Serblaste ristiusustamine toimub ilmselt mitte kuigi pikka aega pärast nende jõudmist Balkanile kusagilt põhjapoolsetelt aladelt, ilmselt praegusest Poolast. Nende üks väheseid sarnasusi meie maa ja rahvaga seisneb ehk selles, et nemadki on elanud ja elamas ida ja lääne piiril. Vahe aga selles, et kui meil sai läänekristlus valitsevaks, siis Serbias tõmbas piiri paika idakirik. Serbia õigeusu kiriku iseseisvumine kreeklaste elik Bütsantsi alt on tihedalt seotud Serbia riikluse algusega. Sestap võime sealmail rääkida rahvuskirikust reaalses mõttes. Mis muidugi on nõnda enamikus n-ö õigeusu maades, erandina islamiseeritud Türgi ja Lähis-Ida.
Ühinemine ja lõhed
Serbia kiriku alad jagunevad I maailmasõja lõpuni eri valitsejate järgi. Kui 1879. aastal on Serbia ja Montenegro lõplikult (vähemalt suurel määral) Osmanite võimu alt vabanenud, siis on serblaste kirikuid kolm – Karlovci patriarhaat Austria-Ungaris, Belgradi metropoolia Serbias ja ajaloolise Peci patriarhitooli järglasena Cetinje metropoolia (põhiliselt Kosovos ja Montenegros). Ilmasõja järel moodustatakse suur lõunaslaavlaste konglomeraatriik Jugoslaavia ning kolm saavad üheks. 1920. aastal taasmoodustet patriarhaadi pea tiitlis saavad need ka kokku. Täna on võimul (tervise tõttu küll nominaalselt) Pavle, Tema Pühadus Peci peapiiskop, Belgradi ja Karlovci metropoliit, Serbia patriarh.
Kommunistliku võimu all on Serbia kirik ehk pea ainus idablokis olnutest, mis jääb üsna ühtseks ja on võimuga vähemalt latentses opositsioonis. Seetõttu pole ka läänes emigratsioonis nii mitut serblaste jurisdiktsiooni – probleem, millega maadlevad venelased, ukrainlased jt. Vastupidiselt levinud arvamusele oli patriarhaat opositsioonis ka Slobodan Milosevici võimuga. Mis ei takistanud serbia ortodoksidel Bosnias, Horvaatias ja Kosovos osaleda hävitussõjas. Siin oli aga pigem tegemist suure Jugoslaavia taastamise idealismiga.
Nii ajaloolistel kui ka hiljutistest Balkani sõdadest pärit põhjustel seisab Serbia kirik suurte probleemidega silmitsi mitmes piirkonnas. Nendeks on kas sisekiriklikud või etnilised lõhed Makedoonias, Bosnias, Horvaatias ja Kosovos. Neid lõhesid saadavad mälestused osapoolte vahelisest tapatööst, ümberasustamistest, kirikute ja kloostrite purustamisest. See on rahvuskiriku ränk taak, millega toimetulemine on pikaajaline ja ränk.
Serbia kiriku pea Pavle on ortodoksi maailmas koos Bulgaaria Maksimiga vanim ja kirik seisab juhtkonna vahetuse ees. Serbia ortodokse on üle ilmamaa eri hinnanguil 6,5-11 miljonit.
Paganatest kristlasteks
Bulgaaria aladel levib ristiusk juba oma algpäevil. Apostlite Pauluse ja Andrease misjonitöö mõjud levivad siia ja paljude kiriku algusaja piiskopitoolide nimed on seotud kohalike Rooma linnadega. 4.-5. sajandil siia jõudnud ja ala vallutanud rändrahvas kristianiseerub ajapikku ja 9. sajandi teisel poolel võtab tsaar Boriss Konstantinoopolist õigeusu vastu. Natuke aega hiljem tegutsevad siinmail ja mujalgi slaavi aladel kuulsad vennad Kyrillos ja Methodios Thessalonikist, kes loovad slaavi kirjakeele, mida täna tunneme kirikuslaavi keele nime all. Bulgaaria keel ongi vast n-ö elavatest keeltest siiani kirikuslaavi keelele kõige lähem. Nõnda on seal vahe liturgilise ja rahvakeele vahel ortodoksi ilmas väiksemaid.
Bulgaarlased on kreeklastega serblaste kombel kord sõbrad ja vahel vaenlased. Võitlustes Bütsantsi võimu vastu võitlevad nad juba aastal 919 endale välja autokefaalia. Patriarhaadi staatust on kinnitatud ja ära võetud, kuid 1953. aastast alates on see taas kogu õigeusu ilma silmis paigas ja kindel. Patriarhi asukoht vahetub tänu erinevatele (valdavalt siiski sõjalistele) põhjustele ning on nüüdseks juba pikemat aega pealinnas Sofias.
Türgi võim on siinmail eriti ränk ja toimub tugev islamiseerimine koos kirikute mo?eedeks muutmisega. Bulgaaria kiriku käsi ei käi väga hästi isegi pärast iseseisvuse taastamist 1878 ja I maailmasõja järel ei suudeta 30 aasta vältel kirikupead valida. Kiriku territoorium on jagatud Bulgaaria, Türgi, Kreeka ja Jugoslaavia riikide vahel.
Muutused siiski tulemas
Alles 1945 suudetakse lõhed ületada ja Konstantinoopoli patriarhaadiga leppimine toob kaasa patriarhaadi taastunnustamise. Millele paraku järgnevad kohe repressioonid võimule tulnud kommunistide poolt. Bulgaaria kirik järgib mitmes mõttes vene malli, ehk rohkem kui naabrid Serbias ja Rumeenias. Venemaa idealiseerimine on muidugi sisse kodeeritud juba maa vabastamise tõttu türklaste alt Vene sõjajõuga 1878. aastal. Aleksander Vabastaja on bulgaarlaste jaoks tänini tähtis mees. Lisaks aga püüab ka Bulgaaria kirik kommunistliku võimuga kompromisse tehes end säilitada ja võim omalt poolt ei lähe välja kiriku hävitamise peale, vähemalt mitte totaalselt.
Bulgaaria patriarhaat oma kuni 10 miljoni liikmega seisab samuti muutuste lävel pärast kommunismi kukkumist. Kirikus tekivad lõhed seoses kommunistidega koostöö vastaste lahkulöömisega vabamates oludes. Sisesurvete tõttu lahkub kirik 1997.-1998. aastal oikumeenilistest organisatsioonidest. Kuigi 2001. aastal võtab patriarh Maksim vastu Bulgaariat külastava paavst Johannes Pauluse, olevat ta kuluaaride väiteil viimast teravalt noominud ja nõudnud Rooma naasmist õigeusku koos kõige sellest tulenevaga.
Patriarh on aga väga vana ja muutused tulemas. Ent keegi ei julge midagi muuta enne uue patriarhi valimist. Küllap tuleb Bulgaaria kristlus siiski ka maailmaareenil taas nähtavale, Kyrillose ja Methodiose vaimus, kes teenisid nii ida kui lääne riituste järgi.
* * *
Kirik kreeklastega ja ilma
Serblaste vürstiriigid ühendatakse 13. sajandi algupoole püha Sava initsiatiivil ja juhtimisel ning 1219. aastal motiveerib ta Konstantinoopoli patriarhaati andma oma maa kirikule autokefaaliat ehk iseseisvust, saades ise esimeseks Peci peapiiskopiks.
Kui serblaste valitseja saab 1346. aastal keiserliku, tsaari kuningatiitli, tõuseb Serbia kirik ka patriarhaadi staatusesse. See on Serbia hiilgeaeg nii riigile kui ka kirikule. Tugeva vastastikuse mõju kreeka kultuuriga tingib serblaste perioodiline valitsemine Põhja-Kreeka alade üle kuni Egeuse mereni. Sellesse aega jääb ka serblaste jaoks tänini ühe peamise pühapaiga, Hilandari kloostri rajamine Pühal Mäel, kuulsal Athose poolsaarel.
Suhted kreeklaste ja Bütsantsiga pole kunagi päris probleemitud. Serblased kaebavad tänini, et kui türklased 14.-15. sajandil kuningriigi vallutasid ning patriarhaat mitut puhku likvideeritud oli, siis võttis Konstantinoopoli patriarhaat taas võimust ja kirik kreekastati.
Ometi võime vastastikku viljastavast ja tiheda seosega ajaloost saada tugeva tunnistuse, kas või külastades Thessaloniki bütsantsi muuseumi. Thessaloniki on ka nüüd tähtis palverännakupaik nii serblaste kui ka bulgaarlaste jaoks. Ja sealt vaid natuke maad itta on Püha Mägi Athos, kus mõlemal on oma kloostrid kreeklaste, venelaste, rumeenlaste jt kõrval.
Osmanite impeerium vallutab 14. sajandi lõpust alates kogu Balkani ja suur osa elanikkonnast islamiseeritakse. Ajendiks uute valitsejate usk vastu võtta on peale mõõgasurve ka madalamad maksud.
Serblased jäävad üheks rahvaks, kelle enamik ei võta islamit vastu ning jääb ortodoksideks. Aladel, mida tunneme täna Bosnia, Albaania, Kosovo ja Ida-Bulgaariana, toimub totaalne usuvahetus. Need vanad haavad ja kogukonna lõhenemine annavad Balkanil jätkuvalt tunda.
Tõsi ta on, et türklaste valitsuses on erinevaid perioode ja kohalik autonoomia on kohati üsna suur. Montenegro, Must Mägi, jääb läbi islami valitsuse üsna iseseisvaks ja vastupanu keskuseks. Seda paljuski oma geograafilise eraldatuse tõttu.
* * *
Järgmistes KesKus’i numbrites käsitleb Tauno Teder järgmisi ida patriarhaate ja autokefaalseid kirikuid:
Rumeenia ja Gruusia
Süüria
Koptid ja etiooplased
Armeenia
India
Ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)