Tänavu 15. novembril võttis Moskva miilits kaheks kuuks vahi alla vene aktsionistide rühmituse Voina kaks juhtivat liiget Oleg Vorotnikovi ja Leonid Nikolajevi. Põhjuseks 6. ja 16. septembril Peterburis korraldatud aktsioon “Paleepööre”, mille käigus pöörati ümber korravalvuritele kuuluvad sõiduautod. Aktsiooni eesmärgiks oli tõmmata avalikkuse tähelepanu sellele, milline on tegelikkuses Venemaa miilits, korruptsioonile selle organites jne.
Kunstnik või purjutav jalkafanatt?
Siinkohal ei ole ehk vajalik hakata seda pikemalt lahti seletama. Tänase seisuga ähvardab Vorotnikovi ja Nikolajevit sooritatud huligaansuse eest ühiskonna ühe sotsiaalse grupi, s.o miilitsa vastu kuni viie aastane vanglakaristus. Küsimus, mis pakub ehk enam huvi, on see, et seoses Voina aktivistide arreteerimisega on Vene kunstimaailm justkui jagunenud mitmesse leeri: paljud kunstnikud/kuraatorid on seisukohal, et neid ei saa mitte kuidagi kunstnikeks nimetada, parimal juhul on tegemist vaid “sotsiaalsete aktivistidega”, kuna osa viimastest annab mõista, et tegemist on “ainult” kunstnikega. Kolmandad arvavad, et tegemist pole ei ühe ega teisega, ja kui nende aktsiooni millegagi võrrelda, siis ennekõike purjutavate jalgpallifanaatikutega.
Kuid tõe huvides tuleb muidugi ütelda, et toimunu võimaldabki erinevaid tõlgendusi. Isegi siis, kui jätta kõrvale need seisukohad, mille põhjal kogu nüüdisaegne kunst, rääkimata tänava-aktsionismist, on üks lõputu jama, mille eesmärgiks on ainult endale tähelepanu tõmbamine mis tahes hinnaga, ilmnevad arvestatavad erimeelsused.
Näiteks see, et “Paleepööre” ei olnud piisavalt kunstiline ?est, kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed jne. Selle taustal ja paljude tõlgenduste hulgast- neid on viimasel ajal ilmunud tõesti tohutult palju – tundub mulle kõige huvitavam kunstniku (aga ka ajaloolase ja poliitaktivisti) Ilja Budraitskise lähenemine Voina küsimusele.
Ühiskonna ebavõrdsus
Olles seisukohal, et Voina vahi alla võetud liikmetega ei tule olla mitte ainult solidaarne, vaid tuleb taotleda ka nende vabastamist, toob Budraitskis välja ka arvestatava argumendi, küsides, miks seda on hädavajalik teha. Ta arvab, et lähenemistel, mis tuginevad sellistele mõistetele nagu “inimõigused” ja “võrdsus seaduse ees” ei ole tänasel Venemaal isegi retoorilisel tasandil mitte mingit alust. Igasugune apellatsioon “inimõigustele” on mõttekas ainult juhul, kui riik tahab kas või minimaalsel määral jätta muljet, et on valmis järgima oma seadusi. Täna ei püüa Vene riik kedagi veenda selles, et tema seadused kehtivad kõigile ühtemoodi. Iga uus kaasus (sarnaselt Voina vastu alustatule) tõestab just vastupidist: need on seatud näitama kõigile mitte seda, millised tegevused on lubamatud, vaid seda, kellel pole lubatud neid sooritada. Seetõttu on ka mõistetav, millist rolli mängivad “ekstremismivastased” seadused ja kõikvõimalikud “raskendavad asjaolud” tavaliste huligaansust käsitlevate kriminaalseaduse punktide juures.
Seaduse selline erandlikkus manifesteerib Budraitskise arvates vene ühiskonna formaalset ebavõrdsust ja tegelikku seisuslikkust. Seadus, nagu ta arvab, minetab sel moel igasuguse universaalsuse ja muutub teatud grupi subjektiivseks õiguseks sooritada teatud tegusid. Selleks, et omada õigust pöörata ümber masinaid või peksta inimesi, on vajalik saada selle sotsiaalse grupi osaks, kelle vihkamist Voinale täna süüks pannakse.
Voina kui lakmuspaber
Küsisin kommentaari ka “kusagil Euroopas” (Gazeta.ru andmeil Tallinnas!) viibivalt grupi Voina aktivistilt Aleksei Plutser-Sarnolt. Esmalt, viidates kunstimaailmas hästi tuntud grupi AES liikme Tatjana Azamazova seisukohale (“Voina aktsioonid on parimaks testimisvahendiks “jälkuse” mõõtmisel. Voina filtreerib inimesi”) lisas ta: “Kunstigrupp Voina on tõesti lakmuspaberiks. Voina on suutnud vene kunstimaailma lüüa kahte leeri. Seda rühmitust vihkavad kultuurivaenulikud ja ultraparempoolsed radikaalid, impeeriumimeelse okupandihingega kunstnikud. Kõik see, mis tänasel Venemaal on ausalt demokraatlikku ning andekat, on asunud kunstirühmituse Voina kaitsele.
Kuni praeguse Voina juhtumini esitasid paljud vene kunstimaailma glamuursed tegelased end liberaalidena, sõbrustades samas salaja võimude ja organitega. Voina aktsioon on tõmmanud maskid eest. Kõik need obskurandid on asunud praeguses situatsioonis Voinad ründama, samas kui ausad inimesed on asunud avalikult vahistatud kunstnikke kaitsma.”
Tagakiusatuid rohkemgi
Äsja korraldati Moskvas oksjon näituse “Keelatud kunst – 2006|” kuraatorite Juri Samodurovi ja Andrei Jerofejevi toetuseks, keda sealne Taganka kohus mõistis 12. juulil k.a süüdi religioosse viha õhutamises ja ametiseisundi kuritarvitamises seoses nimetatud näituse organiseerimisega ning määras neile vastavalt 150 000 ja 200 000 rubla suuruse rahatrahvi. Kuna oksjon tõi kunstnike tööde müügist raha rohkem sisse kui trahvide maksmiseks vajalik, siis nüüd tahavad nad rajada komitee, kes jagaks ülejäänud raha nende kunstnike abistamiseks, “kes on praegu uurimise all”. Lisaks nimetatud Voina liikmetele vajaksid abi ka Denis Mustafin ja Anton Nikolajev, sel suvel toimunud näituse “Infrastruktuur” kuraatorid, keda kurikuulus organisatsioon Rahvakaitse andis kohtusse “religioosse vihkamise ja vaenu õhutamise eest”, nagu ta oli teinud varem Jerofejevi ja Samoduroviga. Vene kriminaalkoodeksi §282 alusel on süüdistatud mitmeid kunstnikke, mistõttu seda ongi hakatud kutsuma kunstnike paragrahviks. Selle alusel süüdimõistmise eest on nii mõnedki tänased vene kunstnikud pagenud väilismaale. Aga nendest tuleks kirjutada eraldi.
Võib üsna kergelt ette arvata, et sündmused kunstnikerühmituse Voina ümber ei ole kaugeltki lõppenud, vaid alles kulmineerumas. Seda, kas ja kuidas see vene kunstielu laiemalt mõjutab, näitab lähitulevik. Aga kindlasti ei loobu Voina – nii efemeerne kui see ka pole – edasistest aktsioonidest nüüd, mil selleks on põhjust rohkem kui küllaga.