SÜVIK, MIS TÕMBAB RAHANDUSSÜSTEEMI ENDA POOLE: Majandusteaduste traktor Hardo Pajula uurib pensionisammast koreograafia ajaloo vaatevinklist. Meie praegusel valitseval luulusüsteemil – teaduslikul materialismil – on mitmeid tugevaid külgi, aga tulevik on väga kesine.
Pensionisamba tants on üks moodsa aja levinumaid seltskonnatantse, millest ma olen varemgi kirjutanud. Üks laastuke ilmus mu raamatus „Kassi nurinad“ ja kandis pealkirja „Legend sambast“. Täna on põhjust selle nurina juurde jälle tagasi pöörduda.
Vuplid ja mõnglid
Vaatame sellele nähtusele – pensionisambale – koreograafia ajaloo vaatevinklist. Olen siin täiesti nõus (:)kivisildnikuga, kes juhtis Kuku Raadio nädalakommentaaris (18.10.19) talle iseloomulikul moel tähelepanu asjaolule, et pensionisammas kuulub modernsete tantsude hulka: „Sõna „pension“ me Läti Henriku kroonikast ei leia. Pension on uus asi nagu feminism või fentanüül ehk kolmerattaline hipsterite elektriauto. Oli vist kuskil mingi kolmerattaline elektrikäula, aga enam ei ole ja keegi ei tunne tast puudust. Olid kunagi hartamehed, oli jääkelder, enam ei ole ja keegi ei nuta neid taga. Enamik uusi asju ei hakka kunagi tööle, elada saab ka ilma mõnglite ja vupliteta.“
Siin olekski nüüd paslik sooritada väike ekskurss teistesse aegadesse ja kohtadesse, et vaadata, kuidas on käinud mõnglite ja vupliteta tantsud. Järgnevat ei tuleks käsitleda üleskutsena sellistesse aegadesse ja kohtadesse tagasi suunduda – vaevalt et see hästi võimalikki oleks –, küll peaks aga selline silmaringi avardamise harjutus andma meile selgema ettekujutuse oma praeguse enesestmõistetavaks peetud elukorralduse sattumuslikkusest ja haprusest.
Narayama mäele surema
Minu jaoks on pensionisamba ajalooliste juurte otsingutel endiselt emotsionaalselt kõige haaravamaks katseks Shohei Imamura 1983. aasta mängufilm „Legend Narayamast“. Annan endale aru, et ma olen siin vähemuses. Filmikriitik Roger Ebert on kirjutanud sellest linateosest niimoodi: „„Legend Narayamast“ võitis Cannes’is peaauhinna, kuid see ei ole selline film, millest saaks hitt, isegi mitte kinogurmaanide hulgas. See vaatab liiga sügavalt enda sisse, liiga otse julmusele silma, on liiga jaapanlik. See kõik teeb temast aga seda lummavama elamuse.“
Imamura film ei vii meid keskaegsesse Euroopasse, vaid üksnes üle-eelmisesse sajandisse Jaapanis. Kaamera jälgib üksikut mägiküla – pole elektrit, internetti ega EAS-i. Püsimajäämise piiril vaakuva inimkoosluse omavahelist läbikäimist valitsevad karmid reeglid: vargaks osutunud külaelanikule ei kutsuta Bangkokist politseid, vaid ta maetakse ühel ööl elusalt koos oma perega.
Filmi kandvaks teljeks on aga ubasute-nimeline praktika, mis seisneb selles, et lapsed peavad viima oma 70-aastaseks saanud vanemad Narayama mäele surema. Loo peategelaseks on 69-aastane laitmatute hammastega matroon Orin, kes on üsna kinopildi alguses tunnistajaks võikale stseenile, kus ühe külaelaniku poeg oma vastupunnivat isa Narayamale tirib. Orin otsustab surmale väärikalt silma vaadata – tema on see, kes oma ahastavat poega viimasele matkale kannustab. Aeglaselt oma lumest samba alla mattuvat Orinit kujutavad lõpukaadrid on minu jaoks siiani ühed filmiajaloo mõjuvaimad.
Ramsey mudel
Tuleme nüüd natuke ajas ja ruumis kodule lähemale. Möödunud sajandi esimesel kolmandikul elas Cambridge’is 26-aastaselt surnud matemaatik Frank Ramsey, kes sai kuulsaks oma optimaalse säästmise teooriaga. Ramsey mudeli lähtekohaks on tingimus, et indiviidi eluaegsete tarbimiskulutuste nüüdisväärtus ei saa olla suurem tema sissetuleku nüüdisväärtusest. Üksikute perioodide lõikes võib tarbimine sissetulekut nii ületada kui ka sellest maha jääda. Konkreetse inimese ajaline tarbimistrajektoor sõltub tema loomulaadist: üks kuhjab endale nooruses suured võlad ja kulutab ülejäänud elu nende tagasimaksmiseks, teine ei võta jälle kunagi laenu, kuid pidutseb headel päevadel täie rinnaga ning imeb kasinamatel käppa. Kolmas suudab säästa kuitahes piskust tulust. Võimalusi on siin mitmeid.
Nii nagu Orini puhul, nii saab ka Ramsey mudeli lihtsaimas variandis – kus inimene teab täpselt oma surmakuupäeva ja kõikide tulevaste perioodide sissetulekuid – rääkida pensionist vaid ülekantud tähenduses. Umbes nii, kui keegi ütleb, et see maal või maatükk on tema pensionisammas. Tegelikult ei tea keegi muidugi kumbagi ja nii on pension optimaalse säästmise mudelis kontseptuaalselt tõlgendatav kindlustuspoliisina selle vastu, et inimene elab kauem, kui ta oli esialgselt plaaninud. Pange tähele, et Ramsey mudelis pole juttu ei pensioni- ega vetelpäästeametist – tegemist on indiviidi ees seisva dünaamilise optimeerimise harjutusega.
Erinevad luulusüsteemid
Tunnistan siinkohal ausalt, et ma ei ole kursis kõigi Kristjan Järvani ja Jürgeni Ligi viimase aja rehkendustega. Neid toodavad meil iga päev sajad riiklikud ja poolriiklikud arvutite ja elektriga varustatud puhvetid – kes jõuaks selles arvurodus näpuga jälge ajada? Miskipärast ei usu ma, et kumbki eelnimetatud kahest arvutajast oleks oma viimase aja filipikates Ramsey jutuks võtnud. Selleks on muidugi hea põhjus – probleem ei ole oma olemuselt kvantitatiivne, võib-olla isegi mitte loogiline. Kui näputäis kodanikke välja arvata, siis jääb meie igapäevane tegevus üllastest optimeerimispõhimõtetest kaugele maha. Asja iva on lihtsalt öeldes selles, et inimelu on lõplik ja lõpp kipub pahatihti olema kaunis vaevaline, sest haiguste, vanaduse, üksinduse, mahajäetuse ja surma vastu ei ole matemaatikat.
Elu olemusliku traagilisusega leppimiseks on meie kauged eellased katsetanud erinevate luulusüsteemidega, kui ma tohin nüüd taas Svenilt vajaliku oskussõna laenata. Meie praegusel valitseval luulusüsteemil – teaduslikul materialismil – on mitmeid tugevaid külgi. See on andnud meile muu hulgas sellisel hulgal elektrit ja arvutusjõudu, et nüüdseks on arusaam meie tänase elukorralduse väljavaatetusest tasapisi jõudmas ka tantsu-, laulu- ja samba-ametisse. Sellest, et luulu ja usku – või midagi muud – on aga vaja, annab tunnistust seesama põhjatu süvik, mis meie rahandussüsteemi iga päevaga üha enam enda poole tõmbab.
