TEGELIKKUS ON IGAST KIRJANDUSEST HULLEM: Jelena Skulskaja küsimustele vastab Venemaa kõige kuulsam kirjanik Vladimir Sorokin, kes astub üles mai lõpul toimuval kirjandusfestivalil HeadRead.
Kui Charlie Chaplinil paluti esitada tüüpilist koomikut, läks ta naeratades sirmi taha ja väljus sealt mõne aja pärast täiesti teistsugusena: kurb, sünge ja tähelepanelik. Te olete oma tekstides täiesti kartmatu, ajate tegelike sündmuste sooja vee keemispunktini, mis on Teie kujutluse „liigutaja“? Kas Te olete ka päriselus sama kartmatu või, vastupidi, ettevaatlik ja tasapisi tegutseja?
Ma kardan, et ammendavat vastust anda ei saa. Kujutlust liigutab miski, millel pole nime ega selgitust. Kartmatu olen ma ainult paberil, elus püüan teravatest nurkadest mööda minna. Elu ja kirjandus, jumal tänatud, pole üks ja sama.
On Teie teostes kasvõi üks tegelane, kes kasvõi pisut on Teie moodi? Või identifitseerite ennast vaid jutustaja, autorina?
Neid on palju. Aga otseselt ennast ma kirjeldada ei suuda – ma ju näen ennast ainult peeglist. Ja ainult ühest küljest.
On raske nimetada klassikut, kelle stiil poleks Teie tekstides parodeerimist leidnud. Keda te pole irooniliselt stiliseerinud, kes on Teile ses mõttes püha ja puutumatu?
Küsimus pole pühaduses – pühasid kirjanikke ei saa olemas olla –, vaid huvist stiili vastu. Kui klassiku stiil mind innustab, tahan ma mingi aja olla tema ja poengi tema nahka. Mis on üsna peen psühhosomaatiline protsess. Ma justkui muutun mingiks ajaks Tolstoiks või Dostojevskiks. Peab tunnistama, et see on suur lõbu. Ehk see on enam kui stiili paroodia, see on autoriga samastumine. Mõni tund Tolstoi olla on suur nauding.
Te hoolite alati süžee hoogsusest ja haaravusest. Kas see tähendab, et Te peate silmas mingit kindlat lugejat, kellele võib igav olla süžeeta proosa, mispeale ta otsustab Teie raamatuga šašlõkki teha, nagu „Manaragas“ ennustatakse. Kas Te mõtlete mingist „keskmisest“ lugejast, kes Teile huvi pakub?
Kõigepealt tahan ma uue raamatuga ennast üllatada. See on peamine. Seepärast hakkan uut raamatud kirjutama justkui puhtalt lehelt, unustades kõik varem kirjutatu. Mis on muidugi utoopia, vana kirjutamise kogemus ei jäta sind, aga siiski tuleb välja midagi uut. Igal juhul mulle tundub nii. Kui aga hakata mõtlema lugejale, tema maitsetele ja eelistustele, mida ta sinust ootab, siis võib lihtsalt kivistuda ja klaviatuuri taga ära tarduda. Töö ajaks tuleb lugeja kabinetist välja visata.
On Teil vaja kuidagi spetsiaalselt uue raamatu loomiseks valmistuda? Midagi lugeda, kuhugi sõita? Või vastupidi, Te lugesite midagi, kogesite ja tekkiski idee?
Peamine on tahtmine. Nagu armastus: kui ikka ei taha, ega midagi ei juhtu. Ei mingit lugu. Tahtmine tekib koos idee tulekuga. Aga idee tuleb ise. Välja haududa, tulema sundida ei ole teda võimalik, isepäine daam on. Mul on olnud romaanidel vaheaegu, üks lausa seitse aastat. Normaalne. Peaasi on seda daami mitte ära ehmatada. Ega vägistada. Ta peab ise tulema ja anduma. Siis on kõik suurepärane! Ja läheb nagu õlitatult, vabandust kalambuuri pärast. Üks kirjanik kord küsis mult napsusena, et „kuidas sul mõtted tulevad?“. Ma vastasin, et väga lihtsalt. Tuleb oodata täiskuud, keskööl külma duši alla minna, siis alasti kaasikusse kõndida, keskenduda, hoogu võtta ja nägupidi vastu kaske joosta. Silme ette lööb vikerkaared ja neis näedki uue romaani ideed. Naeris ta kaua. Võimalik et oma küsimuse üle.
On Teil praegu kolleeg või lihtsalt sõber, kelle arvamus Teie raamatest on Teile lõpmatult tähtis?
Muidugi. On mitu filoloogi ja kirjanduskriitikut, kelle arvamust ma tähtsaks pean. Kuid ei saa öelda, et ma nende arvamusest sõltun. Kui raamat on valmis kirjutatud, on mul huvitav, mis nad ütlevad. Tihti näevad nad midagi, mida mina ei märka.
Kuidas Te suhtute oma teoste ekraniseerimisse või lavale kohandamisse? Kuidas Teil režissööridega suhted kujunevad?
Kahelt oma tööde esietenduselt olen ma ära läinud. Kuid on olnud ka väga häid. Teater on ikkagi väga riskantne žanr, kergesti võib laskuda labasusse või rutiini. Kui kinost rääkida, siis tuleb meelde kolm ekraniseerijat: Konstantin Bogomolov filmis „Nastja“, Gelja Nikonova filmib „Marina kolmekümnendat armastust“ ja Kornel Mudrusko hakkab tegema seriaali „Jäise triloogia“ põhjal. Ma ise pole neid filme seni näinud! Eks kaeme. Kui rääkida kinotööst, siis ma olen kirjutanud üheksa stsenaariumi, millest enamik on ka filmitud. See on huvitav, värskendab kirjanikuverd. Režissöörid on ka väärikad sattunud: Zeldovitš, Hržanovski, Dõhhovitšnõi.
On Teile tähtsad preemiad, tõlked, kuulsus? Kuidas Te suhtute ajakirjanike ja austajate tähelepanusse?
Tõlked muidugi rõõmustavad. Üldiselt tundub mulle, et teise keelde tõlkimine on kirjaniku kvaliteedi märk. Ma ei usu regionaalsetesse geeniustesse, keda mõistetakse vaid ühel maal. Kõik jutud, et, näe, tõlkimiseks liiga keeruline literatuur on püüe varjata kirjaniku provintslikkust. Isegi Joyce’i tõlgitakse kümnetesse keeltesse ja armastatakse üle ilma. Minu raamatud elavad 30 keeles. See innustab.
„Opritšniku päevas“ ennustatakse hirmsat „minevik-tulevikku“, „Telluurias“ maailma kokkuvarisemist ja aja peatumist, „Manaragas“ inimkonna metsistumist. Kas Te ise sellest kõigest midagi usute?
Tegelikkus on igast kirjandusest hullem.
Kas kirjandus annab Teile võimaluse elada nii, nagu Te tahate?
Ma täpsustaks: annab võimaluse elada ja rahulikult töötada. Aga ma ei saa endale kaugeltki lubada kõike, mida tahaks. Ma ei kirjuta ju kõigile arusaadavat massiliteratuuri. Ja jumal tänatud!
Kas Te loete vahel ka teiste kaasaegsete autorite raamatuid?
Aga millega veel tegelda? Ennast üle lugeda? Seda teen ma harva.
Teie raamatutes on pea alati teatav härrandlik valik poeetilisi tsitaate, mille iga vene intelligent hetkega ära tunneb. On see kerge pilge või on need tsitaadid Teie siirad teekaaslased elus?
See on… kirjanduslik vehklemine. Reeglina hoian need tsitaadid „käepärast“. Proosa peab tingimata sisaldama poeetilisi vahepalu. Enamiku neist kirjutan ma ise, samastudes poeetidega. See on hädavajalik maitseaine proosalisele lihale.
