2011|. aasta hilissuvel valitakse Eesti Riigikogule uuesti presidenti. Ei-ei, ma ei eksi selle väljendusega. Põhiseaduse kohaselt on president muidugi kogu Eesti oma, aga just sellise määratluse pani hiljuti paika üks hästi informeeritud Reformierakonda kuuluv Riigikogu liige. Olgu, Eesti President on oma olemuselt muidugi ka lindilõikaja ja käesuruja, aga see-eest üpris kallis käärimees. Selle ühemehebändi ülalpidamiseks kulub muuseas järgmisel aastal enam kui 50 miljonit maksumaksja krooni.
Puhas kräpisõda
Rahandusministrilt sai hiljuti ka küsitud, et ehk peaks selle 50 miljonit krooni ikkagi lahti kirjutama, et mida see president selle eest ka teeb. Kui palju reisideks, kui palju kleitideks, kui palju vastuvõttudeks ja kui palju muuks kulutab, aga Ligi arvas, et presidendil on tegevust küllaga ja tema arvates ei peagi meie täpsemalt teadma, mida me selle raha eest saame.
Kui suur Kalevi kräpisõda viis Kalevi kommivabriku Eesti kapitalilt, siis vastukaaluks on alanud jaht välismaal elavatele Eesti talentidele sihiga nad koju tagasi tuua. Maksta neile kojunaasmise preemiat vmt. Kokku on pandud suur programm ja saadud Vabariigi President selle eestkõnelejaks.
Tõesti pakiline probleem riigis, kus veel mõned aastad tagasi ei leidunud Kaitseministeeriumis kohta West Pointi Sõjaväeakadeemia lõpetanud Eesti noormehele, sest tema asemel oli ministeeriumit omaval poliitilisel kamariljal vaja tööd mõnele kohalikule korporandile või tema sõbrale. Anomaalne pole ka see, et tervishoiupoliitika tippkujundajaks saab täitsa juhuslikult rahvusvahelise organisatsiooni tipp-juhtimiskogemusega kaasmaalase asemel mõni kohalik parteisidemetega funktsionäär. Kurb. Aga ütleme, et tegelikkus Eestis ongi selline. Muidugi pole algatus selles süüdi ega iseenesest naeruväärne, aga probleemi lahendus ei alga mitte tasuta lennupiletitest, vaid muust.
Kontor muudkui kirjutab
Ja selle muuga on nii, nagu juhtus hiljuti riigikogus arupärimistele vastates, kus peaministril oli selle asemel, et teadvustada Eesti rahvastikuteadlaste ja tööturu-uurijate muret nende muutuste pärast, mis viimased aastad endaga kaasa on toonud, ja aastaid veel kaasa toob, öelda vaid seda, et 130 000 inimese eemalolek Eestist, kellest suurem osa on tööränduriteks muutunud just viimastel aastatel, on loll küsimus.
Kui erasektori personalivalikud paneb paika turg, otselendude rohkus, atraktiivne ettevõtluskeskkond või veel midagi, siis avaliku sektori puhul küsib iga ilma näinud intelligentne noor enda käest, et olgu, Eesti riigi põhiväärtustes on ka osa minu enda põhiväärtusi, aga kas Eesti riigi valitsemise põhiväärtustel on ka minu enda põhiväärtustega mingi ühisosa?
Näiteks üsna tüüpilise loo taustal, mille rääkis mulle mõni aeg tagasi üks praegu ametisolev ministeeriumi tippametnik. Lugu ise on selline. Teatavasti koostavad valdkonna ministeeriumid iga riigikogus algatatud seaduseelnõu kohta “põhjendatud” arvamuse selle mõjudest, regulatsioonist jms. Põhjendatud peaks see olema ilma jutumärkideta loomulikult. See esitatakse siis vastavalt seadusele nn valitsuse seisukohana riigikogule.
Jutu mõte oli aga, et vaatamata sellele, milline on seadusealgatuse tegelik sisu, on see tulnud valelt algatajalt ning seetõttu sunnib minister kirjutama selliseid seisukohti, mis on küll kooskõlas selle ministri partei dogmaatikaga, aga mitte tegeliku elu ega maailmapraktikaga. Eks need spetsialistid siis hoia peast kinni, raiska oma annet ja muud ning mingi aeg ka kirjuta selliseid tellitud seisukohti mõjudest ja muust. Paari kuu pärast, kui poliitiline reaalsus või koalitsioonipartnerid muutuvad, kirjutavad nad samade asjade kohta jällegi 180 kraadi teistsuguseid arvamusi. Aga kui kaua? Ja mis on kõige selle mõte!?
Tühjad külad ja statistika
Või veel üks hiljutine jabur näide ühe väikevalla surnuaiavahist, kelle kohalik vallavanem pani fakti ette, et astud meie Isamaaliitu, jätkad ametis, ei astu, ei jätka. No kellel küll on sealpool igavese elu väravaid vaja parteilist kuuluvust!? No ei mõista ?
Nii palju siis talentide tegelikust vajalikkusest Eestile ? Kuidas aga oleks selle “vähemtalendika” tööjõuga, millest suurema osa moodustavad just need samad 130 000 sunnitud töörändurist Eesti inimest? Umbes 30-40 000 ehitajat Soome ehitusturul, kümned tuhanded Iiri- ja Inglismaal. Lisaks sageli hästi kvalifitseeritud inimesed Taanis, Rootsis, Norras, Venemaal, Saksamaal, Hispaanias, Austraalias, Tais, Kanadas või USA-s.
2009|. aasta seisuga elas rahvastikuregistri andmeil Soomes alaliselt 35 000 Eesti inimest. Ja veel – kust me küll võtame, et mõni Iirimaal kanu kitkuv inimene vähemtalendikas on ja siis omakorda parteiliselt parastame, et las aga olla seal, ongi parem ? Pole inimest, pole probleemi. Niipalju siis sellest statistikast, millega opereerib peaminister.
13 000 ja 130 000 siit lahkunu vahel on tõde ilmselt viimasele näitajale märksa lähemal kui esimesele. Ja eks igaüks usu seda, mida ta näeb. Mina näen tühje külasid ja väikelinnu, Andrus Ansip maksuameti statistikat. Aga varimajanduse vähemalt 30% osakaalu ta millegipärast ka ei näe ?
Vaevalt et keegi tagasi tuleb
Kuid tööandjad näevad siiski veel midagi – vaatamata 70 000 või 100 000 töötule inimesele, oleneb millist usku aluseks võtta, ei ole töökäsi samuti kuskilt leida. Ehk siis küsimus, et kus nad on, kui neid Eestis ei ole, on enam kui asjakohane. Ilmselt see eelnev hinnanguline ja vähesel määral faktipõhine mõttekäik vihja, kus need inimesed olla võiksid ?
Need inimesed tuleks küll tagasi ja isegi ei läheks oma puruneva pere hinnaga kuudeks või aastateks mujale, kui siin, Eestis, oleks vähegi normaalset tööd ja töökeskkond oleks väärtus, millega ka valitsus tegeleb.
Märkimist väärt polevat ka tõsiasi, et Eesti noortest on töö puudu enam kui 40%-l. Et Eesti üliõpilastest enam kui pool õpib tasulistel õppekohtadel. Et õppetoetuste süsteem seab väga selged klaaslaed majanduslikult vähemvõimekate perede lastele, kelle anded jäävad lihtsalt välja arendamata, kuna nad ei jõuagi püsida ülikoolisüsteemis jne. Muidugi, milleks kõige selle tülikaga peaks tegelema!? Mugavuspoliitika nagu meil on, ilmselgeid tõsiasju ju ei armasta ? ja valitsuse seisukohad sünnivad muust kui maailmavalust.
Ja lahkudes eelkirjeldatud foonil Eestist kas seiklema, tööd otsima või tõesti ka heas mõttes karjääri tegema, meil vaevalt neid enam kümnendi pärast siia tagasi meelitada õnnestubki. Tekkinud sõprus- ja peresidemed seovad kahtlemata tõsisemalt kui isamaa-armastus, mis sunniks lahkunuist vaid u 4,5% tagasi tulema. Sellise küsitluse avaldas 19. oktoobri Postimees, muide.
Lokkav nõtrus
Mingi seletamatu müstika ümbritseb seda maagilist 130 000 inimest, keda Eestis ei ole. Igikestvus. Ansipi arvates olla see valdavalt seltskond, kes olevat lahkunud siit veel tsaariajal või siis Teise maailmasõja eel, ja nende eemalviibimisest polevat hullu. Otse vastupidi. Tore olevat see hoopis! Me muidugi vaatame läbi sõrmede nende eeldatavatele sünniaastatele. Eks ole ?
Nii juurdlen isegi sageli, milles seisneb minu enda isamaa-armastus. Ilusa eesti keele, pere ja sõprade kõrval, ja kas selle armastamiseks peab ilmtingimata kannatama kõike seda muud nõtrust, mis Eestis lokkama on läinud? Jah, vastus on ju lihtne, et tegelikult ei pea. Seda kõike saab südames hoida ka külaliseestlasena ? Mõnda aega vähemalt. Tõsi, minul on veel mingi sinisilmsus ja jonnakus säilinud, et kõva häälega karjuda kõige selle jälkuse vastu, aga seistes viimsepäeva laupäeval seal kuskil väravas, ma küll kindel pole, et kõige õigem eestlane on see, kes kõige rohkem kannatas ?