DIIVANIL LEBOTAMISE ASEMEL: Gruusia mütsiga balletihuvilisest koolinoor Maria Reinaas sattus Adolphe Adami romantilisele balletile Estonias. Siin ta on – „Giselle“.
Sume pühapäevaõhtu, kus mõtetes on juba uue nädala tööd ja kohustused, on tegelikult ideaalne aeg võtta nädalavahetusest viimast ja sammuda teatrisse. Kuigi meil Eliisega oli ahvatlev jääda koju diivanile lebotama ning vaadata mingit kodumaist reality TV-d, otsustasime olla kultuursed ja läksime 9. aprillil Estoniasse, et vaadata uut balletilavastust „Giselle“.
Talutüdruku stoori
Tegemist on Adolphe Adami romantilise balletiga, mis esietendus Salle Le Peletier’s Pariisis 28. juunil 1841 ja millele libreto kirjutasid Jules-Henri Vernoy de Saint Georges, Théophile Gautier ja Jean Corall.
Balletile on omane müstiline süžee, seepärast said kolm libretisti inspiratsiooni kahest kummitusloost: Heinrich Heine poeemist „Saksamaa talvemuinasjutt“ ja Victor Hugo luuletusest „Fantoomid“. „Giselle“ räägib lihtsast talutüdrukust, kes sureb murtud südame tõttu ja liitub vilidega ehk kättemaksuhimuliste tütarlaste hingedega, kes surid enne abielu ja kelle eesmärk on nüüd mehi surnuks tantsitada.
Tegemist on tõepoolest suurepärase teosega, mida peeti oma aja parimaks balletiks, aga ka praegu peaks iga balletiskeptik nentima, et tegemist on kauni ja huvitava lavastusega, milles kõlab fantastiline muusika.
Kava hankimise olulisusest
Meie Eliisega, kes me oleme pea kümme aastat tegelenud iluvõimlemise ja sealhulgas loomulikult ka balletiga, ning mina, kes ma olen viimased kaks aastat veetnud vähemalt tunnikese nädalas varvaskingadel, olime loomulikult eriti põnevil, et näha just koreograafiat ja baleriinide imelist tööd.
7. aprillil 2017 Estonias esietendunud balleti lavastaja-koreograaf on Mary Skeaping, kelle teater laenas Inglismaalt ja kelle koreograafia on originaali Jean Coralli ja Jules Perrot Marius Petipa redaktsioonis.
Esimeses vaatuses on rõhk loo jutustamisel. Balletis kasutatakse sõnade asemel žeste, millel kõigil on kindel tähendus – näiteks armastust näitab käte ristamine pea kohal või – nii naljakas, kui see ka ei ole – tantsimist väljendav käte pea kohal ringis liigutamine, mis on just eriti märgatav Giselle’i soolos esimeses vaatuses.
Seepärast tasub balleti mitte kuigi innukal külastajal enne etendust selle sisu kohta lugeda või vähemalt endale teatrisse jõudes kava hankida. Siis ei pea pead vaevama teemadel „kas ma sain nüüd õigesti aru, et“, vaid saab nautida balleti tegelikke võlusid.
Armastuse pahed
Tõelist silmailu pakub „Giselle’is“ loomulikult teine vaatus, kus tumedal laval on ligi kakskümmend imeilusat noort baleriini, kes mängleva kergusega, ideaalses ajastuses ja koordinatsioonis üksteisega räägivad meile loo armastuse pahedest.
Kui pealtnäha võib balletis tunduda kõige muljetavaldavam just soolode ja piruettide rohkus – mida peab ka loomulikult kiitma, sest Giselle’i roll nõuab suurepärast tehnilist ja näitlemisoskust –, siis vilide etteaste oli vähemalt meie jaoks kõige võimsam.
Et selle tüki suursugusest aru saada, peab seda ise vaatama minema. Balleti võlu peitubki ju selles, et seda sõnadega väljendada ei saa.
Kuulus pintsak on ka alles
Loomulikult ei saa mainimata jätta ka teatris – just Estonia teatris – käimise traditsioone: alustades noodivõtmega šokolaadikookidest ja ringjas koridoris jalutavatest pidulikult rõivastatud peredest, kes tähtsate onude pilte vaatasid, lõpetades veendumisega, et ka Juhan Liivi pintsak oli kapis klaasi taga alles. Lisaks suurepärasele etendusele teevad just sellised detailid Estoniast Estonia. Sellepärast julgustangi kõiki diivanil lebotamise asemel endale kleiti või pintsakut selga tõmbama ning minema mõnda head etendust nautima.
„Giselle“ on kindlasti taolist pingutust väärt.
