GLOBAALSELT JÄRJEST HULLEM: Umbes viimase kuue aasta jooksul on Lähis-Idas rohkemal või vähemal määral eksisteerinud võimud kokku kukkunud. Pedagoog Ramo Pener uurib, mis on täpsemalt nihu läinud, et rahutu situatsioon maailmas järjest tuure kogub.
Lähis-Idaga on läinud nii, et isegi sealsed autokraatlikud režiimid, mida on viimastel aegadel peetud suhteliselt stabiilseks, ei toimi enam. Selles kontekstis üritavad regionaalsed jõud ja võimukandjad nagu Türgi, Iraan ja Saudi Araabia konfliktidest profiiti lõigata – eelkõige seeläbi, kui toetavad oma liitlasi veristes konfliktides. Lähis-Idas on olukord kontrolli alt väljunud ning tekkimas on jõu- ja võimupositsioon, mille ulatust ei oska keegi praegu adekvaatselt hinnata. Nimetatud jõududel on õnnestunud Euroopat destabiliseerida: immigratsioon on suurenenud sel määral, et selle peatamine on ületamatult raske.
Poliitiline juhtimiskriis
Esmapilgul on Lähis-Idas toimuvat võimalik vaadelda sajanditepikkuse verise vaenuga sunniitide ning šiiitide vahel. Ühel pool on Saudi Araabia koos Saddam Husseini režiimi jäänukitega, siis Moslemivennaskond, Türgi ja Islamiriik ning erinevad Süüria kodusõja vaenugrupid. Teisel pool aga asub šiiitlik Iraan, Bagdadi valitsus, Assadi-režiim Süürias ja mõjukas Hisbollah Liibanonis. Siit joonistub välja ühine vaenlane, kelleks on Iisrael. Seetõttu pole ka šiiitlikule Iraanile mingi probleem toetada Palestiina Hamasi võitluses Iisraeli vastu.
Kogu läänemaailmas tuleb kõige selle taustal ilmsiks poliitiline juhtimiskriis. Eeskätt USA välispoliitika, mis on Lähis-Ida konfliktis igati nurjunud. See oli just Barack Hussein Obama, kes mõni kuu pärast ametisseasumist 4. juunil 2009 kuulutas Kairos USA uut suhtumist islamisse. Sealjuures rõhutas ta ühiseid huve ning seda, et islam ja Ameerika ei välista teineteist ega ole teineteise suhtes konkurendid.
Oma kõnes lubas Obama lähtuda oma tegevuses õiglusest, edusammudest, tolerantsusest ning inimväärikusest. Saksa liidupresident ja -kantsler rõhutasid samu väärtusi, väites, et islam kuulub Saksamaale. Selle taustal pole imestada, et Merkel avas sadadele tuhandetele moslemitele Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast tee reisida takistamatult Saksamaale. Pikemas perspektiivis muudab selline poliitika saksa ühiskonda. Tulemuseks on sotsiaalsüsteemi ülekoormamine ning sisejulgeoleku ohtuseadmine. Kahjuks suuremalt osalt nimetatud arenguid eitatakse.
Mitmed hoiatused
Mitmed „hääled“ on juba ammu lääneriike selliste arengute eest hoiatanud. Pärast 21 kopti kristlase ülespoomist Liibüas 2015. aasta veebruaris Islamiriigi (IS) poolt, avaldasid moslemid video pealkirjaga „Verega kirjutatud sõnum Ristirahvale”. Liibüa valitsusnõunik Abdul Basit Haroun teatas 17. mail 2015 antud intervjuus BBC-le, et IS kontrollib Liibüas paadiomanikke, kes smugeldavad põgenikke Euroopasse. Kahjuks ei ajendanud sellised väljaütlemised Euroopa poliitikuid sisserändepoliitikat ümber hindama.
Nii nagu ISIS-e tekkimine Iraagis oli tagajärjeks Ameerika põhjendamatule sissetungile Iraaki aastal 2003, nii on seejärel tekkinud kaos Liibüas – riigis, kes toetab jõuliselt ISIS-t. See on taas tagajärjeks sellele, et USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia sooritasid mõtlematuid õhurünnakuid Liibüale aastal 2011, mis küll viisid al-Gaddafi hukkamisele 20. novembril 2011. Al-Gaddafi andis intervjuu prantsuskeelsele ajakirjale Le Journal du Dimanche veebruaris 2011, milles ütles: „Kui te soovite mind survestada ning destabiliseerida, siis te põhjustate suurt segadust, mängides kaardid kätte Al-Qaedale ning soodustate seeläbi relvastatud jõukude tegevust. Seejärel arenevad sündmused järgmiselt: teid ujutatakse üle immigratsioonilainega Aafrikast. Keegi ei suuda seda enam peatada. Al-Qaeda astub teie ukse lävele. Tuneesias ja Egiptuses on tekkinud poliitiline vaakum. Püha Sõda toimub Vahemere vahetus läheduses.“
Teine põhjus, miks (sõja)põgenikud ihkavad Euroopasse, peitub EL-is endas, kes on sätestanud piiridevaba liikumise. See on EL juhtivpoliitikute jaoks tabuteema – ei pingeid piire erinevate rahvuste vaba liikumise osas. Veel üheks murekohaks on NATO liige Türgi, mille piiri ületades reisisid tuhanded vabalt Süüriasse ja Iraaki, et seal ühineda ISIS-ega. Keegi ei nõudnud Ankaralt sellise tegevuse kohta aru.
Patuoinategu
Kuigi paljud Lähis-Ida konfliktid ei ole otseselt Iisraeliga seotud, seostavad inimesed endiselt Lähis-Ida konflikti Iisraeli ja Palestiina vahelise konfliktiga ning Iisraeli kontrolliga 1967. aastal oma valdusesse saadud alade tõttu. Kahjuks ei taheta seejuures tunnistada, et tegemist on juudiriigi reaalse eksisteerimisega.
Pärast terroriakte Pariisis 7. ja 9. jaanuaril ning 13. novembril 2015 lootis Iisrael mõistmist võitluses ühise ja tõelise vaenlase – radikaalse islami vastu. Euroopa aga ei soovi sedasorti vaenlast täpsemalt defineerida. Poliitikud korrutavad vaid retooriliselt n-ö kahe-riigi-lahendust. Nimetatud poliitloosungi nurjumisest ning mittetoimimisest vaadatakse stoilise rahuga lihtsalt mööda ning pigistatakse sealjuures silm kinni, et Palestiina pool ei tunnusta siiani Iisraeli riiki ning hoidutakse bilateraalsetest läbirääkimistest.
Prantsuse president väitis 3. juunil Iisraeli-Palestiina rahukonverentsil Pariisis, et tema näeb otsest seost terrorismi ning Iisraeli asustuste (Judea, Samaaria) vahel. Kui see pole absurdne väide, mis see siis on? Hollande’i kõnest koorub üsna selgesti välja, et Iisrael oleks justkui terrorismi kasvulava. Terve talupojamõistus ei oska sellise väitega mitte midagi peale hakata.
Miks on vaja Lähis-Ida konflikti ja terrorismi kontekstis teha Iisrael patuoinaks? Vastuseid teavad need, kes on juudiajalugu põhjalikult uurinud – vähemalt viimase ca 6000 aasta oma. Jah, globaalne oht on reaalsem kui kunagi varem!