KUNST KUI RIIK: Kumus saab vaadata Sloveenia kunstirühmituse IRWIN vägevat näitust. Ellu Maar muugib lahti rühmituse loo ja selgitab, miks see kogu Euroopa kultuuriruumis tähelepanu väärib.
1974. aasta tekstis „Vaimustav fašism“ iseloomustab Susan Sontag fašistlikku esteetikat järgmiselt: huvi olukordade vastu, mis kätkevad kontrolli, allaheitlikku käitumist ja vastupidavust valule; kahe näiliselt vastandliku seisundi, egomaania ja orjameelsuse tunnustamine. Käsutamis- ja orjastamissuhetest saab iseloomulik palagan: inimgruppide kokkuajamine; inimeste muutmine esemeteks; inimeste/esemete koondamine kõikvõimsa, hüpnootilise juhtfiguuri või -jõu ümber. Fašistlik dramaturgia keskendub orgiastilistele suhetele vägevate jõudude ning nende ühtmoodi riietatud ja üha paljunevate marionettide vahel. Fašistlik kunst ülistab alistumist, ülendab mõtlematust, veetlustab surma. Populaarkultuuris mõjub fašism ligitõmbavalt, kuna esindab eksootilist ja tundmatut, õudset ja irratsionaalset ning assotsieerub seksuaalsuse ja sadomasohhismiga.
Igale ideoloogiale omane fašism
1980. aastal toimus toonases Jugoslaavias Ljubljanas Josip Broz Tito surma järel noortekultuuris elavnemine, mida võib võrrelda kultuuriplahvatusega.
Esile kerkisid täiesti uued kultuurivormid ja -nähtused, mis viisid kogu kultuuripildi olulise muutumiseni. Muu hulgas ja mõneti selle kõige teerajajana sündis ka industriaalbänd, kunstirühmitus ja provokatsioon nimega Laibach. Kivisöelinnakesest Trbovlje pärit kooslus äratas tähelepanu juba esimeste kontserdiplakatite arusaamatute vägivaldsete motiividega. Laibach on tänaseks kultuslik industriaalbänd või anti-bänd, mis lavastab kontsertidel totaalset fašistlikku meeleavaldust, kasutades selleks natsisümboolikat, sõjaväemundreid, militaarset keha- ja lavakeelt, raskepärast muusikat ning helitugevuse ja valguse abil publiku vastu suunatud vägivalda.
Populaarkultuur armastab fašismi sageli kui kämpi, millel ei ole tähendust ega tähtsust ning mis ei püüa moraalset hinnangut anda. Laibach tegi aga algusaegadel midagi muud: ta etendas fašistlikku esteetikat justkui täie tõsidusega, mõjudes Jugoslaavias sellega šokeerivalt ja taluvuspiiri kompavalt.
Retseptsiooni probleem seisnes selles, kas see üle piiri viidud fašismietendus on mõeldud siiralt või irooniliselt. Ühelt poolt oli terve mõistusega võttes selge, et tõsiselt nad seda võtta ei saanud. Ent kuna Laibach oma tegelikku positsiooni kunagi ei kinnitanud, jäi ähvardus õhku.
Sloveenia filosoof ja kultuurikriitik Slavoj Žižek väitis Laibachi kaitseks, et see küsimusepüstitus on üldse vale ning et Laibach paljastab igale ideoloogiale sisemiselt omase varjatud fašismi.
Keelatud Laibach
1983. aastal anti Laibachile Jugoslaavias esinemiskeeld, mis kehtis viis aastat ning mille ametlikuks põhjenduseks oli rühmituse nimi – Laibachi nime kandis Ljubljana linn Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal. Sloveenlaste jaoks mõjus nime taasesinemine ebaratsionaalse, ent sellest hoolimata tugevalt traumaatilisi mälestusi elustava signaalina. See iseloomustab Laibachi üldisemat taktikat − adresseerida traumaatilisi ja tabuteemasid, et anda ühiskonnale võimalus nende läbitöötamiseks või ravida haigust homöopaatiliselt haigusetekitaja manustamise teel.
Laibach väitis, et nende eesmärk on uurida kunsti ja ideoloogia vahekorda, politiseeritud kunsti ning totalitarismi kogu selle jõleduses.
Laibachi ümber koondus õige pea Neue Slowenische Kunst, mille kaunite kunstide haru on kunstnikerühmitus Irwin. Kumus on kuni jaanuari lõpuni avatud Irwini näitus, mis esitab nende loomingut läbi kolme aastakümne kuni tänaseni.
Kuidas kunst riigiks hakkas
1980-ndatel lõi maalikunstnikest koosnev Irwin maale vastavalt nn retroprintsiibile, taaskasutades juba olemasolevaid sümboleid ja kujutisi Laibachi ikonograafiast, Sloveenia kunstiajaloost, 20. sajandi alguse modernismist − eriti Kazimir Malevitši suprematismist − , natsikunstist ja sotsrealistlikust kunstist jne. See oli justkui kollaaž kogu eripalgelisest visuaalkultuurist, mis ajaloo vältel Sloveenia kultuuriruumi mõjutanud oli. Sarnaselt Laibachile vaatles Irwin erilise tähelepanuga neid etappe kunstiajaloost, kus kunst ja poliitika teineteisele lähenesid: näiteks poliitiline avangard või propagandakunst. Seetõttu öeldakse, et Irwin tegeleb võimukujutistega, ideoloogia teenistuses oleva kunsti või ideoloogiliste ambitsioonidega kunstiga.
1992. aastal kuulutas Neue Slowenische Kunst (NSK) varsti pärast Sloveenia iseseisvumist end riigiks, millel pole territooriumi – see ilmneb vaid ajas.
Irwini sõnul on see riik „abstraktne organism, suprematistlik keha, mis on justkui skulptuur asetatud tegelikku sotsiaalsesse ja poliitilisse ruumi ning koosneb oma liikmete kehasoojusest, vaimust ja tööst. NSK on riik mitte territooriumi, vaid vaimu mõttes. Selle piirid on pidevas muutumises vastavalt sümboolse ja füüsilise kollektiivse keha liikumistele ja teisenemistele“.
KODANIKUD PASSIOMANIKUD: Neue Slowenische Kunsti (NSK) riik ilmneb selle kodanikkonnas, kes tänaseks on ettearvamatult iseorganiseerunud ja oma loojatest iseseisvunud.
NSK passiomanikke ja seega kodanikke on ligi 10 000, nad on mitmel pool üle maailma korraldanud NSK „rahvakunsti“ näitusi ja otsinud muid koostoimimise viise. Kuigi NSK riigil ei ole algset ühendavat ideoloogiat ja sellesse riiki astumise põhjused on eripalgelised (neist saab lähemalt kuulda näitusel väljas olevatest intervjuudest), on see kogukond leidnud ometi ühisnimetajad ja motivatsiooni ühtse kooslusena tegutseda.
NSK riik sümpatiseerib näiteks neile, kes globaliseerunud maailmas ei tunne enam kuuluvust ühe rahvusriigi ja selle territooriumi juurde, vaid eelistavad utoopilist ja NSK provokatsioonist kantud ajariiki.
Teiseks ilmneb NSK riik riigisümboolikas, võimu vormides, mille abil Irwin jätkab 1980-ndatel maalikunsti piires praktiseeritud võimu kandvate sümbolite ja pühade sümbolite uurimist. Hilisemas loomingus on Irwin otsinud NSK riigi kontakte tegelike riikide ja nende võimuorganitega. Seerias „NSK Garda“ seisavad erinevate maade kaitseväelased NSK lipu auvalves, laenates selle võimuetenduse näol NSK fiktiivsele riigile legitiimsust.
Irwin on riputanud ka eri maades linnaruumi suuri reklaamplakateid, mis kuulutavad, et on aeg astuda uude riiki. Reklaam on tegelikult laenatud Coca-Colalt. Tuleb välja, et ka Coca-Colal on oma riik – või seisund? (state) –, kust võib leida õnne ja värskendust. NSK riik õnne ja värskendust ei luba, küll aga võimalust iseseisvalt mõelda ja ühiselt tegu oledk���i��5 � s. „Mõtluse“ pakkus meditatsiooni asemele Linnart Mäll ja tõesti – väga hea sõna on. Samuti võib zeni asjus lihtsalt metsas käia, kuulata hääli ja olla seal mõtluses. Sellele on tähelepanu juhtinud korduvalt nii otse kui ka kaude Fred Jüssi. Zeni saab väga lihtsalt praktiseerida kus iganes. Pole vaja mingit müstikat, viirukisuitsu ega astraalseid kulinaid.
