KUI KALLIS ON KUNST: Tartu Kunstimuuseum avab novembris näituse „Aruanne publikule. Tartmusi kunstiostud“, mis toob vaatajateni läbi kahe korruse ülevaate viimasel kümnendil muuseumi kogusse lisandunud teostest. Ent kuidas valib muuseum välja teosed, mida osta? Kuidas need üldse leitakse ja mis määrab kunsti hinna? Vestlesime sel teemal näituse kuraatori Julia Polujanenkovaga. Intervjueeris Riin Lisett Rei.
Tartu Kunstimuuseumi loojaks 1940. aastal oli kunstiühing Pallas. Nii oli ka muuseumi alusvara, esimese 133 teose hulgas ohtralt pallaslaste loomingut. Tänaseks on muuseumi kogus üle 25 000 teose. Kuidas jõuavad teosed muuseumi kogusse ning kuidas on teoste arv nii suureks kasvanud?
Algusaastatel kinkisid paljud kunstnikud oma teoseid või tõid inimesed endale kuuluvaid töid muuseumisse hoiule. Samuti tegutses ostukomisjon. Kuid siis saabusid keerulised ajad. Nõukogude Liidu institutsioonid otsustasid, et osa teoseid läheb meie deposiidist muuseumi kogusse või puudusid teostel pärijad ja nii kanti need üle meie põhivarasse. Samuti oli sel ajal rohkem annetusi, sest Eesti kunst ei olnud n-ö elitaarne kunst ja teostel polnud turgu.
Nõukogude ajal saadeti Moskvast mõnikord teoseid, sest arvati, et provintsi muuseumides peavad olema mõned suuremad nimed. Nii me saime näiteks Aivazovski ja mõned teised klassikud enda kogusse. Mis mind üllatas – meile saadeti väga vähe nõukogude stereotüüpilist kunsti. Meil ei ole väga palju sotsiaalrealismi, nagu võiks arvata.
Tänapäeval tulevad kõik otsused ostukomisjoni kaudu – nii ostud kui ka annetuste vastuvõtmised. Kogu kasvamise kiirus on nüüd kindlasti aeglasem.
Tihti küsivad inimesed, kas muuseum müüb teoseid. Ei müü. Kui teos saab muuseumi kogusse, siis on seda väga keeruline kogust maha võtta. Seetõttu peame ostukomisjoniga olema väga kindlad oma otsustes.
Kas muuseum võtab vastu kõik teosed, mida soovitakse annetada? Miks?
Kindlasti ei. Meil on muuseumi ostukomisjon, kuhu kuulub suurem osa muuseumi töötajaid. Iga inimene, kes töötab muuseumis, saab teha komisjonile ettepanekuid ja neli korda aastas teeme ostuotsuseid.
Kui tegemist on annetusega, siis saame jooksvalt otsustada. Meil on hea meel, kui pakutakse annetuseks, ent muuseum ei saa võtta kõiki teoseid vastu, sest tuleb otsustada, kas teos on kultuuriväärtusega. Tihti, kui ostame ühe inimese käest suure hulga töid, annetatakse teoseid ka juurde.
Oleme saanud kunstnike või nende pärijate käest annetusi. Tihti soovivad Eesti juurtega välismaal elavad kunstnikud, et nende teosed oleksid kodumaa muuseumides. Nemad või nende pärijad pakuvad kogu näiteks Eesti Kunstimuuseumile või Tartu Kunstimuuseumile ja muuseumid jagavad omavahel teosed ära.
Kui rääkida ainult teoste ostmisest, siis kuidas leitakse ostmiseks sobilikud teosed? Kes teeb lõpliku valiku?
Me ostame nii teoseid, mis on esmakordselt mõnel näitusel üleval, kui ka vanemaid. Ostukomisjoni liikmed peavad olema väga tähelepanelikud, sest peame vaatama nii palju näituseid kui võimalik, et olla kursis kunstimaailmas toimuvaga.
Kui me räägime rahast ja ostmisest, siis eelarve ei ole suurenenud alates 1990ndatest, ent hinnad on tõusnud. Seetõttu peame olema tähelepanelikumad, et osta kunsti enne hinnatõusu. Peame jõudma heade tööde ostmisel teistest ette.
Enne aastat 1990 tegi ostuotsused riiklik ostukomisjon ja muuseumil oli vaid õigus esitada soovitusi. Pärast seda hakkas tegutsema muuseumi ostukomisjon.
Viimaste aastate jooksul on meil olnud kolm põhisuunda, millest püüame lähtuda, ent erandeid tuleb siiski ette.
Esiteks kaasaegne kunst 1990ndatest tänapäevani – pärast Eesti taasiseseisvumist on kohalik kaasaegne kunst olnud rikkalik. Kindlasti tahame seda pärandit säilitada.
Teiseks väliseesti kunstnikud – kunstnikud, kes pidid sõja ajal Eestist emigreeruma.
Ja kolmandaks Eesti mitteametlik kunst nõukogude ajast – kuna muuseum pidi sel ajal koguma ametlikult poliitiliselt ja ideoloogiliselt õiget kunsti. Praegu proovime neid kunstnikke juurde osta, et 1960.–1980. aastate Eesti kunsti ajalugu oleks hästi esindatud.
Kunsti hind on paljude inimeste jaoks üsna müstiline teema. Ühel pool on kunstnik, kes soovib saada tehtud töö eest väärilist tasu, ja teisel pool on limiteeritud eelarvega ostja. Kuidas kujuneb kunsti hind?
Me tahame kunstnikele maksta nii palju kui võimalik ja muuseum kindlasti arvab, et kunstniku töö peab olema tasustatud. Mõnikord arvavad kultuurikauged inimesed, et kunst, eriti kui see ei ole maal, kus on palju käsitööd vaja, vaid kui see on foto või objektidega töö, ei pea olema kallis, sest autor ei ole ju teinud selle nimel kuigi palju tööd.
Mõnikord on ühe teose tegemine kallis protsess. Näiteks oleme ostnud Kristina Normani video, mis maksis üle 10 000 euro. Võib tekkida küsimus, et see on ju vaid üks fail – miks me ostsime nii kalli teose? Teisest küljest tegi kunstnik tööd – mõtles läbi kontseptsiooni, uuris infot, kutsus professionaalsed ooperilauljad, filmis väga kõrge kvaliteediga, hea heliga ning see nõudis suurt meeskonda.
Ostmise protsessis on määravaks mitu aspekti. Lisaks hinnale, põnevale loole ja kunstniku tuntusele tuleb arvesse võtta ka teose seisukorda. Kuidas see hinda mõjutab?
Ostmise protsessis on keeruline osa kaasaegse kunsti ostmine. Paljud kunstnikud kasutavad selliseid materjale, mille kohta ei oska ennustada, kui kaua need säilivad. Kas plastasjad elavad veel 20 või 120 aastat? Me teame, et plast laguneb väga aeglaselt, ent kas see teos hoiab oma vormi kõik need aastad? Kunstnikud tihti ei mõtle selle peale. Eriti sõjapoliitiliselt keerulistel aegadel, kui kunstnik ei teinud ideoloogiliselt õiget kunsti, siis tal ei olnud palju vahendeid, et teha kvaliteetselt. Meil on kogus teoseid, mis on tehtud suhkru- või kartulikotile.
Nii vanema kui ka tänapäeva kunstiga on väga keeruline ette kujutada, mis sellest saab. Näiteks Anna-Stina Tremundi töö – ostsime kondoomid parafiiniga. Anna-Stina on kindlasti väga silmapaistev kunstnik, aga samal ajal me ei tea, kuidas on kõige parem säilitada parafiiniga kondoome.
Maailmas on muuseumidel erinevad seisukohad. Mõnikord kunstnikud valivad meelega sellised teosed, mis lagunevad, et mängida sellega, et isegi kui maksta kunsti eest, ei saa igavest investeeringut. See on ostmise protsessis oluline küsimus – kas riskime ja ostame teose, mis võib-olla eksisteerib 50–100 aastat, aga selle aja jooksul on see silmapaistev teos ja see risk on oma raha väärt.
Milline on sinu hinnang – kui palju on Tartu Kunstimuuseumi kunstikogu väärt?
Sellele on võimatu vastata. Me saame öelda, et meil on oste, mis on aja jooksul väärtust tunduvalt tõstnud. Oleme ostnud teoseid, millest on hiljem saanud Eesti kunstiajaloo sümbolid. Näiteks Tanja Muravskaja fotode sari „Positsioonid“. Kindlasti on väärtus tõusnud siis, kui oleme saanud töö osta enne, kui kunstnik käib Veneetsia biennaalil, pärast seda on tööde hinnad läinud palju kallimaks.
Veel üks hea ost on olnud Ilja Kabakovi teosed. Meil on tema kaks graafikasarja ja ta on maailmas kõige kallim elav venekeelne kunstnik. Me oleme ostnud need sarjad Matti Miliuse kogu kaudu. Kui me peaksime ostma Kabakovi teoseid oksjonil, siis me ei saaks sellist kunstnikku endale lubada. Meil on olemas kaks sarja, millest üks on 50 lehte. See on väga mahukas teos, mis tuleb ka meie uuele näitusele.
Uus näitus „Aruanne publikule. Tartmusi kunstiostud“ toob publikuni valiku uutest Tartmusi kogu teostest. Kuidas sa kuraatorina valisid, millised tööd näitusele üles lähevad?
Oleme otsustanud, et näitame viimase kümne aasta jooksul kogusse lisandunud teoseid. Varasemad ostud on juba näitusel olnud ja mulle tundub, et 10 aastat on hea periood.
Mulle väga meeldib võimalus näidata erinevate perioodide teoseid ühel näitusel. Sellel ei ole ühte kindlat teemat ega aega, vaid on võimalus otsida erinevaid seoseid näiteks värvi või materjali kaudu. Seal tuleb palju esteetiliselt ilusaid töid, abstraktset kunsti, vanemaid ja väga värskeid teoseid, üsna kriitilisi töid. See on huvitav, et me ei kontsentreeru ainult kriitilistele või esteetilistele töödele, vaid inimesed saavad näha, kui rikas on Eesti kunstiajalugu. Kindlasti on siin mingi suund – esindatud ei ole terve kunstiajalugu. Ent see on tore, et need on teosed, mida me tõesti väärtustame ja oleme õnnelikud, et oleme need ostnud.
Vaata: https://www.muis.ee