EI SAA ME LÄBI LÄTITA: Läti Vabariigi suursaadik Juris Bone rääkis Tiina Ilsenile Läti asjast, Euroopa kultuuripealinnaks olemisest ja lattidega hüvasti jätmisest.
Juris Bone (J.B) (selges eesti keeles): Tervitan kultuurilehte! Ja ütlen, et meie sidemed on järjest tihedamad. Teil on suurepärased kontserdipaigad nagu Pärnu kontserdimaja ja Tartu Vanemuine ning teised erinevad kultuuriasutused, mida lätlased tihti ja hea meelega külastavad! Ja eestlased käivad Lätis kontsertidel ka palju. Nii et kultuuri jagamine on saanud meie igapäevase suhtlemise normiks. Ja meie värskelt ametisse astunud kultuuriminister Dace Melbārde on lähiajal Eestisse visiidile tulemas.
Tiina Ilsen (T.I): Teie eesti keele oskus on küll muljetavaldav!
J.B: No ma saan hakkama, aga ega ma keelt veel ei valda ikka. Olen Eestis teist korda, eelmisel korral 2004–2007, siis käisin ka spetsiaalselt keeltekoolis siin eesti keelt õppimas. Soomes suursaadikuna 2008–2013 sai ka tihti Eestis käidud ja keelt praktiseeritud.
T.I: Mainisite just värskelt ametisse astunud valitsust – mis Lätis muutuma hakkab?
J.B: (Läheb kergelt vabandades inglise keelele üle.): Uus peaminister on samast parteist mis eelmine ja ta on kindlalt öelnud, et kavatseb jätkata oma eelkäija poliitikat. Pealegi, sügisel on meil parlamendi valimised, nii et pole palju aega jäänud õieti mingite muudatuste läbiviimiseks.
T.I: Soome peaminister Jykri Katainen on ühes hiljutises intervjuus öelnud, et Läti on kriisist väljatulemise edu etalon. Kuidas see siis teil on õnnestunud?
J.B: Minu arvates on meil Eestiga üsna sarnased meetodid, kuidas oma probleeme lahendada ja Euroopa kontekstis oleme ka ikka enamasti samal pulgal, mistõttu ka teineteist hästi mõistame.
T.I: Aga eelmise aasta majanduskasv oli Lätil Euroopa suurim?
J.B: Jah, ja eeldame, et ka 2014 tuleb sarnane. Eksport on kõvasti kasvanud ja tarbijate usaldus taastunud, mis tähendab, et rohkem raha on liikvel. Meil oli tõsiseid tagasilööke, mille tõi kaasa 2009 alanud majanduskriis ja me pidime kõvasti pingutama. Aga nagu ikka pärast suuremat sorti langust, on võimalik end kokku võtta ja paremaid tulemusi näidata.
T.I: Läti on nüüd napi kuu aja jooksul olnud ka euro-riik. Kuidas oma rahast loobumine teile mõjus ja kas hinnad tõusid?
J.B: Teate, mis hinnatõusu puudutab, siis seda ei ole vähemalt praegu küll märgata. Muidugi on mõningaid näiteid, kus teatud teenuse- või tootepakkujatel on kiusatus hindu „ümardada“. Näiteks, kui midagi enne maksis 1 latti, siis nüüd on selle hind 1,42 eurot ja seda soovitakse ümardada 2 euroni, et nii ju mugavam arveldada. Aga üldiselt hinnatõusu ei tunneta. Üks põhjus võis olla, et kuna meie oma raha oli eurost kallim, siis psühholoogiliselt see rahavahetus ei soodusta suuremat kulutamist, sest tuleb ju anda välja rohkem rahaühikuid ja kõik tundub niigi kuidagi jube kallis.
Oma rahast loobumine oli inimestele muidugi raske ja emotsionaalne. Aga meil leiti üks hea lahendus, mis olukorda pisut leevendust tõi – nimelt põhineb meie euromüntide kujundus 1920–30-ndatel käibel olnud lattidel ja see on inimeste poolt väga hästi vastu võetud. Veel üks tähelepanek seoses euro tulekuga – krediit- ja pangakaartide kasutus kasvas hüppeliselt, kaasa arvatud vanema põlvkonna seas.
T.I: Läti rahvaarv on nüüdseks kahanenud 2 miljonile. Kas Läti talendid lahkuvad ka massiliselt kodumaalt?
J.B: Talentide osas ma ei oska öelda, aga tööle minnakse Lätist põhiliselt Iirimaale ja Suurbritanniasse – ehk meie inimestel on natuke kaugemal käia kui teil Soomes. Ja suurem välismaale tööleminek oli just 2009. aasta majanduskriisist tingitud, kui inimesed lihtsalt olid sunnitud minema, et oma pangalaene tagasi maksta. Aga üldiselt olen ma arvamusel, et me elame vabas maailmas ja on loomulik, et noored inimesed tahavad minna mujale õppima, kogemusi omandama ja ennast proovile panema. Ja muidugi on sellega seotud risk, et kui inimene kolib mujale, võib ta sinna isiklikel või muudel põhjustel paikseks jääda. Kuid minu arvates on vale järeldada, justkui oleks seetõttu midagi viga Lätis või Eestis. See on võimalus, mida noored kasutavad, mida oleksime ka ise kasutanud, kui meil oleksid sellised võimalused olnud 18–20-aastasena.
T.I: Kui peaksite nimetama ühe asja, mis Läti kultuuri iseloomustab, mis see oleks?
J.B: (Muigab kavalalt.): Siinkohal annaksin ehk väga eestlasliku vastuse – laulupidu! Me oleme Lätis vahel veidi üllatunud, kuidas eestlased nii palju ja kindlalt laulupeost kui teie peamisest kultuurinähtusest räägivad. Meil on sama asi, hästi, mõningaid erinevusi laulupeo läbiviimisel leidub – näiteks on meil traditsiooniks suur galakontsert peo lõpus, mis toimub alati õhtusel ajal ja lõpeb kesköö paiku. Meil toimus laulupidu eelmisel aastal ja minu arvates läks galakontsert täiesti käest ära – algas õhtul kell 19 ja lõppes öösel kella kahe ajal. Oli muidugi väga võimas, aga seitse tundi seistes muusikat nautida on pehmelt öeldes raske. Teiseks meie suureks kultuurifenomeniks peame me ooperit – meil on ülimalt kõrgetasemelised ooperilauljad-solistid, kes töötavad maailma kuulsates ooperimajades, samuti dirigendid. Ja kolmandana tooksin välja koorilaulu traditsioonid, mis küll ka laulupeoga seotud, aga mida pühendunult Lätis harrastatakse nii suuremates linnades kui väikestes maakohtades. Eriti just viimastes.
T.I: Ja teie enda kultuurikiiks? Kas olete teatri või muusika või kirjanduse või kino fänn?
J.B: Tegelikult eelkõige ooperifänn. Meil on Lätis kaks korda aastas suured ooperifestivalid, juunis Riia ooperimajas ning eriti populaarne on juuli lõpus ja augusti alguses Siguldas toimuv vabaõhu ooperifestival, mis on olnud traditsiooniks juba 25 aastat.
(Vahetab teemat.) Üks asi, mis mind natuke vaevab, on see, kui vähe ikkagi me Lätis Eesti kohta teame. Teinekord on telekas mälumängud, milles on küsimused Eestist ja kurb on vaadata, kuidas inimesed midagi ei tea. Kui näiteks telekanalites Lätis oleks rohkem Eesti saateid ja saateid Eesti kohta… Mäletan, et vaatasin ise kunagi “Wikmani poisse” suure huviga, ja selliseid Eesti sarju, filme ja saateid peaks kindlasti Läti inimestele rohkem näitama. Meie ajalugu ja taust (ja ma ei räägi siin ainult ühiselt üleelatud Nõukogude minevikust, vaid ka Saksa, Vene, Rootsi jne aegadest alates) on nii sarnane, et lätlased tunneksid paljuski ennast ära. Sama võiks olla Läti saadetega Eesti telemaastikul. Ehk oleks see inimestele rohkem huvitav kui mehhiklaste või türklaste tehtud seebiooperid?
Samuti teeb mulle muret, kui vähe läti kirjandust on eesti keeles saadaval. Üks, keda ma tean, et tema teoseid on tõlgitud ja julgeksin kindlasti soovitada, on meie klassikute tippu kuuluv Rudolfs Blaumanis. Muide, Läti ja Eesti välisministrid annavad igal aastal välja tõlkepreemiaid ja igal aastal on probleemiks (kui seda võib nii nimetada), et alati on oluliselt rohkem tõlkijaid eesti keelest läti keelde kui läti keelest eesti keelde.
T.I: Teadupärast on Riia selle aasta Euroopa kultuuripealinn ja kirjandusest rääkides – kas mitte hiljuti ei korraldatud selline Balti ketile sarnane kirjanduse kett Riias?
J.B: Tõepoolest, jaanuari keskel korraldati selline ettevõtmine, et kirjandust ja raamatute lugemist promoda – saime lõpuks valmis uue raamatukogu (väga moodsa ja juba vastuolusid tekitanud ehitise), mida väga kaua ehitati, ja ühena kultuuripealinna avasündmustest organiseeriti inimkett vana raamatukogu hoone juurest Daugava jõe paremal kaldal uue hoone juurde vasakul kaldal. Inimesed andsid üksteisele raamatuid edasi, nagu vanasti ehitusel, vaatamata suurtele külmakraadidele. Kohal olid ka peaminister ja president.
T.I: Aga Euroopa kultuuripealinnast veel – kas pealinnastaatust peetakse Lätis suureks saavutuseks ja millised ootused sellega kaasnevad?
J.B: Muidugi on see meie jaoks suur saavutus. Väikesele rahvale ja riigile on enese tutvustamise ja enesest teavitamise võimalus alati vajalik. Kui küsite, milline on Riia 2014 tähtsündmus, siis on see seotud eelpool jutuks olnud koorilauluga. Nagu ülalpool sai mainitud, on Lätis eriti tugevad koorilaulu traditsioonid (ehk isegi kõvemad kui Eestis). Ja seetõttu on loomulik, et kultuuripealinna peasündmuseks on n-ö koorilauljate olümpiamängud, mis toimuvad Riias juulikuus sellel aastal. Sellel on osalejaid rohkem kui sajast riigist ja üritus kestab kaks nädalat. Samuti on juuli algul kavas suur kontsert “Born in Riga”, mis toob kokku kõik meie kuulsad ooperilauljad ja -muusikud üle maailma. Tegelikult toimub pea iga nädal Riias kultuuripealinnaks olemisega seonduvalt midagi, mis on huvitav ja tavapärasest teistsugune – soovitan kõigil eestlastel, kes Riiga satuvad, kindlasti üritustest osa võtta. Ja programmist veebiaadressil http://riga2014.org/eng/notikumu_kalendars/?type=all leiab kindlasti ka selliseid üritusi, mille pärast spetsiaalselt Riiga sõit ette võtta.
T.I: Olümpiamängudest rääkides – Sotši taliolümpial eestlastel medalilootusi ei ole – millistel aladel peaksime Läti sportlastele kaasa elama?
J.B: Haa, muide, tahan kõigepealt rõhutada, et igal alal, kus lätlastel medalilootusi pole olnud, oleme me alati eestlastele kõvasti kaasa elanud ja teie võitude üle südamest rõõmustanud. Aga – seekord siis paluks teil meile pöialt hoida kelgutamises (skeleton ja bobisõit) ja muidugi jäähokis. Jäähoki on muide Läti kõige populaarsem spordiala juba 1930. aastate algusest!
T.I: Eestlastel on selline luuletusest pärit ütlemine, et „ei saa me läbi Lätita“. Kas Läti saab ilma Eestita?
J.B: Kindlasti mitte! Meie kolme Balti riigi ühtsust tajume meie Lätis ehk kõige tugevamalt, sest asume ju keskel. Meie tunnetame seda teineteise vajadust eriti selgelt. Ja muidugi ka välissuhetes on meie naabrid eestlased ja leedukad ikka meie omad inimesed.
T.I: Milline on kõige levinum nali eestlaste kohta Lätis?
J.B: Eestlased on üldse ainus rahvus, kelle kohta lätlased mingeid nalju teevad. Isegi venelaste kohta pole. Ja tavaliselt põhinevad need naljad kõik täiesti valel arusaamal, justkui oleks eestlased eriti aeglased. Võib-olla tuleb see sellest, et kuigi eestlased omas keeles räägivad – minu arvates – väga kiiresti, siis võõrkeeltes teevad nad seda tavapärasest kaalutletumal ja rahulikumal moel. No võib-olla on lätlased oma väljenduslaadis veidi emotsionaalsemad, aga see on ehk seotud sellega, et oleme rohkem nii-öelda segunenud. On väga suur vahe Ida-Lätist või Kesk- või Lääne-Lätist pärit inimestel. See on juba ajalooliselt nii – ida poolt on rohkem Poola ja Vene kultuuri mõjusid ja Kesk-ja Lääne-Lätis käib elu rohkem n-ö luterlikus taktis. Ja muidugi on see seotud saartega – mida meil ei ole! Saarte inimestel on täiesti teine mentaliteet – näiteks naudin väga Ruhnul käimist, seal kulgeb aeg tõesti aeglasemalt, kõik on turvaline ja mulle see tohutult meeldib!
T.I: Kui juba erinevad Läti piirkonnad jutuks tulid – kus siis inimesed peaksid peale Riia, Positivuse festivali ja Jurmala spaade veel kindlasti käima?
J.B: Soovitaksin kindlasti Läti läänerannikut. Eestlastele ehk pakub huvi, et seal on siiani väga selged märgid liivlaste elust ja liivikeelsed teadetetahvlid. See võib eestlastele suhteliselt humoorikas lugemine olla. Suvel soovitaksin kindlasti ära käia Liepajas ja Ventspilsis. Ventspils on Läti ehk kõige puhtam linn ja erineb oma õhustikult teistest Läti linnadest. Siis veel selline linn nagu Kuldiga, mida kutsutakse Läti Veneetsiaks. Ma olen tavaliselt suhteliselt skeptiline selliste võrdluste puhul, aga Kuldiga on tõesti külastamist väärt. Samuti Ida-Läti, mis oma järvede rohkuselt meenutab Ida-Soomet.
T.I: Aga kui peaksite Eestist kohti külastamiseks soovitama, siis…
J.B: Püüdmatagi olla originaalne – loomulikult Tallinna vanalinn. Ma ei väsi seda imetlemast. Kui Soomes elades laevaga Eestisse tulin ja Tallinna panoraam paistma hakkas, siis mul hakkas alati süda põksuma ja tuju läks heaks, kuigi olin seda siluetti sadu kordi näinud. Ja ma väga naudin Tallinnas elamist ning vähemalt kord nädalas käin Patkuli vaateplatsil ja Raekoja platsil seda minu praegust kodulinna imetlemas. Samuti naudin väga Eesti rannikualasid. Lätis on 500 km rannajoont ja praktiliselt kõik sellest on liivarandadega kaetud. Palju on liivadüüne. Aga Eestis on pankrannikud ja kivised rannad, mis tekitavad hoopis teise tunde. Muide, kividega on lätlastel üldse eriline suhe ja see on üks asi, mille pärast me eestlasi kergelt kadestame. Meil nimelt ei ole praktiliselt üldse selliseid suuri kive, rändrahnudest rääkimata. Seetõttu on iga vähegi kopsakam kivi pea et rahvuslik monument, mille juures on alati sellest pajatav silt koos legendiga. Eestis nii ei ole ja mu Läti sõbrad on alati selle üle hämmeldunud, et kuidas siis nii.
T.I: Meil oli siin enne spordist juttu – kas teil on ka oma lemmikspordiala, mida harrastate?
J.B: Minu kirg on kõndimine, jalutamine ja matkamine – soovitavalt koos koeraga. Minu eesmärgiks on läbi kõndida kogu Läti 500 km rannajoon ja pool sellest on juba läbitud. Küll mitte korraga muidugi, pikim järjestikune retk on olnud 60 km.
T.I: Kuidas on toiduga – kas sarnaneme omavahel ka n-ö kulinaarselt?
J.B: Huvitaval kombel on erinevusi üsna palju. Näiteks on Läti köögis tähtis koht erinevatel pirukatel. Ja kui küsida, mis on Läti rahvustoit, saab tavaliselt vastuseks – hallid herned. Õigupoolest on nad küll pigem pruuni värvi, mida keedetakse, praetakse koos peekoniga läbi ja tarbitakse keefiri kõrvale. Seda sööme tavaliselt iseseisvuspäeval näiteks. Või siis silmud, mida küll ka Eestis süüakse, ja pigem marineeritult, aga Lätis on see kindlasti palju populaarsem toit. Meie tarvitame silme põhiliselt grillituna ja praetuna. Olen ka päris suur õllesõber ja siinkohal ärgu eestlased pahandagu, aga eelistan Läti õlut ja just väiketootjate oma. Kuigi korralikku Läti õlut saab Tallinnas näiteks ka sellisest toredast kohast nagu Hell Hunt ning ka mõnest kauplusest, toon mina tavaliselt oma õlled Lätist kaasa. Ning kordan, et eelistan just väiketootjaid. Muide, soovitaksin Lätti sõites ka mõne sellise õlle pruulikoja külastamise ette võtta.
T.I: Mida siis eestlastele vabariigi aastapäeva puhul sooviksite?
J.B: Pidage ikka oma häid lõunanaabreid meeles, käige Lätis võimalikult palju ja tihti ning tundke end nagu kodus – teid oodatakse!
****
Kuna meie raha oli eurost kallim, siis psühholoogiliselt ei soodusta rahavahetus suuremat kulutamist, sest tuleb anda välja rohkem rahaühikuid ja kõik tundub jube kallis.
Olen ka päris suur õllesõber ja siinkohal ärgu eestlased pahandagu, aga eelistan Läti õlut ja just väiketootjate oma.