Vaatamata kirjandustundide vähendamisele teab vist noorem põlvkondki Juhan Liivi luuletust vaesest mehest, kellele võõras naine lõikas “sooja leiba, mõtelge?” Seda, et pakutud oleks ka klaasike head veini, ei osanud rändur unistadagi. Ometi kuuluvad mõisted “vein ja leib” kokku nagu sõnapaar “leib ja vesi” viletsa elu ning “veinid-viinad” peomeeleolu tähistamiseks.
Ehmatav algus
Kuna teadaolevalt ei kannata paljud eestlased mitte ainult piima- ja jahutoodete-, vaid ka religioonitalumatuse all, võib esimene pilk näitusesaali mõjuda üsna üllatavalt. Nii võivad ehtsad kirikupingid ja butafoorne vineerist altar tekitada reaktsioone nagu “Nad on ehitanud Kumusse kiriku!” – “Oh õudust, jälle mingi jõulumüük?” ning “Ära siit!”.
Põgeneda pole siiski vaja, sest kohaletoodud armulauakarikadki esindavad uues kontekstis eelkõige meisterlikku käsitööd ning oma ajastu ilumeelt. Madalal asetsevad poodiumid kirikutekstiilidega meenutavad aga pigem tublide eesti naiste käsitööannet ja armastust oma koduse pühakoja vastu, kui rõhutavad “Kristuse ihu ja vere” draamat. Erandina voolab vaid ühel väga vanal tikitud karikakattel ohvritallekeste veri, kuid seegi on leebelt kuldne nagu jumalate jook nektar.
Neid, kes altarimaalile lähenevad, tervitab Peeter I aegsel Venemaal tegutsenud Georg Gselli noor ja mässumeelne Kristus, kes viimase õhtusöömaaja pildil viskab sõrmedega võidumärki nagu tema tänapäeva eakaaslased.
Jumalikud joogid
Õnneks saab pidulikust ja hardast ilust küllastunud vaataja põgeneda “kirikuseina” taha jäävasse amfilaadi, mille iga tuba pakub erinevaid teemasid ja meeleolu. Kuna vanasti kuulus pea iga kiriku juurde oma kõrts, siis satub ta kõigepealt mõnusalt, kuid mitte liiga kainelt aega veetvasse seltskonda. Enamuses on nad kavalate nägudega eestlased, kelle hea äraolemise on jäädvustanud baltisaksa maalija Oskar Hoffmanni pintsel. Kuid need mehed pole mingid eluheidikud, kes oma viimaseid kopikaid õlle ja viina vastu vahetavad! Nagu selgub August Kitzbergi mälestustest, oli meilgi kõrtse, kus sai mekkida veine ja likööre, nagu teevad seda Hoffmanni moodsaid mütse kandvad modellid.
Neile sekundeerivad 17. sajandi hollandlased, kelle suhe jumaliku joogiga ulatub mõõdukast nautlemisest liigtarbimise ja kaklusteni. Muide – sellalgi tunti praegu tänavareklaamis silmatorkavat väljendit “Iga jook jätab jälje”! Või miks muidu märgib usin teenijanna tahvlile iga peremehe joodud klaasikese? Ning kundega hullav kõrtsitüdruk kannab eelmiste pidude jälge – ümarat kõhukest.
Vastasseinal pummeldavad rüütel ja munk ning viimase seisusekaaslane vaatleb kurval pilgul tühjaksjoodud vaate. Hoopis põnev on aga feministide maiuspala, mille autoriks on sellal veel isemeelne vanatüdruk Julie Hagen (hilisem ontlik abielunaine Hagen-Schwarz). Vastu isa tahtmist kauemaks Itaaliasse jäänud “maailma kõige halvem tütar” on kujutanud tõelist Meest, kaabulott silmil, veiniklaas käes ja jalad mehiselt harkis. Hea veel, et Eestisse jäänud issi seda pilti ei näinud…
Leivale lähemale
Järgmises, mullahallide seintega ruumis kohtuvad näivus ja tegelikkus ehk idealiseeritud talutöö ja palehigis teenitud leib. Kui baltisaksa memuaarikirjanikud välistavad järjekindlalt kaks teemat – eestlased ja suve, siis nende kunstnikest rahvuskaaslased on olnud otse vastupidisel seisukohal. Ja mis saabki igavlevale linnainimesele näida kaunim kui kuldsed rukkiväljad särava päikese all, mida ilmestavad meeleoluka stafaa?ina värvikates rahvariietes kohalikud. Viljatolmu ega higilõhna ei tõuse isegi rehepeksu ajal, mis toimus teatavasti öösiti kupja ergutavate kepihoopide saatel. Kuigi viimatinimetatu siin ei puudu, annab ta oma suuniseid “plaanitäitmiseks” edasi vaid Lenini-väärilise käeviipega.
Samas varjavad maalilised viljaväljad reaalset toidupuudust ning miski ei vihja, et leib, mida sõtkuti rohmakas leivakünas ning lõigati vaid peremehe poolt jaopärast, sisaldas omaaegseid e-aineid – aganaid ja puukoort.
Kodanlus ja koogid
Marie Antoinette’i kuulus ütlemine “Kui rahval leiba ei ole, las siis söövad kooke!” suure prantsuse revolutsiooni koidikul näib üdini eluvõõrana. Aga teisalt – kust pidigi hellitatud printsess leivast midagi teadma, temale maitsesid ju koogid. Samamoodi armastasid neid kodanlased, kes jõukust kogudes üha enam aadellikku eeskuju matkisid. Uskumatu, et imeline maiustustekorv on Tartu meistri poolt loodud ning elegantne jalaga klaasvaagen tõesti Eestis sündinud!
Neile, kes märkavad raamatukappi, hakkab aga silma üks esimesi eesti kokaraamatuid, mille koostas kogenud kokk Jaan Koore aastail 1888-1908 peente piduroogade tutvustamiseks. Viimasesse, 1331 retseptiga väljaandesse tasub piiluda perenaisel, kes tahab valmistada suussulavat kreemsufleed… või vasika pead härja silmadega.
Bakhanaalist orgiani
Erinevalt kombekast kodanlusest, kes püüdis rohkem või vähem edukalt jäljendada aadlike elu välist külge, olid viimastel siiski määratult suuremad võimalused enese eksponeerimisel. Nende elu küllusesarvest voolas välja viinamarju, millest sai joovastav vein. Joomist saatvad joogilaulud võisid aga pärast mitmeid põhjani joodud karikaid muutuda ülistuseks veinijumal Bacchosele ning paraku-paraku ka tema ettearvamatule kaaskonnale.
Siis oli aega vaadata pilte, mis kujutasid tõelist antiikset bakhanaali, mis tavaliselt kippus muutuma lausa orgiaks. Andusid ju nümfid himuratele saatüritele, hobusesabaga sileenid tõid joodavale lisa ning isegi jumalad olid nii purjus, et peaaegu kukkusid taevast alla.
Ontlikumad isikud võisid oma salakirge põhjendada kultuurihuviga – oli see kõik ju kujutatud vastavastatud Herculaneumi seinamaalidel, mille mitmeid teaduslikke väljaandeid näitusel kohtab. Kuigi – oh neid antiikseid müüte! – kas ei tantsi siin zoofiilne proua Pasiphae meister Daidalosega, kes tema sõnni abil sigitatud poja Minotaurose taltsutamiseks labürindi rajas?
Viinamarjad on kõikjal
Olles jõudnud tutvuda kiriku sära, talupoegade raskeltteenitud leiva, kodanluse joogirõõmude ning aadlike salakirgedega, võib jääda uskuma, et miski ei suuda enam üllatada. Ometi viib ornamendi teema meid imedemaale, kus kobararohked viinamarjaväädid kasvavad välja mööbli pinnalt, vallutavad klaasid ja vaasid ning poevad lausa sülle ja selga. Mustanahaline iludus pakub oma puuvilju sedavõrd sarmikalt, et tekib kahtlus, kas pole ta isegi üks neist värvikatest loodusandidest. Tema kõrval näitab marjakannuga itaalia kaunitar oma säravaimat naeratust ning peast viinamarjapärga võttev bakhanditar näib pikast peost surmväsinuna.
Kuigi samuti klassikalise laadi viljeleja, paistab teiste hulgas silma Peterburis töötanud Alfred Hirv, kelle teosed ehivad muide Putini residentsi Strelnas. (Sealses kontekstis on ta muidugi suur vene kunstnik Girv!). Tema mahlakad viljad natüürmortidel ahvatlevad haarama, kuid veiniklaasi ja papagoiga autoportreest õhkub nukrust.
Käärkambri saladused
Ring on täis saamas, kuid siiski on veel midagi vaatamata jäänud – see on altaritagune “käärkamber”, koht, kuhu koguneb kõik, mis on piisavalt püha, et seda säilitada, kuid piisavalt vanamoodne, et seda mitte otseselt eksponeerida, ning piisavalt siiras, et liigutada südant.
Üllatav on kohata siin, luterluse kantsis, tõlgendusi katoliiklike autorite loomingust. Leidub variante Leonardo da Vinci tähtteosest “Püha õhtusöömaaeg” nii õilsas vaselõikes kui odava malmreljeefina ning isegi ristpistes nõelamaalina. Teine lemmik on itaalia barokkmeistri Carlo Dolci magus-armas Kristus karika ja leivaga, mis esineb maalikoopia, gravüüri, lito ja (sic!) pärltikandina.
Kunstkäsitööst küllastunule pakuvad aga esteetilist hingetuge Tartu kunstniku Ludwig von Maydelli imepäraselt nüüdisaegse joonega karikas ning suuremõõtmeline “Kaana pulm” 16. sajandi flaami meistri Maerten de Vosi järgi. Kuigi tegemist on Jeesuse esimese imeteo kujutisega – ta tegi veest veini! -, on sellel peaaegu sama olulised kõrvaltegelased. Nende seas oli madalmaade kombe kohaselt söögist-joogist ja rääkimisest keelduv pruut, ärevuses itaallane, kelle naist võrgutab türklane, ning murelik abielumees, kelle noorik endale uut joogipoolist nõuab. Ilmalik seguneb siin vaimulikuga, argine pühalikuga ning laual seisavad kõrvuti vein ja leib.
Nagu elus.