LAHTIHARUTAMATU LÕNGAKERA: Andres Herkel küsib, rääkides maailma külmutatud konfliktidest Kaukaasia näitel, et ehk on tegemist hoopis sügavkülma peidetud lahendustega.
Punane Rist on ainus rahvusvaheline organisatsioon, kellel on õigus ületada administratiivpiiri Lõuna-Osseetia ja ülejäänud Georgia vahel. Ja see situatsioon kestab 2008. aasta sõjast alates. Punase Risti esindaja ütleb, et sõjaga tekitatud eraldusjoon isoleerib inimesed ka kvaliteetsemast arstiabist, mida Thbilisis on võimalik saada. Kui vanasti kestis teekond Lõuna-Osseetiast Thbilisisse pisut üle tunni, siis nüüd kulub selleks kaks päeva. Kõigepealt tuleb sõita läbi Roki tunneli Vladikavkazi ja sealt hakata otsima võimalust Georgiasse jõudmiseks.
Psühholoogiline vahemaa
Külmutatud konfliktide kõige laastavam toime ongi see, et inimesed eraldatakse raudse eesriidega, neil puudub võimalus suhelda nendega, kes on teisel pool eraldusjoont. Kui näiteks armeenlaste ja aserbaidžaanide suhted on olnud jäised ja pärast Karabahhi sõda on raske neid omavahel kokku viia, siis osseetide ja grusiinide suhetes sellist välistavust pole. Thbilisi on alati olnud tõmbekeskus vähemalt nende osseetide jaoks, kes elavad lõuna pool Suur-Kaukasuse mäeahelikku. Kuid 2008. aasta sõjaga olukord muutus ja mitte sellepärast, et inimesed oleksid üksteise suhtes vaenulikumad. Lihtsalt kui pooleteist tunni asemel kulub reisimiseks kaks ööpäeva, siis loob see hoopis teistsuguse psühholoogilise vahemaa.
Aastate jooksul on toimunud hulk protsesse, millesse lääs pole suutnud sekkuda ja mille otsustav tähendus jõuab kohale alles aastaid hiljem. Suur teetähis maa ja inimeste ülevõtmisel oli Georgia kodanike sunniviisiline „pasportiseerimine“ Vene Föderatsiooni dokumentidega. Nüüd räägitakse piiristamisest (borderisation), mis toimub Lõuna-Osseetias Venemaa poolt investeeritud vahenditega ja Vene piirivalvurite otsesel osalusel. Ja vähe sellest, probleem muutub järjest teravamaks ka Abhaasia osas. Varem toiminud läbiliikumisvõimalused jäävad üha ahtamaks.
Venemaal nõudmised täitmata
Sel taustal tuleb küsida, mis siis õieti on külmutatud – kas konfliktid või hoopis lahendused? Minu meelest just viimased ning niikaua, kui inimesed ei saa rohujuuretasandil omavahel suhelda, on väga raske olukorda muuta. Lõuna-Osseetia eraldamise peaeesmärk paistabki olevat see, et keegi ei tohi hakata omapäi kahe kogukonna vahel silda ehitama.
2008. aasta Vene-Georgia sõja järel võttis ENPA (Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee) vastu mitu resolutsiooni. Nendes nimetati Vene relvajõudude tegevust Georgias sõnaselgelt okupatsiooniks. Dokumentides kutsuti Venemaad loobuma Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ühepoolsest tunnustamisest ning tagama rahvusvaheliste vaatlejate jaoks ligipääs vaidlusalusele territooriumile.
Nüüd, mitu aastat hiljem, nendime taas, et Venemaale esitatud nõudmised on täitmata. Ja vähe sellest – ka meie delegatsioon ei pääsenud Tshinvalisse ja Suhhumisse, de facto võimud ei tahtnud meid näha. Nimelt teatas Lõuna-Osseetia nukuparlamendi aseesimees mõned päevad enne visiidi algust, et nendele pole mõistetav visiidi eesmärk. Abhaasialt jäi ametlik vastus üldse tulemata. Moskvas duumaliikmetega lõunat süües kujunes just osseetide äraütlemine peamiseks jututeemaks. „Ei-ei, ärge mõelgegi, et meie mõjutasime, nemad seal otsustavad ikka iseseisvalt,“ selgitati. Ja varsti lisati hoopis entusiastlikumal toonil: „Aga kui te väga tahate, siis me võime ju seletada, miks nad nõnda otsustasid.“ Siis algab jutt sellest, mida Euroopa Nõukogu peaks teisiti tegema.
Kuidas inimesed reageerivad
Lõuna-Osseetiat peab nende meelest vaatlema konflikti iseseisva osapoolena, mitte mingisuguse de facto režiimina. Ja üleüldse, kas ei saaks niiviisi, et lahutame humanitaarküsimused poliitilistest. Kuna see on vana lõks, siis ilmutan kiirelt skepsist, öeldes, et ega ikka päriselt ei saa küll – nii Lõuna-Osseetia kui ka Abhaasia on suveräänse Georgia riigi osad ja teiepoolne diplomaatiline tunnustus nendele riikidele ongi poliitilise erimeelsuse koht.
Korraga läheb hoogu uus Venemaa raportöör, endine Kreeka välisminister ja olümpiaaegne Ateena linnapea Dora Bakoyannis. Temale turgatab ühtäkki pähe mõte, et äkki saavad venelased selle Osseetias käigu ikka kuidagi korda ajada. Uhke inimesena ei kannata ta, et välisministri asemel saadeti meiega hommikul kohtuma osakonnajuhataja ja kui me Lõuna-Osseetiasse ka ei pääse, siis tuleb visiit untsu läinuks tunnistada ja üritada järgmine kord paremat. Kõik on õige, ainult et Dora hakkab nüüd venelasi selles suunas masseerima, et tagagu nad temale ja teisele raportöörile Andreas Grossile võimalus Tshinvalis ära käia, kui nad paari kuu pärast oma korralisele raportööride maavisiidile tulevad.
Just sellised olukorrad jäävad meelde – kuidas inimesed reageerivad, millised on nende näoilmed. Vene delegatsiooni esimees Aleksei Puškov elavneb justkui natuke kohmetult, suutmata ilmselt uskuda endale sülle langevat võimalust. Vana kala Boris Cilevics, kes esindab Läti seimis Koosmeele Keskust ehk siis Jedinaja Rossija venemeelset sõsarparteid, pööritab imestusest silmi ja vangutab pead. Esimesena saab sõna suust teine Georgia raportöör, noor taanlane Michael Jensen. Ta nähvab Kreeka aristokraadile üsna iseteadvalt, et vaadake, proua korüfee, nüüd te eksite rängalt!
„Lõuna-Osseetia kuulub õiguspäraselt ikkagi Georgia riigi koosseisu ja seega peaksime eraldi visiidi korral sinna minema meie Cilevicsiga kui Georgia raportöörid, mitte teie Grossiga kui Venemaa raportöörid.“
Külmutatud konfliktide külastamine
Aga mulle meenub, et meie värvikas ajaloos on hullemat juhtunud. Varsti pärast sõda tegutses lühikest aega Venemaa raportöörina David Wilshire. Nüüdseks korruptsiooniskandaalide tõttu poliitikast lahkunud Briti toori sai 2010. aasta aprillis raportöörina Moskvas viibides hakkama sellega, et külastas nn Lõuna-Osseetia saatkonda. Grusiinid protestisid Wilshire’i diplomaatilise fopaa vastu igal võimalikul moel ja tegelikult pani just tema persoon sõja tagajärgi puudutavate jätkuraportite koostamise seisma.
Nii et sellega võrreldes libastus Bakoyannis kergelt ja üksnes verbaalselt. Külmutatud konfliktialade külastamine on loomulikult tundlik teema. Taas meenub lord Russell-Johnstoni luhtunud katse delegatsiooniga Karabahhis käia. Armeenlased ja aserbaidžaanid ei suutnud toona kokku leppida delegatsiooni sissetulemises ega väljaminemises. Aga seekord olid logistilised kokkulepped isegi olemas, sest venelased lubasid meid Lõuna-Osseetiasse sisse viia ja grusiinid nõustusid. Venelased jällegi olid väidetavalt nõus sellega, et nad teevad pärast lõuna poolt mulgu lahti ja me jõuame pooleteist tunniga Thbilisisse.
Aga ega häid kavatsusi ei kõlba Moskval oma kätega allavett saata, las teevad seda parem sõbrad osseedid. Ja sestap sõitsime me Moskvast Thbilisisse hoopis läbi Varssavi! See on niisiis praktiline kokkupuude „uue poliitilise reaalsusega“, mida meile Moskvas oli päev otsa selgitatud. Öeldi, et tunnustamisotsuseid tagasi ei võeta ning pärast seda, kui Lõuna-Osseetia ja Abhaasia on Moskvas silmis iseseisvad riigid, on kehtivuse kaotanud ka kõik need dokumendid, mis on rahvusvahelistes organisatsioonides Vene-Georgia sõja kohta vastu võetud.
Dominantsed positsioonid
Venelased seega ei soovi külmutatud konfliktidest kõneleda, pigem on nende eesmärk kujundada jõuga uus reaalsus ja lasta maailmal sellega harjuda. Nad näitasid oma huvipuudust ka sellega, et Tallinna üritusele jäeti tulemata. Selle eest vastasid kutsele ja tulid kohale eksperdid Svante Cornell, James Sherr ja Vladimir Socor. Eriti Cornelli jutt viimasel selleteemalisel kuulamisel 2007. aastal Berliinis ärritas Vene delegatsiooni sedavõrd, et nad tegid väikese skandaali – miks kutsuti kõnelema nii kallutatud venevastased jõud?
Vahendan õige lühidalt Socorit. Kui vaadelda postsoveti ruumi, siis on praegused külmutatud konfliktid tema sõnul alguse saanud rahvustevahelisest konfliktist ühe riigi sees. Ükskõik, kuidas kritiseerida Georgia võimude poliitikat abhaaside ja osseetide suhtes, tuleb ometi möönda, et kõik toimus Georgia territooriumil, Georgia riigi sees. Ja ühekorraga sai sellest hoopis riikidevaheline konflikt – Venemaa ja Georgia vahel. Sealt edasi võttis Venemaa endale nendes konfliktides lausa kolmetise rolli. Kõigepealt sai temast konflikti osapool, aga seejärel alates 1992. aastast ka rahuvalvaja ja vahekohtunik. Selle dominantse positsiooniga suudab ta loomulikult dikteerida, kas ja mis tingimustel on võimalik ühte või teist küsimust lahendada. Too „uus reaalsus“ on just nõnda saavutatud, vana põhimõtte järgi: jaga, valitse, dikteeri ja süüdista!
Seejuures ei sõltu kuigi palju sellest, kes on Georgias parasjagu võimul. Kõiki survestatakse. Vahe on üksnes selles, et president Eduard Ševardnadze andis survele mõnevõrra järele, Mihheil Saakašvili aga üldse mitte ning uue võimu tõetund pole veel saabunud.
Too „uus reaalsus“ Kaukaasias on just nõnda saavutatud, vana põhimõtte järgi: jaga, valitse, dikteeri ja süüdista!