Soov omada isiklikku teisikut jälitab inimesi mäletamata aegadest. Türannidel – alates muinasegiptuse vaaraodest Stalinini välja – olid teisikud: need asendasid peremeest nendel koosviibimistel, kus olid võimalikud atentaadid ja teised ebameeldivad asjad.
MEES AKNAL KUI VAHAKUJU
Teisikute olemasolule on rajatud ka Shakespeare’i komöödiad ja Dumas’ seiklusromaanid; kohutavad teisikud jälitavad poolhulle kangelasi klassikalises vene kirjanduses. Teisiklikkusel – hääl ühelt, välimus teiselt – on ehitatud ka Rostagne’i “Cyrano de Bergerac”. Muinasjutulised kujud Andersenist ?vartsini eraldavad endast varju ja saadavad selle keelatud paikadesse, kuhu elav inimene sattuda ei või. Ühesõnaga, inimeste teadvuses võtab teisik enda peale kogu saatuse negatiivi, jättes esimesele numbrile ainult õnne ja heaolu. Seda, mida ajaloos ja kirjanduses antakse ainult valitutele, võib meie päevil osta igaüks.
Hiljuti toodi ühte Moskva haiglasse õitsva ärimehe naine sügava teadvusetuse seisundis. Ta oli tulnud koju, leidnud eest mehe, kes mõtlikult akna juures istus. Naine astus mehega elavasse igaõhtusesse vestlusse. Vestlus koosnes nagu alati naise lõputust lobast ja mehe kannatlikust kuulamisest. Ning korraga avanes keset mõnusat ajaviitmist uks ja sisenes veel üks – täpselt samasugune – lobiseva daami mees. Naine langes minestusse. Antud teisiklikkuse selgitus oli täiesti reaalne: ärimees tellis oma koopia Moskva vahakujude muuseumist.
Nõnda võib vahakujude muuseum end pidada rahaliselt õitsvaks firmaks, kuna neil pole puudust jõukatest klientidest. Põhjusi raisata vahakuju peale ligemale 20 000 dollarit leidub väga palju: keegi tuntud sõjaväeülem, näiteks, tellis koopia, et riputada selle külge kõik oma ordenid ja medalid. Kellegi jaoks on vahast teisik võimaluseks kiidelda sõprade ja tuttavate ees. Ometi kardavad mõned ostjaist anda osa oma hingest vahale, tehakse ju koopiaid väga täpselt ja hoolikalt, need kopeerivad isegi sõrmejälgi; aga äkki ärkab teisik hiljem ellu nagu õudusfilmides ning surub tellija äris kõrvale??
Seetõttu on ebatavaliselt populaarsed tellimused ajaloolistele tegelastele minevikust, kes võivad ehtida elutuba või esikut, samuti aga ka tellimused erinevatele ebarditele, keda kohtab Guinnessi raamatus – siiami kaksikutest kuni maailma kõige paksema ja kõige kõhnema inimeseni välja.
“ITAALLANE” PRETENDEERIB “OSCARILE”
Venemaa Oscarite komitee esitas Oscarile parima välismaa filmi eest kandideerima Andrei Kravt?uki filmi “Itaallane”. Selles filmis vapustab mitte ainult väikese poisi Kolja Spiridonovi mäng (pärast hiljutisi “Varast” või “Koktebeli” oleks ainult lapselikust siirusest ja loomulikkusest vähe), vaid ka see, et film on ehitatud üles mitte kunstilise, vaid dokumentaalfilmi seaduste kohaselt. Selles pole mängu, on aga see naturaalne, järelaimamatu elu, mida me tunneme hirmuäratavatest kroonikatest ja reportaa?idest, millest me püüame eemalduda, kahtlustades küüniliselt igas asotsiaalis teesklejat, igas nälgivas lapses – alaealist kurjategijat.
Kolja Spiridonovi kuueaastane kangelane elab lastekodus: vanemad tüdrukud tegelevad prostitutsiooniga, väiksemad poisid varastavad; kõik antakse “ühiskassasse”, mida “hoiab” see, kes on teistest tugevam ja võimsam ja teab “mõisteid”. See on harilik olme, mida kõigi maja elanike poolt võetakse kui ainuvõimalikku olemise mudelit; ei ole ega saagi olla teist elu peale selle, mis on.
Ja justkui ärkaks taas ellu jutuajamine Ivan ja Aljo?a Karamazovite vahel; taas elustuvad Andrei Platonovi õnnetud kuueaastaselt täiskasvanuks saanud kangelased; geniaalsete kirjanike fantaasia muutub meie ajastu dokumendiks.
Filmi avastus on ka selles, et poissi ümbritsevad üldse mitte koletised – tavalised inimesed, kes ühes või teises olukorras on võimelised isegi headuseks või kaastundeks, kuid ka nemad ei tea oma lagunenud, puust, sisselöödud akendega majades mingit muud elu, peale selle sünge, armetu ja õigusetu, millesse nad on määratud.
Poissi tahavad lapsendada itaallased, tema aga tahab üles leida oma tõelise ema, kes ta kunagi maha jättis. Ta on oma kuue aasta juures täiskasvanud inimene: ta võib minna täismehe vastu relvastatuna tühja pudeliga, mis on vastu seina puruks löödud; ta võib avada oma veenid, ta võib pettemanöövriga visata liiva solvajale silma – kõike seda ta nägi, kõike seda ta õppis vanematelt lastelt lastekodus. Jah, ta teab väga hästi täiskasvanute elu, kuid ta tahab tagasi lapsepõlve. Mida tal veel pole olnud?
Kodutute laste hulk Venemaal, laste enesetapud ja laste kuritegevus – kõik see ei eelda optimistlikke prognoose, kuid annab filmis edasi publitsistlikku pinget, voolu, mis äheb mööda inimlikkuse juhtmeid ja pöörab probleemile maailma tähelepanu.
“BOOKERI” MURED
Venemaal on praktiliselt lõpetatud tõsiste raamatute kirjutamine, mis ei järgi masside nõudmisi, vaid on mõeldud tähelepanelikule mõtlevale inimesele. Ning seetõttu muutub iga-aastane preemia “Booker”, mida antakse aasta parimale romaanile, tasapisi pilkeks vene minevikukirjanduse üle.
Seekord anti preemia noorele kirjanikule Deniss Gut?kole romaani “Teeta-jäljeta” eest. See on üsna keskpärane lugu noormehest, kes tuleb tagasi armeest ega tea, kuidas tagasi pöörduda normaalsesse ellu. Kirjanik jälgib kangelase teed instituudi diplomist igava töö juurde, abielust, lahutusest ja veel igavamast tööst. Ei saa öelda, et romaan oleks täiesti kehv, kuid midagi eriti meeldivat temas pole. Kuid ?ürii hääletas just selle poolt. ?ürii esimees Vassili Aksjonov oli kategooriliselt vastu. Ta isegi keeldus võitja nime teatavaks tegemast, arvates, et diskrediteerib sellega preemiat, kuid teised ?ürii liikmed, kellele meeldis nimelt Gut?ko, oma otsusest ei taganenud.
Aksjonov tahtis anda preemia oma noorpõlvesõbrale Anatoli Naimanile romaani “Kablukov” eest, kuid seegi teos ei torganud praeguse proosa üldisel hallil foonil silma millegi erilisega. Veel enam, ütlen välja mässulise mõtte: ka romaan, mille eest Aksjonov ise möödunud aastal “Bookeri” preemia sai, “Voltäärlased ja voltääritarid”, ei tee au ei kuuekümnendate aastate meistrile, ei vene kirjandusele.