KAS REFORMAREID VÕIB TABADA KESKI SAATUS? Kuus aastat tagasi tõusis Reformierakonna juhiks Kaja Kallas, kes viis erakonna nii 2019. kui ka 2023. aasta riigikogu valimistel võidule, eriti ülekaalukas võit oli viimatine, kui teiseks jäänud EKRE-t edestati häälte arvus ligi kahekordselt ja mandaatide arvult enam kui kahekordselt. Postimehe toimetaja Aarne Seppel uurib, mis edasi juhtus.
Ometigi ei tundu paremas seltskonnas enam viisakas Reformierakonnast positiivses võtmes rääkida, tunnetus on sarnane nagu Edgar Savisaare aegse Keskerakonna halvimail päevil. Savisaare puhtus prillikivina jäigi ümber lükkamata. Sarnaselt Keskerakonna kauaaegse kunagise juhiga ei suuda ka Kaja Kallas poliitilist intelligentsi üles näidata.
Väheke arrogantne värk
Natuke ülbevõitu maine on Reformierakonda saatnud loomisest saati 1996. aastal, kui positsioneeriti ennast selgelt ettevõtjate erakonnana: turumajandus, vähene reguleerimine, üksikisiku vabadused olid selged nurgakivid – mõistetavad kõigile.
Laiu masse kõnetavaks erakonnaks hakkas Reformierakond muutuma pärast tollase Tartu linnapea Andrus Ansipi saamist erakonna juhiks 2004. aastal. Ootamatu katalüsaator edu teel oli 2007. aastal Tallinna kesklinnas pronkssõduri teisaldamine, mida Keskerakond kuidagi heaks ei suutnud kiita.
Ansipi taandumine erakonna ja valitsuse juhtimisest tekitas mulje, et erinevalt vaid ühe mehega seotud Keskerakonnast on Reformierakonna muutumine ja ajaga kaasas käimine võimalik. Paraku osutusid nii Taavi Rõivas kui ka talle järgnenud Hanno Pevkur vaid kurbmängu sissejuhatuseks.
Majandus on aastaid olnud valdkond, kus teised erakonnad on pigem piinlikku juttu rääkinud. Reformierakonnal on siin põhjust trummi taguda olnud küll: tulumaksu langetamine kahekümne kuuelt protsendilt kahekümneni ja ettevõtete tulumaksu kaotamine kuniks raha välja ei võeta olid kõigile arusaadavad ning on mõjutanud meid kõiki. Praegu aga kahaneb Eesti majandus teist aastat järjest ja peale maksutõusude ei oska valitsus midagi tarka teha. Peaministritooli hoidev Reformierakond on justkui partner sotside ja Keskerakonna valitsuses. Vähe sellest, tunneli lõpust ei paista valgustki.
Allakäigu põhjused
Keskerakonna praegusel allakäigul on palju põhjuseid, aga üks peamiseid kindlasti sise- ja välisheitlustes jalgealuse kaotamine. Jüri Ratase saamine peaministriks 2016. aasta hilissügisel oli loogiline. Pärast Ansipi taandumist Reformierakonna juhiks ja peaministriks saanud Taavi Rõivas oligi rabe mees, kes arvas, et amet annab mõistuse.
Ratta teise valitsuse vähem kui kaks aastat olid jällegi piinavalt pikad, riigijuhtimine oli teise- kui mitte kolmandajärguline tegevus. Ega jutud peaministri tooli all olevatest küünejälgedest tulnud tühja koha pealt.
Pärast eelmise aasta valimisi šokeeris peaminister Kaja Kallas avalikkust teatega ülihalvast olukorrast riigi rahandusega ning olukorra leevendamiseks teatas mitmetest maksutõusudest. Musta huumorina ei suutnud valitsus avalikust sektorist endast leida kärpekohti isegi mitte viiekümne miljoni euro eest. Endiselt on Reformierakonna tulutoovaim tegevus laenu võtmine.
Veel praegugi on Reformierakonna kodulehel saavutustena kirjas keskmise pensioni hoidmine maksuvabana ning ühtlane 20-protsendiline tulumaksumäär ning lihtne maksusüsteem. Juba uuest aastast on see ajalugu. Lisaks olemasolevate maksude tõstmisele toob Reformierakond Eestisse uusi makse, mille kalkuleerimisega ei saa hästi hakkama isegi nende endi rahandusminister Mark Võrklaev.
Usaldus ja krediit
Aga Jüri Ratase ette kraabitud küünejäljed peaministritooli põhjast leidis peaminister üles siis, kui selgus tema abikaasa seotus Venemaal äri ajava ettevõttega. Ometi on Reformierakonnal aseesimees, kelle nõu võinuks Kaja Kallas kuulda võtta. Jürgen Ligi on palju huvitavaid asju teinud ja ütelnud, kuid ta on osanud ka ajutiselt taanduda kui asi mitte ainult ei ole, vaid ka paistab kehv.
Kaja Kallas on osanud erakonda vähemalt pealtnäha enda selja taga hoida. Võrreldes Kallase esimese valitsusega on n-ö sisering vahetunud, kuid väga aktiivselt teda ka ei kukutata. Kõik see meenutab järjest enam kunagist Keskerakonda, milles oli oma üsna kindlalt vaoshoitud siseopositsioon alati olemas. Ohtlikuks sai see aga alles siis, kui Savisaar lihtsalt ei olnud enam võimeline võimu hoidma.
Keskerakond on praeguseks partei, mille arvamust ei pea enam moe pärastki küsima, kõik käilakujud on prussakatena laiali jooksnud, vaid Jana Toom ja Mihhail Kõlvart proovivad laperdavat lippu hoida. Kas oravaparteid võiks tabada sama saatus?
Nii nagu veel kaks aastat tagasi oli raske uskuda Keskerakonna totaalset allakäiku, on praegu ka raske uskuda, et Reformierakond võiks laiali joosta. Neil on riigikogus siiski 38 kohta, nad kogusid tänavu esimeses kvartalis enam kui pool miljonit eurot. Nii reaalset kui ka usaldusega seotud krediiti, mida maha mängida, jagub veel väga pikaks ajaks.
