin mina juba otsapidi algaja heviteismik ja pidasin Laksu ja kompaniid veidi liiga lahjaks. Aga kuna nad tegid vahepeal – 1980. aastate lõpus või 1990. aastate alguses – proove Väike-Õismäe polikliiniku keldrisaalis, siis käisin ikka vahel akna taga piilumas ja uudistamas ja nägin vist elus esimest korda, kuidas päris bänd päris tehnikaga päris proovi teeb ja see tundus hiiglama äge. Võib-olla soodustas toonane vuajeristlik kogemus ka mu enda hilisemat tagasihoidlikku muusikuteed.
Teine sööbinud mälestus on… ma oletan, et 1988. aasta Rock Summerilt. Seitsmes Meel esines õhtuhämaruses laulukaare all, Laksil oli mingi fantastiline kostüüm seljas, sada tuhat inimest laulis kaasa ja „Õpetaja“ ajal tuli endal ka pisar silma. Sellepärast on Laksi hääl siiamaani jäänud kuidagi hõllanduslikuks märgiks aegade muutumisest ja vabaduseootusest, samavõrd kui Mattiiseni „Viis isamaalist laulu“.
