Toomas Hendrik Ilves sai ropu, vaata et pornograafilise häälteenamusega Europarlamenti. Ja väga hea, et sai. Kui seal eesti-inimesel üldse mingit asja ajada on, ajab Toomas Hendrik selle ära, nihuke mees on ta. Ja polegi vaja siitkandist veel kedagi Toomast sinna segama saata.
HAKKAME NIMISTUT SIRVIMA
Aga Eestile on antud miskipärast koguni kuus kohta, korraldajad on toolid valmis sättind ja pole viisakas neid ilma meie tagumiketa jätta. Et tagumikke leiab Eestist alati, polnud läkitatavate kokkusaamisega erilisi raskusi. Ning juba on eesti abivalmis press jõudnud mõnda neist tutvustada – et näe, on ju neil mingi pea otsas ka.
Sirvigem natuke sissesaanute nimistut. Tunne, Siiri, Toomas? Savi muidugimõista. Tunnen kaasa ajakirjanikule, kes neilt midagi küsima peaks. Mitte sellepärast, et nad küsimustele midagi ei vastaks, ei otse vastupidi, inimesed, kel midagi öelda pole, on tihtipeale hoopis jutukamad, kui need, kel mõni mõte veel peas juhtub hulpima. Kunagi neil võib-olla olidki mingid mõtted, aga kes seda enam mäletab? Padisevad, nagu mingid kõneaparaadid, mille väljalülitusnupp on rikki läinud ja stepsel seina kinni kiilunud. Mis siis teha, et nad vait jääksid? Raske olukord.
SIRVIME EDASI
Aga ega nad soovigi kellelegi vaeva valmis tada, laske neil ainult hea kõhutäie eest istuda ning nad ei sega kedagi. Ning Eestile mõeldud hinnalised toolid Brüsselis on korralikult täidetud.
Padar on ilus paks poiss, aga värske õhu mehena poleks Brüsseli tühjakshingatud ruumid talle tõenäoliselt tervislikud. Ning loobumine igati mõistetav. Kui sotsid panevad tema asemele Tarandi, on hea, kui Saksa, veel parem. Ikka eelmainitud põhjustel, mis need ka poleks. Ära istuvad.
Või ei. Tarand, tundub, et oskab mõelda. Ehkki räägib vähe.
MIKKO ILMNE VIGA
Tundmatum tüüp oli Marianne Mikko, aga nüüd on Pullerits oma arusaamatus Areeni nimelises kirjatootes tollegi daami paljaks koorind. Psühholoogikalises mõttes mõistagi ja jumal tänatud. Mikko räägib seal mõndagi, mina arvan, et tema iseloomustamiseks piisab ainsast tema poolt öeldud lausest. Ja see on: “Eesti Entsüklopeedia on see, mis on mulle tähtis.”
Ah soo ja veel – Mikko arvab seal, et tema on Eesti parim ajakirjanik. Siin ta küll eksib – tegelikult olen see hoopis mina. Pullerits, küsitle mind ja saa teada.
