NAISGRAAFIKA KLASSIKUTE ERIPÄRA: Praegu on Kumu kunstimuuseumi suure saali näitusel “Läbi su silmaterade musta kuru” võimalik vaadata valikut Eesti nõukogude perioodi naisgraafikute loomingust. Näituse kuraator Eda Tuulberg teeb huvilistele väikese ringkäigu.
Eesti nõukogude naisgraafikute näitus ja seda saatev raamat on võtnud fookusesse graafikute Concordia Klari (1938–2004), Silvi Liiva (1941), Marju Mutsu (1941–1980), Naima Neidre (1943), Kaisa Puustaki (1945), Marje Taska (1955), Vive Tolli (1928–2020), Aili Vindi (1941), Mare Vindi (1942–2020) ja Marje Üksise (1945) 1960.–1980. aastate loomingu.
Näitus on ühelt poolt tõukunud Kumu kunstimuuseumi eesmärkidest tuua näituseprogrammis teadlikult esile erinevate naisautorite loomingut, mitmekesistamaks selle kaudu kunstiajaloo käsitlusi. Teisalt on nende autorite loodu lukuauguks, mille kaudu avaneb nõukogude perioodi graafika eripära, kuid oluline on ka, et nende autorite teosed ja neis käsitletud teemad asetuvad sujuvalt tänasesse kunstipilti.
Kunsti seotus kirjasõnaga
Näituse pealkiri tuleneb Concordia Klari 1960. aastate luuletusest ning viitab mitmete näitusel olevate kunstnike loomingu tihedale seotusele kirjasõna, eriti luulega. Kuid Klari luulerea ja näituse tunnusvisuaali üks peategelane – pilk – on see, millest oleme näitust kokku pannes kuraatoritena üsna palju lähtunud.
Esiteks nihestab Edith Karlsoni ja Maria Luiga kujundus tavapärast valge galeriiseina loogikat ja kunsti esitlemise ja vaatamise viisi. Sõrestikuga loodud kihiline, õhuline, läbipaistev ja hübriidne ruum vihjab graafilisele joonele, kuid viitab otseselt ka Mare Vindi teostes leiduvale aia motiivile.
Teisalt püüdsime näitusele valitud teoseid omavahel teemade kaupa polüloogi asetada, tuues esile neis mõnel juhul minimalistlikes, teisalt plahvatuslikes ja lopsakates pildiruumides avaneva kujundistu kõnekuse tänase kontekstis. Esile tuleb kunstnike omaaegne vaade ümbritseva keskkonna, suhete, tavade jm käsitlemisel, kuid seda läbi kaasaja pilgu.
Näituse sümboolseks avateoseks on Silvi Liiva 1977. aasta graafiline leht “Haldjas”, mis annab kätte veel märksõnu, mida väljapaneku ülesehituse ja kontseptuaalse raamistuse puhul oleme silmas pidanud. Naine Liiva ofordil puistab kotist välja kolmteist selgelt määratlemata olemusega (mets)looma, samamoodi nagu saalis hargneb materjal tinglikult ja natuke isepäiselt laiali kolmeteistkümne peatüki vahel. Teisalt on haldjas tegelasena kõnekas, kuivõrd tegemist on omamoodi mittebinaarse agendiga – haldjaid ja nende motiive ei ole võimalik juttudes, muistendites, muinaslugudes tihtilugu üheselt määratleda või näiteks hea-halb kategoorias ära seletada. Ka Liiva naine-haldjas mõjub ambivalentse tegelasena, kes võib edukalt suhelda samaaegselt mitmete, ka esmapilgul vastandlike jõududega.
Ümbritsev (argi)reaalsus
Näitust ette valmistades, mil töötasime läbi väga suure hulga materjali, jäigi just mõiste hübriidsus kogu projekti saatma. Kümne autori pärandit läbi valgustades tõusis pinnale äratundmine, et iga näitusel olev kunstnik on oma individuaalsel moel ja eristuva käekirjaga sünteesinud kas erinevaid tehislikke ja looduslikke elemente või pannud omavahel nii fikseeritud kategooriatena kui ka hierarhiavabalt dialoogi nähtusi, materjale, lugusid, kehasid, müüte ja ruume, luues seeläbi hübriidsust ehk uusi kooslusi.
Hübriidsust mõistame seega kui erinevate elementide suhet, mis on avatud, mittehierarhiline, empaatiline, paindlik, dialoogiline ja tähelepanelik. Sealjuures näis piir või seda markeeriv graafiline joon neile autoritele kokkuleppeline, poorne, suhteline ja avar võimalus ning kunst oli ennekõike protsess. Kujundiloome oli miski, mille kaudu tõlgendati ja vahendati kohalikku folkloorset pärandit, nagu seda tegi Vive Tolli, aga ka iseenda kogemust, mis tuleb esile Silvi Liiva teostes, kes on rõhutanud, et kujutas naisi seetõttu, et oli ise naine ning vahendas seega enda loomingus muu hulgas oma kogemust naisena.
Lisaks tuleb esile, kuidas mitmed autorid – nagu näiteks Kaisa Puustak – on tähelepanelikult tegelenud ümbritseva (argi)reaalsusega, lastes igapäevasel end üllatada. Ühelt poolt sellest vaimustudes, kuid teisalt nii otseselt kui ka vihjamisi skepsist väljendades ja alternatiive välja pakkudes. Seda kõike tabavalt, ent samas tundlikult iroonilisel ja fantaasiaküllasel moel.
Geomeetriline reaalsus ja orgaanilisus
Marju Mutsu tõi toonasesse kunsti aga täiesti uue kehakäsitluse. Deformeerides, dekonstrueerides, lammutades naisekeha, lõi Mutsu kujundeid, mis kõnetavad ja kommenteerivad – kohati valusalt – nii omaaegset aegruumi, soosuhteid ja dünaamikaid, kui resoneerivad oma eksistentsialismis väga tugevalt ka tänases päevas.
Naima Neidre pildiruumide dünaamilisest võrgustikust ilmuvad aga erinevad tegelased, kes on tihedate sidemete kaudu põimitud oma keskkonnaga, pannes vaatajat kogema detailist välja kasvavat tervikut.
Aili Vindi sensuaalne graafika tõi 1970.–1980. aastate kunstipilti aga naise erootilise kogemuse, sealjuures on oluline, et Vint esitas naisekeha ning selle tunge ja paineid läbi naise pilgu.
Mare Vindi ideaalsed loodusmaastikud mõjuvad ühekorraga kutsuvalt ja õõnsalt. Mitmetes neis on autor suhtestanud loodusliku ja tehisliku – sümbioos, milles aimdub nii lepitust kui ka kimbatust.
Marje Üksise varane seeria, kus näeme noori naisi teineteise seltskonda nautimas, või mitmed Liiva tööd, väärtustavad sõprust ja naistevahelist lähedust. Concordia Klari loomingus tuntud naiskarakter loob fantastiliste muusikariistade abil maailma, samas kui tema kujutatud Aadam ja Eeva seavad ühel lehel kahtluse alla enda rollisoorituse.
Marje Taska ühendab aga geomeetrilise ranguse amorfse, orgaanilise ja voolavaga. Sealjuures näib, et graafikud ei soovinud oma pildiruumides tekitada rebestavaid konflikte: nad seadistasid ümbritsevat maailma ja reaalsust ümber viisidel, et see ei laguneks või pihustuks vastandlikeks osakesteks, vaid tekitaks erinevate elementide põimumisest tuleneva uue sünergia.
Autorite sõpruskond
Teoste valikul ja ruumi ülesehitusel lähtusime kuraatoritena kunstiajaloolase ja kultuuriteoreetiku Griselda Pollocki polüloogi ideest. Pollock on Adrienne Richile viidates rõhutanud, et patriarhaalse ehk ebavõrdse kunstiajaloo kaanoni nihestamiseks vajame paljude häälte koosmängu, teatavat loomingulist “barbaarsust”, mis häiriks monoloogilist, koloniseerivat, “tsiviliseerivat”. Ehk seaks kahtluse alla kõike seda, mis on tinginud rahulolematust, ebavõrdsust, vägivalda taastootvast sotsiaalsest reaalsusest. Olemasolevale status quo’le vastu töötamine tähendab kunstiajaloolise materjali julget üle- või uuesti lugemist, selle avastamist, “mida kaanon oma preestrimantli all on varjanud”, toomaks esile kunsti läbipõimituse võimudünaamikatega.
Sellest üleskutsest inspireerituna soovisimegi näitusel tekitada mitmehäälset ja võimalikult horisontaalset vestlust eri teoste ja autorite vahel. Läbi ruumi kulgedes avaneb inimese ja looduse suhe, erinevas võtmes kehakäsitlus, inimesele ühiskondlikult antud, aga ka isiklikult võetud rollid, suhestumine pärimuse ja folklooriga, inimese mõju keskkonnale ja selle keskkonna tagasimõju, argireaalsuse poeesia, eksistentsi tumedad võnked, naisena elamise, emaduse ning vananemise mitmetine kogemus. Üks oluline märksõna on sõpruskondlikkus, mida erinevate autoripositsioonide ja käsitlusviiside vahel loodud mitmehäälne vestlus ka peegeldab.
Graafika kunstivormina
Lisaks soovisime näitusel rõhutada teoste taga tihti nähtamatuks jäävat tööprotsessi, valgustada välja üks kunstiajalooline periood mitte üksnes lõpetatud teoseid eksponeerides, vaid holistiliselt – väärtustades ka kunstniku tööprotsessi ning näidates ja tõstes esile lähedasi (sõprus)suhteid graafikute vahel, millele lõi osaliselt aluse 1940. aastate lõpus loodud Graafika Eksperimentaalateljee (tänapäeval Graafikakoda), mis lisaks tehnilisele ja teatava intensiivsusega kahtlemata ka sisulisele toele toimis olulise sotsiaalse suhtluse paigana, mis tõi kokku erinevad graafikaga seotud indiviidid.
Seetõttu on näitusel väljas kavandid ja eeltööd ning graafikaplaadid. Kaisa Puustaki neli tõmmist eksperimentaalateljee kraanikausist, mis on näituse esimese teema “Rollid” viimasteks teosteks, tuletavad aga meelde graafika spetsiifikat.
Graafika kui kunstivorm on mingis mõttes vaadeldav mittebinaarse meediumina – kui mõelda näiteks sellele, kuidas ofordi puhul kohtuvad ühelt poolt habras paber ja õrnana tajutav graafiline joon ning teisalt füüsiline töö metallplaadi ja tõmmise trükkimiseks vajamineva pressiga. See on vastandite koosmäng ja vastastikune sõltuvus, ilma milleta ei oleks teost ega kujundit selle pinnal.
Loitsu lummus
Näitusega kaasnevas raamatus avab soome uurija Taru Elfving valitud teoseid tundlikult ja tähelepanelikult läbi feministliku ja ökokriitilise perspektiivi, tuues esile nende teoste potentsiaali mõelda inimese ja looduse suhetest nüüdisajal.
Artikli alguses tsiteerib ta Natasha Myersit, kes on kirjutanud: “Me elame mingi loitsu lummuses ja see loits hävitab meie maailmu. On aeg lausuda uus loits, manada uusi maailmu, kutsuda neid esile meie maailmas. Oleme olukorras, kus sõnadest jääb puudu ja me püüame kinni haarata oma kujutlusvõime piiridest. Me vajame kunsti, eksperimenteerivat ja radikaalset murrangut, mis paneks meid uutmoodi nägema, tundma ja teadma.”
Ehk pakub naisgraafikute rikkalik pärand, kuhu on sisse kirjutatud tähelepanelikkus ümbritseva keskkonna vastu, naiseks olemise erinevad tahud, läheduse, hoole ja intiimsuse väärtustamine ja nähtavaks tegemine, sõprus ning muud ühiskondlikud ja inimlikud teemad praeguses ajas vastupidamiseks ja alternatiivide kujutlemiseks omalt poolt vajalikke vihjeid ja toetuspunkte.
Näitus on avatud 5. novembrini ning selle osaks on ka performance-programm, mille raames suhestuvad kümne graafiku ja nende teostega performatiivselt nüüdisaegsed etenduskunstnikud Jette Loona Hermanis, Kaja Kann ja Keithy Kuuspu.
Lisainfo: https://kumu.ekm.ee/syndmus/labi-su-silmaterade-musta-kuru/
