NAGU LIBAHUNT, ÜMBER HALLI KIVI JA PAAR KUKERPALLI? Marten Kuninga jaoks ei mahu David Bowie pelgalt staari või muusiku kasti. Siim Männik, David Bowie ja Marten Kuninga loomingu austaja, uurib, kuidas näeb välja legendiks käimine.
David Bowie olla öelnud, et tal on hea meel, kui ta lugusid lauldakse ja kuna keegi seda temast paremini ei tee, siis on ta sunnitud seda ise tegema. Lõppeva aasta 16. jaanuaril sai selgeks, et kodanik nimega David Robert Jones enam kunagi tuurile ei lähe. Tema laule aga kuulatakse ja esitatakse vähemalt seni, kuni viimane kitarrivõim selles õnnetus maailmas pauguga otsad annab. Eestis on Bowie loomingut monopoliseerimas Marten Kuningas, kes kevadisel Jazzkaarel saalitäie rahvast ära tinistas ja Jõulujazzil sama üritab, seekordses kavas mõned uued lood trumbiks tagataskus. Kohtun Marteniga Telliskivis Renard Coffee Shopis, et püüda aru saada, kuidas legendiks kehastumine käib.
Kuidas sa Bowiet kuulama sattusid?
2004 oli umbes see aeg, kui ma teda teadlikumalt kuulama hakkasin. Enne seda kuulasin päris intensiivselt britpoppi ja -rokki, aru andmata, et kõik see on väga paljus tulnud just Bowielt. Kõige esimest korda, ma arvan, nägin kunagi ammu MTV pealt „Lets Dance’i“ või „China Girli“ videot.
Eks ta tuli venna kaudu, nagu tol ajal paljud niidiotsad muusikas. Ta soovitas, et kuula seda või teist lugu, näiteks „Changes“. Selle peale tirisin Napsterist kõik plaadid. Nõksatus käis läbi „Life On Marsiga“. Kui võimas see oli ja kuidas see üllatas oma ülevusega! Ta on öelnud, et see lugu on nagu tema „My Way“ (viide Frank Sinatra edetabelirekordeid purustanud hitile – toim). Ta tahtis teha sellist võimsalt üles ehitatud suurt ballaadi.
Kohe esimesed akordid on ju sellised, et ihukarvad tõusevad püsti. See on võib-olla osalt sellepärast, et sa tead, mis edasi tuleb, aga ta on ikkagi algusest peale nii eriline.
Jah, suurt huvi ja loo kirjutamise lusti on siin tunda.
Ja kui mõelda, siis just sellest Bowie loost paistab eriliselt välja optimismi ja huumorit.
Huumorit ja lihtsat mänglevust.
Sõnad muidugi ka. Need hiired ja…
It’s a God-awful small affair
To the girl with the mousy hair
…
It’s on America’s tortured brow
That Mickey Mouse has grown up a cow
Sõnum on ju tegelikult see, et siin maa peal on asjad üsna hullumeelsed, et kas kusagil seal Marsil on ruumi meie jaoks. Ja samas kogu muusika ja meloodia ja harmoonia on selline… mänglev. Seal on mõnusat huumorit, mida ma väga hindan muusikas.
Ja lõigates siit ära, mis sa tundsid, kui kuulsid, et ta ära suri?
See oli huvitav, et just eelmisel öösel kuulasin esimest korda „Black Stari“. Ja siis hommikul tuli see uudis. Päris kurb ja segaduses tunne oli ausalt öeldes. Aga… sellelt plaadilt oli kuidagi seda natuke tunda.
Kas pärast seda uudist muutus plaat kohe teistmoodi tähenduslikuks?
Mhmh. Ilmselgelt. Võimas viis, kuidas minna.
Kumb on raskem, kas laulda tema laule või mõelda sellele, et kehastuda temaks?
Ei mõtle kummagi peale. See on niivõrd lahe ja hea muusika. Seda on puhas lust teha, see rokib ja gruuvib nii hästi, et ma ei mõtle selle peale. Eks ma olen loomulikult vaadanud tema intervjuusid ja kontserte, vaadanud, miline ta on. Väga sundimatu on tema olek. Ja tema liigutused või sammud on väga loomulikud. Minu jaoks üks tema sõnumeid mulle või artistidele või kunstnikele on see, et ole julge, ära karda enda hullumeelsust. Ära karda väljendada oma düsfunktsionaalsust.
Bowie oli siin hea eeskuju, sest ta enda eraelu oli üsna hullumeelne. Perekonnas oli mitu vaimuhaiget, hullumajast põgenenud poolvend sooritas enesetapu, 70-ndatel Los Angeleses narkouimas okultismi uurides jõudis ta veendumusele, et ta hing on neetud. Ikka aastaid muretses ta selle pärast, et läheb ka ise lõplikult hulluks. Nii et selles küsimuses oli ta väga usutav.
Ta nagu oli, aga samal ajal mõjub äärmiselt loomuliku ja mõnusa inimesena. Kui vaadata kõiki tema intervjuusid, eriti viimase 20 aasta omi, tuleb esile sundimatu ja muhe mees, kes räägib väga naljakalt ja huvitavalt. Ja kuigi loomingus leidub tumedust, siis inimevolutsiooni ja ühiskonda ta suhtus pigem kerge… ma ei taha öelda, et kibedusega, aga pigem kriitiliselt. Aga teiselt poolt andis andeks ka, et sellised me oleme.
Kui saab üks artist mõjutada ühiskonda?
Ma arvan, et see on üks artistiks olemise kohustusi. Kui sul on mõjuvõimu, kui inimesed sind kuulavad, siis mingisugune vastutus tekib, sest inimesed on väga lihtsalt manipuleeritavad. Meile hakkab väga lihtsalt külge kõik, mida me kuuleme või kogeme. Me võime väga lihtsalt hakata mingi sõnumi järgi käima. Artist, kellel on mõjuvõimu, peab sellest teadlik olema.
Kes Bowie sinu jaoks oli?
Mina ütleks, et eelkõige kunstnik. Kõigepealt kunstnik ja siis muusik. Ta ei mahu lihtsalt muusiku või pelgalt staari kategooriasse.
Põhimõtteliselt võiks tema kohta vast kasutada „elukunstniku“ silti.
Jah, miks mitte! Tal oli kõigist kunstidest selline strange fascination(veider lummus – toim), üks raamat on temast sellise nimega. Üks suur fascination oligi tal läbivalt, kogu aeg. Ilmselt ka nendel rasketel aegadel ja tunnete suhtes, mida ta ise läbi elas. Ikkagi suutis ta distantseeruda mingil viisil, et vaata, kui huvitav asi toimub, ja siis pani selle enda muusikasse.
Kes on sinu arust praegu maailma suurim artist?
Ma ei näe, et oleks keegi taoline. Sooloartistidest avaldab praegu kõige enam muljet Kendrick Lamar.
Võib-olla uute iidolite tekkeks ongi vaja, et vanad saurused eest ära sureksid?
Ma ei tea, kas surm midagi muudab, staarid elavad igavesti, ja staarid oleme me kõik. See muusika on nii veenev, ta on nii kohal. See, mis ta andnud on, elab edasi ja mõjub edasi. Senikaua, kuni meil kõrvad peas on.
Kui sa lähed lavale oma muusikat tegema, võrrelduna sellega, kui lähed Bowie muusikat tegema, kas seal on raskem olla, kui inimeste ootused on ikkagi üsna tõenäoliselt teistsugused? Nad ootavad ju suuresti Bowiet, mitte lihtsalt tema laule.
Tõtt-öelda ma ei teagi, mida nad ootavad. Ilmselt ihkame me mingit eeskuju, mis tekitaks meis kindlustunnet. Ma tean seda, et mulle meeldib laulda häid lugusid ja ma tunnen Bowie puhul justkui vennastumist. Pigem on lihtne ja lahe seda teha. Ja enda puhul… Ma ütleks et hetkel on nagu isegi lihtsam teha Bowie kraami kui enda oma. Põhiliselt sellepärast, et ei ole veel niipalju tegelenud uue materjaliga ja vana on juba päris palju tehtud. Ja siis on vahepeal hea teha midagi muud.
Kui sa enda uut plaati tehes vahepeal mängid teist artisti, kui palju see mõjutab su enda loomingut?
Kõik mõjutab, ükskõik, mis ma kuulan või teen, aga ma arvan, et seda ei tasu seetõttu ära lõigata, see on okei.
Aitäh sulle, lähen siis nüüd „Life On Marsi“ kuulama.
Tšao!
Jõulujazz 2016
Marten Kuningas & Band
„Tribute to David Bowie“
8. detsembril 19.00 Vene Kultuurikeskuses
Marten Kuningas, vokaal, kitarr
Raul Ojamaa, kitarr
Erki Pärnoja, kitarr
Tarvi Kull, klahvpillid
Peedu Kass, bass
Kristjan Kallas, trummid
