Praegusel ajal tundub küsimuse “Kuhu panna sularaha?” püstitaminegi ketserlikkuse või vähemalt meelehaigusena (vt Juhan Luiga), aga asi on põhimõttelisem, kui arvata võib.
Saanud seekord tõesti asja eest politseilt kiirmenetluse korras trahviotsuse 600 krooni, alustasin anabasist, mis lõppeda ei tahagi.
Sulaga peab saama toimetada
Otsuse blanketil oli raha saajana märgitud riigikassa, st raha pidi minema riigieelarvesse. Olles kursis Eesti Vabariigis kehtiva rahaseadusega, mille kohaselt kõik isikud, nii juriidilised kui ka füüsilised, peavad tõrkumata vabariigi piires õiendama ka siin kehtiva maksevahendi – krooniga – ka tema sulalisel kujul, seadsin sammud rahandusministeeriumisse, käes kviitung ja vajalik summa sularaha.
Kindlustasin pisut ka tagalat ja juba enne seda käiku olin saanud oma järelepärimise peale rahandusministeeriumi ametnikelt ametliku teate selle kohta, et kodanik ei pea olema ühegi panga kunde, ei pea omama arvet üheski pangas, ei pea oma hoiuste ega ülekandetasudega toetama ei oma ega ühtegi välisriigi panka. Peale selle olin varustatud ametliku teabega ka selle kohta, et üks karistus ei saa kaasa tuua veel lisaks mingeid kohustusi – antud juhul maksu pangale ülekande eest, olgu see kui tahes suur või väike. Uurisin võimalust maksta ka posti kaudu, ka seal kaasneb ülekandega kulu, mis õiguslikus mõttes pole lisakaristusena aktseptaabel.
Ühest asutusest teise, papp näpus
Rahandusministeeriumis olid kenad inimesed ja vaatamata kiirele ajale ei pidanud riigikassa osakonna ülem mind paljuks ise vastu võtta. Tore ja siiras kohtumine lõppes sellega, et targemaks sain selles osas, et ministeeriumis sularaha ei aktsepteerita, st minult seda vastu võtta ei saa ja selle vastuvõtmisest keeldumise kohta mingit kirjalikku õiendit ka ei saa.
Politseiprefektuurist sain pärimise peale samuti kiirelt kirjaliku vastuse, et sularahaga tasumine “ei ole võimalik, see toimub vaid panga kaudu äranäidatud panga rekvisiitide alusel”. Samas ei eitanud ka seal keegi, et seaduse järgi, noh, selline võimalus peab olema. Edasi aitas rahandusministeeriumi teine ametnik, kes vastu ootusi võttis siiski ette ja saatis mulle meilikirja, milles selgitas, et “kui soovite tasuda sularahas, siis peate maksma trahvi koostajale, kes juba ise hiljem hoolitseb, et see rahandusministeeriumile üle kantakse”.
Ega midagi, Põhja prefektuuris, kuhu ma järgmisena kõndisin, öeldi, et ilmselt tuleks pöörduda Politseiameti keskraamatupidamise poole. Seal viidati analoogilise praktika puudumisele ja soovitati mitte jonnida ning ikka panga kaudu ülekanne ära teha. Äärmiselt sümpaatsest raamatupidajast sain ma aru, ja see arusaamine oli vastastikune – seadust pisut uurinuna oli tal selge, et õigus oli minu poolel.
Kurat, seadust ei saagi ju täita!
Politseiametilt (suisa talituse juhataja tasemel) anti hiljem ka teada, et “sularahakassa sisseseadmine võtaks arvestataval määral lisakulutusi”, kuid minu soov sularahas maksta on siiski registreeritud. Maksmisest keeldunud ma pole, isegi vastupidi, olen oma maksmise soovist teada andnud igal pool ja igal tasemel. Samas ei ole ma trahvi tasunud, mis sest, et selle maksmine on mulle võimatuks tehtud.
Oma peas joonistus aga skeem, mis viitas sellele, et kui seaduse täitmine toob kaasa lisakulutusi, nagu kirjas oli ning see polevat praegu võimalik, parem on siis juba oma seadusega ettenähtud õigused unustada, õigemini – nad on ühepoolsed. Ühesõnaga, tuleb seadust täita niipalju ja sellises mahus, kui see rahaliselt võimalik ja ka muidu mugav on.
Alati on võimalik tõmmata harjumuspäraselt küür selga, omaette mõni vandesõna ebaõigluse (õigemini selektiivse õiguslikkuse) kohta sosistada ja kuuletuda, sest seda sult ju oodataksegi.
Tavakäitumine oleks siin selge: mugavam on ära maksta, kaelast ära saada. Tavakäitumisest või oodatud viisidest erinevalt toimides ilmub tavaliselt külge silt “imelik”, “lollakas” jne. Võimalik on siiski omada ka mingeid põhimõtteid ja nende eest seista, härra President – ega Te ometi mulle jama ei ajanud, kui käskisite üha enam kodanikuna käituda ning sellisena oma õiguste ja seaduslikkuse eest seista?
P.S.
Äsja sai üks mu tuttav parkimistrahvi ja ma suunasin ta sularahaga linnavalitsusse seda tasuma. See papp peab jõudma linnavalitsuse kassasse (muidugi jälle läbi panga) ja nagu arvata oligi, käib antud hetkel seal paaniline edasi-tagasi jooksmine. Põhjus ikka sama: mida teha sularahaga?
* * *
Mida vastas Heldur-Valdek Seeder politseiametist Andres Raidile elik mida siis ikkagi teha sularahaga.
Tere!
Ma ei tahaks, et Teile määratud rahatrahv läheks sundtäitmisele ja põhjustaks sellega Teile täiendavaid kulusid. Olete üles näidanud huvi ja soovi trahv tegelikult tasuda, kuigi ebastandardsel viisil. Palun meie raamatupidajat trahviraha Teilt vastu võtta ja viia pangakontorisse sissemaksuks Teile väljastatud trahviotsuse rekvisiitidel.
Seega võite tulla tööpäeviti 9-16 Politseiametist (Pärnu mnt 139, Tallinn) läbi ja võtame selle raha vastu. Raha võtab vastu raamatupidaja Elvira Kerge (telefon 612 3169), vajadusel võite ka mulle helistada.
Head vabariigi aastapäeva.
Lugupidamisega
Heldur-Valdek Seeder
55 673208
612 3166