Üldiselt testib 11. juunist avatav näitus “Neoimpressionismi jälgedes: Mägi ja Finch” suurejooneliselt kunagi suletud oludes püstitatud kunstiteaduslikku hüpoteesi: kas neoimpressionismi tulekul eesti kunsti võis oma rolli mängida Soome kunstiajaloo prominentsemaid välismaalasi Alfred William Finch?
Uus teaduslik impressionism
Neoimpressionism kui kunstiajalooline nähtus kerkis esile impressionistide viimasel näitusel 1886. aastal Pariisi Sõltumatute Salongis. Väljapanekut kroonis tundmatu noore kunstniku Georges Seurat’ suuremõõtmeline maal, mis kujutas vee ääres pühapäeva veetvaid tardunud poosides kodanlasi. “Pühapäeva pärastlõunas Grande-Jatte’i saarel” puudus täielikult impressionistlikule maalikunstile omane maaliline vabadus ja artistlik spontaansus. Töö kaalutletud laad andis kriitikutele põhjust kirjutada uue teadusliku impressionismi sünnist, millest vool saigi oma nimetuse: neoimpressionism.
Georges Seurat’ maaliuuendus seisnes peamiselt täppisteaduslikus lähenemises nägemise küsimusele. Teda paelus inimsilma toimimine, millest 19. sajandil oli ilmunud mitmeid uurimusi reaalteaduste vallas. Prantsuse keemik Michel Eugene Chevreul kirjeldas oma töödes kontrastsete värvide kõrvutamisel silmas tekkivat ergastumise efekti. Ameerika füüsik Ogden Rood väitis, et erinevat värvi pinnad segunevad piisavalt distantsilt vaadatuna silmas uueks värviks. Seurat ehitas neid teadmisi arvesse võttes oma kompositsioonid üles punase ja rohelise kombinatsioonile ning katsetas erinevate korrapäraste puhta värvi punktikeste kõrvutamisega lõuendil, justkui oleks tegu silma võrkkestaga.
Neoimpressionism lõikas optilistest efektidest meeleldi kasu ja kiskus kaasa terve rea maalijaid, kellele see uus lähenemine tundus kaasaegne, ?ikk ja teravmeelne. Paul Signac, Henri-Edmond Cross, Lucie Cousturier, Maximilian Luce, impressionist Camille Pissarro, tulevased nabiid Maurice Denis ja Paul Sérusier, hilisem foov Luis Valtat – kes kõik ei olnud voolu kõrgajal neoimpressionismiga seotud!
Innovatsioon levib kulutulena
Neoimpressionismi valitsusaeg Prantsusmaal jäi Georges Seurat’ varase surma tõttu lühikeseks, kuid tänu tihedale läbikäimisele prantsuse ja belgia kunstnike vahel levis täppiv laad kiiresti edasi Brüsselisse, kus elas rühmituse “Kakskümmend” näol läbi uue õitsengu.
Alfred William Finch oli siin esimene, kes stiili omaks võttis, hakates maalima pisikeste piksleid meenutavate värvitäppidega, mis muutsid pildi eemalt vaadates vibreeriva ekraani sarnaseks. Kuigi laad sai kunstnike hulgas populaarseks ka siin, jäi Finch üheks selle kõige ortodokssemaks esindajaks Belgias. Neoimpressionismi järgmine eluring on seotud mitmete rahvuslike koolkondadega üle Euroopa, kuhu teated sellest jõudsid rändavate kunstnike vahendusel ning kus Seurat’ ranget pildisüsteemi tõlgendati juba vabamas vormis. Selle eluringiga on seotud Alfred William Finchi Soome-perioodi maalilooming ning Helsingi kunstirühmituse “Septem” haakumine neoimpressionistlike võtete arsenaliga.
Neoimpressionismi, nagu iga uuendusliku kunstiajaloolise nähtuse elukäiku, võib niisiis võrrelda telefonimänguga, milles sõnum iga edasiandmisega pisut muundub, segunedes teiste sõnumitega ja haarates endasse vastuvõtja eripärasid. Sotsioloogid seletaksid seda mehhanismi ilmselt innovatsiooni levikuteooriaga, mille kohaselt innovatsiooni vastuvõtt koosneb erinevatest etappidest nagu teadvustamine, huvi, otsus, katsetamine ja vastuvõtt. Kõiki neist etappidest ei pruugita alati läbida või läbitakse teinekord aegamisi.
Eestisse jõudis impressionismist lähtuv kujutamisviis Tiina Abeli sõnul kahte teed pidi: ühelt poolt prantsuse kunsti mõjusfääri jääva Konrad Mägi kaudu – siia juurde kuulub ka varasurnud Herbert Lukk – ning teisalt Riias õppinud Paul Burmani, Villem Ormissoni ja Konstantin Süvalo venepärasema impressionismi näol. Viimaste puhul jääb loomingu tervikus olulisimat rolli mängima impressionism, kuid neoimpressionismiga võib siduda nii Ormissoni kui ka Süvalo varast loomingut ning vastavaid võtteid võib tabada Burmani maalides. Kuid kõige profiliitsem puäntillist eesti kunstis on kahtlemata Konrad Mägi.
Mägi ja Finch
Nii Mägi kui ka Finch olid loomu poolest rändurid. Brüsselis sündinud inglise päritolu Alfred William Finch oli noore kunstnikuna pidevas liikumises Belgia ja Inglismaa vahet. 1897. aastal kolis ta Soome Porvoosse keraamikavabrikut juhtima, kust tuli 1902. aastal elama Helsingisse, asudes tööle sealsesse Kunsttööstuskooli.
Konrad Mägi alustas oma rännakuid õpingutepaigast Peterburist, siirdudes sealt 1906. aasta kevadel Helsingisse, kust omakorda suveks Ahvenamaale ja sügiseks tagasi Helsingisse, kus ta kirjutas Soome Kirjanduse Seltsile ümber rahvaluulet ja oli õpilasena kirjas Ateneumi joonistuskoolis. Nii Kunsttööstuskool (tänane Kunsti ja Disaini Ülikool) kui Ateneumi joonistuskool (tänane Kunstiakadeemia) asusid toona koos muuseumiga Ateneumi hoones. Seega võiks spekuleerida kahe kunstniku juhuslikust kohtumisest trepil. Aga olulisem on, et noor Mägi, kes alles otsis ennast ja tundis uute kunstisuundade vastu aktiivset huvi, pidi olema teadlik Finchist, kes oli tolleks hetkeks Soomes juba tunnustatud kunstnik.
1906. aasta lõpus avas Finch Helsingis isikunäituse, kus oli väljas nii Inglismaal kui ka Soomes valminud värsket materjali, mis oli Belgia perioodi töödega võrreldes tunduvalt vabam ja ekspressiivsem. Kriitik Gustaf Strengel kirjutab näitusest hämmeldunult: “Kuivus, süstemaatilise Signaci liiga tugev mõju, mis segas tema varasemaid töid, on nüüd täiesti kadunud”. Pole teada, kas Mägi sellel näitusel käis. Kuid on teada, et 1907. aasta sügisel sõitis ta Pariisi, kus nägi oma silmaga ära neoimpressionismi esinumbrite Georges Seurat’ ja Paul Signaci tööd. Järgnevaks paariks aastaks rahapuudusel Norrasse pidama jäädes hakkas Mägi süstemaatiliselt maalikunstiga tegelema: siin sünnivad tema esimesed neoimpressionistlikud maastikud, kus ta kasutab reeglipärast täppimistehnikat, mis on lähedane Finchi varasemale loomingule. 1911. aastal on ta tagasi Prantsusmaal, kus maalib arvukate eelkäijate eeskujul Normandia rannikut.
Kõrgaeg Saaremaal
Mägi neoimpressionistliku loomeperioodi kõrgaeg saabus tagasi Eestis Saaremaal olles, kus ta veetis 1913. ja 1914. aasta suved. Siin maalitud rannikuvaadetes kasutab Mägi läbivalt pildi horisontaalset ülesehitust ja aktsentueerib tööd soojades toonides, mis oli Georges Seurat’ rõõmsameelse pildi retsept.
Reeglipärasus on nüüd aga juba asendunud teatava iseteadvusega. Selle asemel, et kasutada läbi proovitud vastandvärvide kombinatsiooni, paneb ta riskides kokku just lähedasi toone, punktides näiteks heleda violetse sisse tumedamat violetset või kombineerides erineva varjundiga rohelisi, kollaseid ja oran?e. Ta teeb seda vaistlikult ning tulemuseks on värvide hõõgumine, mis muudab need päikeselised maastikud eksalteeritult rõõmsaks. Saaremaa oligi mitmes mõttes helge Mägi kulminatsioon.
* * *
Külmetav kunstnik ehk saada eurooplaseks
PROVINTSLIKKUSE ÜLETAMISEST: Konrad Mägi nooreestlaslik unistus oli kosmopoliitne Pariis.
Konrad Mägi kuulub eesti kultuuriloos nooreestlaste peatükki. Mitte ainult seetõttu, et ta käis Noor-Eesti liikmetega tihedalt läbi, vaid ka seetõttu, et ta jagas nendega kultuurilist horisonti ja sajandialguse rännutrajektoore. Nii nagu Noor-Eesti kirjanikel, nii oli ka Mägi üheks südameasjaks kultuurilise provintslikkuse ületamine, mille ideaali kehastas nende jaoks kosmopoliitne Pariis.
Tiit Hennoste on eesti kultuuriloo seletamiseks pakkunud välja enesekolonisatsiooni mõiste, mille all ta peab silmas euroopalike väärtuste omaksvõttu kohaliku vaimueliidi poolt, mis kulmineerus tema hinnangul just Noor-Eesti liikumisega.
Ka Konrad Mägi puhul võib rääkida kestvast otsivast rahutusest ja soovist olla mujal: noore kunstnikuna Prantsusmaa ja Norra, elu lõpupoole Itaalia. Mis aga puudutab Mägi kunsti, siis on ta selleks liiga emotsionaalne ja trotslikult maailmale vastanduv, et järgida süsteemselt mõnda ettenähtud programmi.
Muide, nii Mägi kui ka Finch tundsid tõmmet Itaalia kultuuri poole, kuid kumbki neist ei lahkunud päriseks sooja päikese ja antiikkultuuri maale, sest nii Soomes kui ka Eestis tuli üles kasvatada uus kunstnikepõlvkond – mõlemad kunstnikud töötasid elu lõpuni õppejõuna. Kui Konrad Mägi ja Alfred William Finchi loomingu seostele nõukogude oludes viidati, võis veel raske olla ette kujutada, et ühel päeval avaneb võimalus neid paralleelselt kulgevaid lugusid ühes näitusesaalis jälgida.
Lisaks Eesti kogudele põhineb KUMU näitus Ateneumi kunstimuuseumi, Turu kunstimuuseumi ja Amos Andersoni kunstimuuseumi kollektsioonidele Soomes.