Juku-Kalle Raid (J-K. R): Mulle tundub, et Kumus rippuva näituse kuraator Anders Kreuger, rootsi kutt, ei saanud ka ise täpselt aru, kuhu ta oma näpud topib. Idee oli ju Udmurtiasse igavene pinu rahvusvahelisi kunstnikke kokku koguda ja lasta neil koha peal laamendada – et eks hiljem näe, mis välja tuleb. Aga, kui ma ei eksi, siis sellel hetkel mil mina Kamennoklut?inski koolimajja sattusin, kus see kamp elas, käis ühes klassis kollektiivne hingamine, mis kostus ukse taha kui eriti massiivne seksuaalakt. Sealjuures tõi mind kohale inimene, kes oli vist ka mingi kunstnik või kirjatsura, aga jättis eelkõige pioneerijuhi mulje. Sihuke vana räsitud Udmurtia känd, kui kasutada Venedikt Jerofejevi leksikat. Misasja te seal parasjagu tegite?
Mihkel Kaevats (M.K): Kreugeri kohta ma ei oska öelda, kui täpselt ta asja tundis või endale aru andis. Ja rahvusvaheline on võrreldes Euroopa sarnaste ettevõtmistega siiski palju öeldud – rahvaid oli muidugi palju, aga pea kõik siiski Vene Föderatsiooni territooriumilt.
Hetkel, kui sina koos Mark Raidpere ja Hanno Soansiga kohale jõudsid, tegeles suurem osa seltskonnast mingit sorti radikaalse meditatsiooniga. Seda juhendas Sergei Orlov, vägagi pelevinlik kuju, samal ajal ida müstik ja samal ajal vinge poweriga vene nalja-, naiste- ja napsumees, kes näeb välja nagu pöetud vanake Hottapõt?. Orlovi juhendatud hingamisvõtetega pidid osavõtjad erinevaid teadvusetasandeid külastama ja nende olemusest aru saama. Mina kuhugi väga kõrgele ei jõudnud (kuigi, ma pole kindel, mingit imelikku asja ma siiski nägin) – osalt ka seepärast, et üks kogenum mediteerija tegi tõepoolest säärast häält, nagu vägistaks ta mahlakat härga. Teda te tõenäoliselt kuulsitegi.
J-K.R: Halloo, kas te ikka lindistate? Minu jaoks hakkas kunstielamus siiski palju varem, Moskva-I?evsk rongis nimega Italmaz, kus pange tähele, oli ainus töötav inimene Mark Raidpere. Ka Raidpere pidi Kumusse kunsti tegema ning lasi juba rongis käia. Ma tuletan meelde, et tegemist on videoga, mis näitab kujukalt, mida venelased perroonil müüa suudavad. Rongiaknast. Mitu härrat parseldasid lühtreid, leidus ka vaase ning üks mees jalutas vagunist mööda, käes oksal kükitav tedretopis.
Mark Raidpere: Ei noh, võib ju olla, et sul on mingil hetkel tedretopis käes ja sa pead sellega kuhugile minema?
J-K.R: Need on igale Venemaad külastavale inimesele tuttavad pildid. On palju kohti, mille asukad müüks perroonil maha ka oma ema, kui keegi ostaks. Taustaks oli kahe indiviidi dialoog. Üks vene mees, kelle nime ma ei mäleta ja kuulu järgi olnud teine mina.
Aga tõepoolest, Kamennoklut?inskis, kus kunstilaager – või kuidas seda nimetada – tervitas härra komsomolkuse kõrval meid ka ju kahtlaselt Aljo?a sarnane monument kooli hoovil ning ei puudunud ka võimla, kus toimetasid kunstnikud. Igal ühel oli kaasas väga palju õlivärve, ent nagu sa mulle enne meelde tuletasid, polnud majas isegi ühtegi printerit.
M.K: Nojah, see kohalik Aljo?a oli eriti kurb – paar aastat vana hõbedaksvõõbatud kipskuju, mille postament oli kaetud kahhelplaatidega. Plaaditud olid halvasti ja need plaadid, mis polnud küljest kukkunud, nägid lihtsalt koledad välja.
Mingi hetk tuli idee seal väike performance üles filmida – kuidas kaks eesti biskviidihiirt viivad Kipsmehe jalamile lilli, aga siis lendab OMON peale ja peksab nad vaeseomaks.
J-K.R: Ma mõtlesin, et selle võiks teisaldada. Et tulevad eestist mehed ja teisaldavad koolimaja hoovist kuju ära.
M.K: Mis sa siukesega teed? Pronkssõdur on sellega võrreldes ilma naljata tõeline ?edööver.
J-K.R: Ma ei tea, voldid kokku ja pistad persse, nagu ütleb iidne kreeka vanasõna.
M.K: Kahju oli ka koolimajast – ma olin just hakanud mõtlema, et vaesed õpilased, see maja vajaks küll remonti, kui märkasin 2002. aastast pärinevaid avamispilte.
J-K.R: Jäta järgi. Koolimaja oli väga korralik. Üks ilusamaid, mida ma Venemaal näinud olen… Õpetajate toas, kuhu me muuseas vahepeal sisse muukisime, oli ka viinakapp. Ja viinakapis vedeles muu napsi hulgas eesti kirsiliköör. Seda oli kõige rohkem joodud!
M.K: No sina ei pidanud seal kolm nädalat vale kaldega ehitatud külma du?i all käima! Vesi ei voolanud äravoolutorusse, vaid riietusruumi põrandale, nii et seal pidevalt oli ülekinga vett. Mis puudutab õlivärve, siis need olid korraldajatel endil olemas. Ega seal mingit kõrgtehnoloogilist kunsti poleks teha saanud jah, aga väga paljuski oli sealne kogemus back to basics.
J-K.R: Aga ikkagi kangastub pioneerilaager. No kujuta pilti, et tõused hommikul kambakesi üles ja hakkad kõik see mees koos võimlas maalima. Toad, muuseas olid ka väga sassis. Eriti meie oma. Täielik spetsialistide tuba.
Hanno Soans: Ära räägi. Kui ma üles ärkasin, siis ma mõtlesin, et ma olen Levikas (Levist Väljas, keldribaar Tallinnas – toim).
J-K.R: Nojah. Kumus on see asi umbes nii ka näha. Udmurdi vaibad maas, mustvalged fotod, täiesti imelik heraldika, mille minu mäletamist mööda tegi keegi inimene, kes on Mari vabariigi kohutava presidendi vapimeister. Mari vabariiki sattusin koos kuraator Kreugeriga samuti… President Markelov ehitab seal endale kesklinna – mõtlen pealinn Joskar-Olad – Veneetsiat. Me uurisime tegevuse käigus välja, et Markelov olla mõned aastad tagasi lasknud lahti linna peaarhitekti ja kohe seejärel siirdus tema proua kosutavale puhkusele Veneetsias. Kui ta sealt tagasi tuli, hakati kiirelt ühte Veneetsia kanalit ka Mari pealinna püstitama. Ainult jõge polnud kusagilt võtta, nii ehitati see lihtsalt asfalttee äärde, endise parteimaja ja praeguse valitsuse taha.
M.K: Ma arvan, et seda näitust ei saa üksühele heaks või halvaks hinnata. Sest soome-ugri kunstnikud, kelle seas on palju toredaid inimesi, on üsna raskes olukorras. Nende tegevus, isegi kui vahel naiivne ja kohati ka kollaboreeriv, on siiski tõeline barrikaadidel olemine – nad võitlevad oma rahvuse ellujäämise eest. Kusjuures näiteks Udmurtias, mis tähistab 2008|. aastal “450. Venemaaga Vabatahtliku Liitumise Aastapäeva” on see arusaadavalt keerulisem kui meil. Sellist siirust, millega nemad oma asja ajavad, ei ole siinmail enam ammu olnud. See on kohati väga liigutav, sest lämmatava olukorra kurblikkus saab selgeks just väikestes, olmelistes asjaoludes. Mis ka ühendavad inimesi.
Näitus võikski huvi pakkuda just antropoloogilisest huvist – inimene, kes süveneb, saab hõimuvendadest mingit sorti pildi. Kusjuures pärast Udmurtias käimist olen ma ise ka süübinud ugrindusse ja peab ütlema, et mingit sorti algimpulssi, ürgväge on seal kuhjaga. Formaat oli niisiis 3-nädalane soome-ugri kunstnike sümpoosium, mida korraldavad siiski kunstnikud ise, mitte mingit sorti aparaat. See on traditsioonidega asi, varem on seal käinud Peeter Laurits ja Toomas Kalve. Sümpoosiumil tehtud tööd läksid kohe valmides Permi soome-ugri festivalile Kamva, mis oli midagi Viljandi folgi ja Maailmafilmi segulaadset.
Kui me Zozljud-Kaksja (sinu versioonis Kamennoklut?inski) külla jõudsime, oli külaesisele künkale kogunenud uhke delegatsioon kohalikest rajoonibossidest, aga mis palju olulisem, kohalike naiste koorist ja lõõtsamehest. Kui oldi südamlikud tervituslaulud lauldud ja memmed olid kõigile korralikud klõmakad uhkusega valmistatud samagonni sisse valanud ja kartulipirukat peale söötnud, hakkasime küla poole… hüplema. Tee oli säärane mülgas, et, nagu pärast selgus, saabki seal ainult armeeveoautoga sõita. Ja need täisrahvariides naised, suurem osa neist juba väärikas eas ja kaalus, aga ka mõned õite noorukesed ja kenakesed, sõna otseses mõttes hüplesid mättalt-mättale. Lõõtsamees tatsas samuti ja mängis osavalt lõbusaid viise. Kuni, mulle nägemata hetkel, käis üks vali vääks ja ma nägin, et lõõtsamees pole mitte üksi küliti käinud, vaid ka mööda mudast künkaserva alla rullunud. Kraavikesest hakkas kostma taas elurõõmus muusika, niipea, kui varing läbi, pikalipeast. Kohe aidati sümpaatne vana püsti ja protsessioon võis jätkuda. Niisugune asi jääb südamesse, tead.
J-K.R: Ega kogu aeg kõik ei maalinud ja mediteerinud ka. Mulle tundub, et ma mäletan ekskursioone. Mäletan ekskursiooni Vavo?i linna rahvamajja, kus kogu pande ennast laval kohalikele tutvustama pidi. Ma ise läksin kohe tagumisse ritta magama, et keegi asjatute küsimustega ei tüütaks. Kuidagi väga nõuka-aegne tunne oli, mingi absurd, mis teatud silmapilkudel annab ennast edasi ka näituses.
M.K: Ega Vene Föderatsiooni territooriumil elavate soome-ugrilaste jaoks ei olegi nõuka-aeg läbi. Asjad käivad siinsetest teistmoodi. Siiski võib öelda ka, et küsimus on põlvkondades. Sümpoosiumist võttis improvisatoorselt osa ka omajagu noori I?evski kunstnikke, kelle mõttemaailm on vägagi vitaalne ja mitte sugugi nõukogulik. Nende töid Kumus pole. Kui ma takkajärgi lugesin, et I?evsk on vene elektroonilise muusika pealinn, sain veidi paremini aru, kust nende noorte tüüpide power pärit on. Võib öelda küll, et sealsamas meie ateljeeks kujundatud spordisaalis olen ma olnud oma elu parimal diskol. DJ punt V ?ope No?, koosseisus Maksim Verjovkin, Juri Gagarin ja DJ Sadist kütsid vanast Korgi kassetimängijast, kahest hiiglaslike antennidega VEFist ja Raadiotehnika kõlareist täiesti hullumeelse seti välja.
J-K.R: Ma loivasin nüüd näitusel ringi ning siis mõtlesin ühtäkki, et ega ilmselt näiteks kusagilt välismaalt Eestisse näitusele sattunud inimene ei saa kogu värgist ikka mitte mõhkugi aru.
M.K: Ma arvan, et kõige laiemas mõttes on asja märksõnad kultuurilugu ja hõimuvendlus. Kohale toodud udmurdi multiklassiku ja “ärataja” Kuzebaja Gerdi majamuuseum kõrvu vappide, seinamaalide, fotode, videote ja performance’itega – see parajalt eklektiline kompott võiks meile meie ida poole jäävatest vendadest ja nende püüdlustest ühtteist öelda. Välismaalasele, kes meie ugri vendadest midagi ei tea, võib näitus segaseks jääda küll. Aga siin on parimaks eeskujuks vast Kreuger ise, kes viitsib mööda föderaalseid avarusi uidata ja niisugusi asju üles leida. Sest, ütleme otse, see on ikka omajagu üllatav koht, kust ühte tegijat rootsi kuraatorit leida.