PROGE MEETS PUNK: Mõni aeg tagasi üllitas debüütalbumi vokaalinstrumentaalansambel Hot Kommunist. Plaadi nimi on „21. sajandi päev“. Kui kommunist pole just värskeim hingamine Eesti pungis, siis meeldiv nüanss selles suures õllekannus küll, mõtles Aimar Ventsel ja kutsus puhvetisse bändi liidri Lembit Krulli.
Hot Kommunisti CD on küll punk, aga seal on palju jazz’ile ja progressiivsele rokile viitavaid elemente. Kogu kupatust hoiab koos laulja ja bassimängija Lembit Krulli hääl ning mõte. Lembitu tööd ja tegemised on selles kollektiivis määravad.
Krull on paljudele tuntud kui JMKE teine koosseisuline bassimängija, kes figureerib ka JMKE debüütalbumil „Külmale maale“. Pärast tolle kultusplaadi üllitamist lahkus Lembit JMKE-st ja lõi uue grupi – Hot Kommunist. Hot Kommunist ei tekita ilmaasjata assotsiatsioone kuulsa ülemere jazz-punkbändiga Nomeanso – neil on samasugused bassiimprovisatsioonidele üles ehitatud lood, mille peale kitarr raiub akorde. Hot Kommunist on vaid palju rajum.
Lembituga rääkisime me muusikast tegelikult vähe. Enamjaolt oli teemaks Soome majandus ja meie kirjandushuvid. Üldse ongi meeldiv teha intervjuud muusikuga, kes ei räägi muusikast. Ehkki mõne sõna bändist ja plaadist peaks ikka poetama.
Õhkulennanud materjal
Hot Kommunist tuli kokku kaugetel romantilistel 1990-ndatel – ja pärast paaril eesti pungikogumikul („Mätta fondi“ kassetid näiteks) esinemist lindistati ka mingil hetkel albumit. Nagu ikka, pandi albumi tegemisse energiat, entusiasmi ja fanatismi. Ning kui stuudioarvuti koos plaadimaterjaliga õhku lendas, oli see ka bändi lõpp.
„Materjal oli koos, oli vaja vaid kokku miksida,“ ütleb Lembit ja tunnistab ise, et sai sihukese löögi, et ei vaadanud tükk aega kitarri poolegi. Või kui, siis teistes bändides. Hot Kommunisti lood olid aga sügavkülmas keldri taganurgas. Siis tulid vahele muud asjad: oli Soome tööle minemine; ka alkohol mängis Lembitu sõnutsi elus ebaproportsionaalselt suurt rolli. Kuni ühel hetkel saabus lust Hot Kommunist reaktiveerida ja plaat ikka teoks teha. Nüüdseks on album väljas ja koos mängib ka aktiivselt kontserte andev bänd.
Teine mees, kes on Hot Kommunisti palju panustanud, on Lauri „Uims“ Leis, kes on enam tuntud Vennaskonna ja Psühhoterrori ridadest. Lauri seis bändis on praegu natukene kahtlane ehk – nagu Lembit möönab: „Ta ei tea vist praegu ise ka, milline bänd on tema prioriteediks.“
Lembit selgitab Kommunisti taassündi: „Ma mängisin Soomes teistes bändides, tegin mingeid salvestisi. Siis tekkiski tunne, et võib-olla ma polegi nii vilets pillimees. Lauriga sai pidevalt arutatud, et paneks Hot Kommunisti uuesti kokku. Aga ma olen oma tegemistes aeglane tüüp, see võttis aastaid. Tegelikult on üheks taustajuhtumiks see, et ma jätsin joomise maha. Või vähemalt sellisel kujul, nagu ma varem jõin. Ühel hetkel oli jõudu nagu rohkem, enne oli käegalöömise meeleolu.“
Punk pungis?
Tore, et see ikka juhtus. „Hot Kommunist on nagu punk pungis,“ lahterdame nüüd bändi selle liidri sõnade järgi. Lembit lisab: „Tegelikult on Hot Kommunist progebänd. Aga et progemuusikutena oleme piisavalt ebapädevad, siis teeme asju pungivõtmes.“
Lembitu muusikamaitse on olnud alati väga lai. Küsin Nomeanso kohta. Lembitu jutu järgi juhtus see JMKE-ga Soomes, kui Turus „üks tüüp“ võttis missiooniks teda muusikaliselt harida ning Lembit lõpetas mitme Nomeanso albumiga oma plaadikogus. Teiselt poolt tuli mõjutusi Primuse poolt – oli selline funkmetal’i grupp.
„Ja siis hakkas minu sees pilt kokku saama, et mis muusikat ma teha sooviksin,“ nendib muusik ise. „Uims on bändile palju andnud. Ilma temata poleks see bänd käima läinud, tema aitas materjali luua. Nüüd on ta nagu kahevahel. Eks see ole aja küsimus ka.“
Küsisin ka Hot Kommunisti tekstide kohta, mis on kõik Lembitu tehtud. On sotsiaalkriitilised ja väga pungid, enamgi pungid kui teistel Eesti punkbändidel. „Ma olen tegelikult väga suur Tooli fänn (Tool on müstiline progemetal-bänd). Ma tahaks ise ka teha selliseid tekste, ent ma olen liiga kahe jalaga maa peal. Ja liiga sarkastiline. Ma olen väikesi iroonilisi nüansikesi sättinud oma tekstidesse, et kes need ära tabab, see saab ka aru. Lood ongi elust sellises suhteliselt omapärases kohas nagu Eesti.“
Peamiselt loeb
Üldiselt pungist. Lembit: „Kurat. Võetakse nagu üks duur kätte, loetakse väga palju väljamaa fanzine’e ja siis võetakse seisukoht, et me teeme nüüd sellist muusikat. Mulle meeldib selline omapärane muusika, mitte kopeerimine.“
Lembit nendib, et sellepärast ei viitsigi ta eriti kontsertidel käia, ehk ainult mõnikord või teatud perioodidel. Muidu tegeleb ta peamiselt aga lugemisega. Viimati luges Loomingu Raamatukogus ilmunud Marusja Klimova raamatut „Siniveri“.
„Aga tegelikult meeldivad mulle kõige rohkem Hunter S. Thompsoni raamatud,“ ütleb Lembit siis. Minu küsimusele, et miks, vastab ta: „Kõik tema raamatud on sellest, kuidas ta ajakirjanikutööd tegi. Ta kirjutab kirjutamisest kui tööst. Kuna tema kirjutamine on aga alati olnud nagu mingi amokijooks läbi narkotsi ja joomise, siis ta valgustab väga hästi Ameerika ühiskonda. Ta on nagu Ameerika ühiskonna vabaduse võrdkuju, kes teeb, mida tahab.“
Panen selle asja pähe tallele, luban Lembitule, et loen ka – ma olen alati tahtnud H. S. Thompsonit lugeda. Ning me räägimegi lõpetuseks Thompsoni pommiehitamiskirest ja William Burroughsi heroiiniraamatutest.
Tegelikult on üheks taustajuhtumiks see, et ma jätsin joomise maha. Või vähemalt sellisel kujul, nagu ma varem jõin.
