17. veebruaril 1998 suri kirjanik Ernst Jünger. Meest, kes oli sündinud Saksa keisririigis ja sõdinud selle riigi eest Esimeses maailmasõjas, näinud Weimari vabariigi tõusu ja loojangut, osalenud Teises maailmasõjas ning olnud kirjanduslikult tegev kogu oma elu, lahutas surres vaid 40 päeva 103. sünnipäevast. Teda leinas Saksamaa ja Prantsusmaa kirjanduslik üldsus, sest koos Jüngeriga suri üks XX sajandi olulisemaid dokumentaliste ja tunnistajaid.
Võib julgelt öelda, et Jüngeri avastamine Eestis seisab alles ees. Selle originaalse ja põneva autori surmale järgnenud kümnend ongi olnud ajaks, mil üksikud tema sulest ning tema kohta käivad käsitlused on Eestis üleüldse ilmunud.
TÕLGITUD PUDEMED
Omamoodi erandiks on seejuures veel Jüngeri eluajal, 1995. aastal ajakirjas Akadeemia avaldatud Ülo Matjuse käsitlus “Ernst Jüngeri “seikluslik süda””,1 mis oli saatesõnaks ka ajakirja samas numbris ilmunud Jüngeri esseele “Totaal ne mobiliseering”,2 samuti paar pisemat artiklit, millest tuleb juttu allpool.
Matjuse artikkel on iseenesest üsnagi tuumakas sissejuhatus Ernst Jüngeri ja tema põneva maailma juurde, kuid samas võib vaielda, kas sellega paralleelselt ilmunud “Totaalse mobiliseeringu” eestindus oli kõige õigem viis, kuidas asuda tutvustama senitundmatut autorit Eesti lugejale. On ju tegu üsna spetsiifilist probleemi käsitleva ning rängalt oma ajastusse ankurdatud kirjatükiga. Kuid vähemasti oli algus sellega tehtud ning on ehk omamoodi sobivgi, et Jünger – kelle looming on elavaks demonstratsiooniks sellest, kui oluline oli tema jaoks Esimese maailmasõja kogemus – jõudis tänapäeva Eesti lugeja lauale just sõjateemaliste käsitluste kaudu.
Pilt pole muutunud palju ka tänaseni, mil lisaks “Totaalsele mobiliseeringule” on eesti keeles Ernst Jüngeri sulest ilmunud veel vaid paar lühikest artiklit. 2005|. a, pärast kümneaastast Jüngeri tõlkimises valitsenud pausi avaldas ajakiri Vikerkaar lugejasse Esimese maailmasõja kogemusi vahetu sugestiivsusega süstiva lühivormi “Tulevärk”3 ning 2007|. a detsembris ilmus võrguajakirjas Kriteerium saksa kirjaniku üks veelgi napim mõtisklus pealkirjaga “Violetsed endiiviad.”4 Tegu on kaasaegse ühiskonna ulmelise kriitikaga, kus autor võrdsustab liigse tsiviliseerumise inimlikkuse surmaga ning kirjeldab väga realistlikul moel kannibalismi. Võikale mõtisklusele on lisatud KesKus´iski mõned artiklid avaldanud Jüngeri kaasmaalase Claus Heimese saatesõna.5
Ja see oleks justkui kõik. Tõsi – 1920ndate alguses ilmusid ajakirjas Sõdur paari Jüngeri sõjandusalase artikli tõlked.6 Kuid nüüd on nad suuresti unustatud, vananenud on ka tõlgete keel. Tervikuna võib nentida, et eesti keelde ei ole tõlgitud ühtki Ernst Jüngeri raamatut, peale mõningate artiklite7 pole ilmunud ühtki käsitlust tema kohta. Tema enda töid on tõlgitud tõesti vaid minimaalselt.
Selles osas on paremas seisus isegi meie naabrid lätlased ja soomlased (venelastest ei maksa üldse rääkidagi – vene keeles on ilmunud 6-7 olulisemat teost Jüngeri märkimisväärsest loomepärandist, kuhu kuulub esseistikat, publitsistikat, marginaale, romaane ja suurel hulgal päevikuid). Läti keelde tõlgiti juba Teise maailmasõja eel Jüngeri esikteos – 1920. aastal ilmunud ja hoobilt bestselleriks saanud noore sõjaveterani “Terasäikestes” (In Stahlgewittern). Soomes anti aga 2006|. aastal välja üks Jüngeri ja tegelikult üleüldse saksakeelse kirjanduse kaunimaid raamatuid – algselt 1939. a. ilmunud ülimalt poeetiline muinasjuttromaan “Marmorkaljudel” (Auf den Marmorklippen).
EESTIS HETKEL KAUDNE ROLL
Siiski ei saa ka öelda, et Jüngeri roll oleks Eesti vaimukultuuris olematu. Pigem on see kaudne ja nähtav vaid otsivale pilgule. Mitu autorit, keda on paelunud sõdadevahelise Euroopa atmosfäär ja kirjandus; samuti ka need, kes on huvitunud uuemast Euroopa parempoolsest mõttest, on tahestahtmata sattunud ka Jüngeri otsa ning jätnud sellest jälgi omaenese loomingusse.
Nii viitas Haljand Udam mitme soma käsitlustest Jüngerile. Üheks esimeseks artikliks, kus Udam Jüngeri tähtsust tunnustab, on juba 1992. a ilmunud arvustus ühele Jacques Attali raamatule, kus suurele sakslasele viidatakse kui autorile, kes “on Lääne intellektuaalide hulgas praegu väga kõrgesti hinnatud.”8 Hiljem, tegeledes autoritega nagu René Guénon ja Julius Evola, ei saanud Udam mööda ka Jüngerist, kui mõlemat meest mõjutanud ja neilt ise omakorda mõjutusi saanud autorist ning mainis ta Guénoni ja Evola vaimse tausta selgitamise huvides ära.9 Rääkides XX sajandi viimaste aastate Venemaal aset leidnud ideoloogilisest otsingutest, on Udam käsitlenud ka üht Jüngeri elus mitu aastat väldanud ning nii tema loomingule kui ka tema loomingu hilisemale retseptsioonile tugeva pitseri vajutanud konservatiivse revolutsiooni perioodi (1920-1932).10 Olles esmalt maininud Jüngeri nime juba 1992, võib öelda, et Udam oli esimene Eesti autor, kes pärast Eduard Laamani 1939. a Akadeemias ilmunud käsitlust “Georges Sorel ja dünaamiline riik”11 rääkis uuesti eesti keeles Ernst Jüngerist. Kuid see on siiski õige vaid osaliselt.
Paguluses tegeles nimelt Ivar Ivask aktiivselt Eesti ja Euroopa kirjanduse uurimisega ega saanud mööda Jüngeristki. Juba 1954. a Tulimullas ilmunud käsitluses “Saksa ja Euroopa romaani situatsioonist” märkis ta, et “saksa romaani ainus peavool jätkus 1933-1945 väljaspool Saksamaa piire, ja kui seespool üldse, siis ainult käsikirjades”.12 Sellele lausele on ta aga lisanud paljutähendusliku viite: “Erilist kohta omavad kolm nn vastupanu-romaani, mis suutsid ilmuda Saksamaal endas: Werner Bergengrueni Der Großtyrann und das Gericht (1935), Kurt Kluge Herr Kortüm (1938) ja Ernst Jüngeri Auf den Marmorklippen (1939).”13
Ei saa siiski öelda, et Ivaski sedastuse kõrval oleks ka väliseestlased – kellele Jüngeri teosed olid kättesaadavad küll saksa, küll prantsuse, vähemal määral ka rootsi ja inglise keeles – Ernst Jüngerile erilist tähelepanu pööranud. Nii ongi Eesti autoritest seni tundnud Ernst Jüngeri vastu kõige enam huvi ikkagi Ülo Matjus, kelle artiklikogu “Kõrb kasvab”14 sisaldab hulgaliselt viiteid mitte ainult kuulsale saksa kirjanikule endale, vaid mainib ära ka tema luuletajast venna Friedrich Georg Jüngeri ning Teises maailmasõjas hukkunud poja, Ernst Jünger juuniori. Seejuures torkab silma, et Matjuse jaoks on Ernst Jünger oluline autor, kirjanik, kelle maailmas ta elab ja liigub nagu tuttavas majas, avades ja sulgedes endale meelepäraseid ja huvipakkuvaid uksi. Nii pillab Matjus August Gailiti romaanist “Üle rahutu vee” kõneldes lause: “Siin kõneleb August Gailit peaaegu niisama sügavalt kui kunagi Ernst Jünger”.15 Samuti on Matjus võtnud vaevaks otsida kokku vist küll kogu eestikeelse Jüngeri-alase info. Seda pole palju, kuid see kätkeb põnevaid leide. Esiteks eelpool mainitud ajakirjas Sõdur ilmunud käsitlusi, samuti 1995. aastal Hommikulehes avaldatud, “asjasse süvenemata kokku tõlgitud” ülevaadet Johann Kresniki Berliini Volksbühnel lavale toodud tantsuetendusest “Ernst Jünger” ning ühte Helsingin Sanomatest tõlgitud ja ajalehes Sirp 1993. a ilmunud “väikest artiklit”.16 Ning sellega eestikeelne jüngeriaana peaaegu et piirdubki. Veel on vaid ette näidata 2007|. a lõpul ilmunud varem internetis avaldatud artiklitest koosnev kogumik “Kriteerium. Artiklid 2006|-2007|”, mille registris on 21 viidet Ernst Jüngerile ning mis sisaldab paari otseselt tema kohta käivat käsitlust.17
MIDA TOOB TULEVIK?
Viimased kümme aastat on Euroopas läinud Ernst Jüngeri pärandi hindamise, mõtestamise ja tegelikult üha suurema avastamise tähe all (2007|. a ilmus ainuüksi Saksamaal kaks mahukat Jüngeri biograafiat18). Reservatsioonidega võib nentida, et sama tendents on jälgitav ka Eestis.
Üht-teist on ilmunud Jüngeri kohta, kaks väikest fragmenti temalt endaltki. Samas ei ole ühe originaalseima kirjamehe kümnendaks surmaaastapäevaks talle Eesti kirjandusmaastikul veel üldtunnustatud nime ja positsiooni tekkinud. Ta eksisteerib vaid väheste huviliste jaoks. Ning selliselt on ta veel avastamata võimalus, kes ootab oma aega. See aeg ei jää tulemata, küsimus on pigem selles millal, ning mis veelgi olulisem – kuidas? Kas tuleks tõlkida Jüngeri poliitilist publitsistikat 1920ndatest aastatest? Või oleks õigem tutvustada teda Eesti lugejale selle ?anri järgi, milles ta ise kõige enam kirjutas ning mis Tõnu Õnnepalu raamatute populaarsuse järgi otsustades on Eestiski väga populaarne – päevikute ja päevikromaanide kaudu?
Seda on raske öelda ning see sõltub tõlkijatest ja kirjastajatest. Loodetavasti ei kohku neist esimesed tagasi Jüngeri isikupärase, kuid ajatu ja ülimalt stiilse keele ees. Ning loodetavasti viitsivad teised aeg-ajalt tõsta pea ka kõrgemale kirjanduslikest ühepäevaliblikatest, kelle looming pole tõesti mitte midagi enamat tarbekaubast, sest nagu kord ütles Ernst Jünger: “Et mingit teost ülistatakse kui surematut, on liialdus, kuid mitte ilma põhjuseta. Kirjanduse pikaealisus sõltub sellest, mil määral koges autor transtsendentsuse puudutust.” Puudutagu transtsendentsus meidki kõiki ning parim viis selleks on antud lause autori teoste lugemine. Et nad jõuaksid juba rutem ka meie emakeelde!
***
1) Ü. Matjus. Ernst Jüngeri “seikluslik süda”. – Akadeemia nr. 5, 1995, lk. 958-988.
2) E. Jünger. Totaalne Mobiliseering. – Akadeemia nr 4, 1995, lk 701-728. Tõlkinud Ü. Matjus.
3) E. Jünger. Tulevärk. – Vikerkaar nr. 3, 2005|, lk. 3-4. Tõlkinud P. Helme.
4) E. Jünger. Violetsed endiiviad. – Kriteerium 5. 12. 2007|. Tõlkinud P. Helme.
5) C. Heimes. Violetsed endiiviad – Ernst Jünger näeb ühiskonda, mis tsiviliseerib end surnuks. – Kriteerium 5. 12. 2007|.
6) E. Jünger. Nüüdseaja võitlus sõjas. – Sõdur 24. 11. 1920; Leitnant Jünger. Kallaletungi kiirusest. – Sõdur 2. 6. 1923.
7) Vt. nt. P. Helme. Ernst Jünger – mässumeelne alalhoidja. – Sulane nr. 1/43, 2006|, lk. 20-25. P. Helme. Subtiilne jaht. – Vikerkaar nr. 3, 2005|, lk. 66-79; P. Helme. Mööda veerenud pärl. – Sirp 12. 12. 2003|.
8) H. Udam. Jacques Attali – ulmekirjanik ja pankur. – Eesti Ekspress 13. 3. 1992.
9) Vt.: H. Udam. René Guénon. – Orienditeekond. Tartu, Ilmamaa, 2001, lk. 364-380 ja H. Udam. Julius Evola ja traditsiooni mõiste. – Orienditeekond, Op. cit., lk. 381-401.
10) H. Udam. Aleksandr Dugini postmodernistlik bol?evism. – Looming nr. 6, 1999, lk. 898-920.
11) Ed. Laaman. Georges Sorel ja dünaamiline riik. – Akadeemia nr. 4 (18), 1939, lk. 225-238, lk. 236.
12) Tsiteeritud teosest: I. Ivask. Saksa ja Euroopa romaani situatsioonist. – Tähtede tähendust tunda. Tartu, Ilmamaa, 2003|, lk. 319-348.
13) I. Ivask. Tähtede tähendust tunda. Op. cit., lk. 547-548.
14) Ü. Matjus. Kõrb kasvab. Tartu, Ilmamaa, 2003|.
15) Ü. Matjus. Minnes isade maalt. – Kõrb kasvab. Tartu, Ilmamaa, 2003|, lk. 149-155, lk. 151.
16) Õudne retk terase ja vere tormis. – Hommikuleht 16.1.1995. Tõlkinud Eva Rüütel. Tarmo Kunnas. Ernst Jüngeri saja aastane-sõda. – Sirp 16. 7. 1993. Tõlkinud Tõnu Soo.
17) P. Helme (Koostaja). Kriteerium. Valitud artikleid 2006|-2007|. Tallinn, 2007|.
18) Vt. lähemalt: C. Heimes. Anarhi jälgedes. Kaks uut elulugu Ernst Jüngerist. – Kriteerium 23. 10. 2007|.