Üheksat üleliidulist ministeeriumi, mille peavalitsustele tehased allusid, nimetati “devjatka” ehk üheksik. Üheksik allus sõjatööstuskompleksile juhtorganiga Kremlis. ENSV-s kuulusid süsteemi sellised tehased nagu nt Raadiotehas Punane RET, Hans Pöögel manni nim. Elektrotehnika Tehas, Dvigatel, Sillamäe tehased jt.

RIIGIKOGU PENSIONÄR ALEKSEI ZÕBIN RAJAS TOTAALSE PEALTKUULAMISSÜSTEEMI
Punane RET allus algul raadiotööstusministeeriumile. Hiljem jagati see ministeerium kaheks ja tehas määrati sidevahenditetööstusministeeriumi alluvusse. Aasta pärast Berliini müüri rajamist eraldati RETI-st erikonstrueerimisbüroo ehk postkast 12. Pärast muudeti klassifikatsioon üleliiduliseks ja uueks numbriks sai G 49/34. Büroo sisuline rajaja oli Enn Parve, kes oli II maaimasõja ajal olnud nõukogude tagalas, kus tegeles armee jaoks mõõteriistade väljatöötamisega. Algul töötas kontoris saja inimese ringis, kuid lõpus oli töötajaid ligi 600. Peamiselt tegeleti kõige klassikalisemate mõõteriistade tootmisega. Rohkete osakondade hulgast väärivad tähelepanu julgeoleku eriosakond ehk 1. osakond ja sõjaväelise esindaja osakond ehk 2. osakond. Kõige tähelepanuväärsem on aga kolmas osakond ehk pealtkuulamisosakond, kus töötas 57 inimest. Kokku 25 aastat selles asutuses töötanud insener ja leiutaja Toom Pungas arvab, et ilmselt pani pealtkuulamisosakonna tööle hilisem interliikumise tegelane, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei liige ja endise riigikogu liikmena kõrget pensioni saav Aleksei Zõbin, kes valdas puhtalt eesti keelt, kuid ei näidanud põlgusest eesti rahva vastu oma keeleoskust kunagi välja. “Varem suitsetati juhuslikes kohtades, kuid kõikjale ei saanud ju “lutikaid” panna. Siis tehti spetsiaalsed tuhatoosidega suitsetamisnurgad,” kirjeldab Pungas KGB nuhkimismeetodeid. “Loomulikult kuulati pealt ja lindistati absoluutselt kõik telefonikõned. Novembri- ja maipühade ajal hakkas lausjoomine pihta juba kella kaheteistkümnest alates. Siis kuulati eriti hoolega, mis seisukohti keegi avaldas. Mind saatis pidevalt mingi KGB “sputnik”, kes oli nõus minuga koos jooma ja ka arveid maksma. Ikka selleks, et kuulda, mida ma jommis peaga lobisen.”

SOOVITATI RÄÄKIDA VAID SEDA, MIDA “PRAVDA” KIRJUTAB JA TASS TEATAB
“Nuhkide õrritamiseks sai tehtud igasuguseid trikke. Kontrolli mõttes sai vahel meelega kuskil midagi ekstra öeldud. Kord kutsus boss mu välja, viis koridori ja soovitas mul mitte avameelitseda ning rääkida ainult seda, millest “Pravda” kirjutab ja TASS teatab. Kuna kõrgsagedusega valjuhääldajad andsid heli ka üle kuuldava diapasooni, siis tehes jaapani Sharp 7100 eeskujul väljatöötatud mudelile Estonia 10 valjuhääldile akustikat, panime naljaviluks kõva signaali peale, mis lõi seltsimeeste pealtkuulamissüsteemid umbe. Küll oli hea vaadata, kes kohale tormasid! Kui nad kiirest jooksust ähkides tuppa sisse jooksid, polnud kuulda mitte kui midagi, sest võtsime signaali selleks hetkeks maha ja laiutasime käsi. Kui nad toast välja läksid, panime uuesti signaali peale?”, avab Toom Pungas nuuskurite paljastamise nippe.

Kord jäi pidevas kassi-hiire mängus haledalt vahele ei keegi muu kui julgeoleku eriosakonna juhataja sm. August Kolk ise. Ta on muide endise Riikliku Julgeolekuministeeriumi Saaremaa uurimisosakonna uurijana üks Saaremaa küüditajate protsessi kohtualustest. Toom Pungas meenutab oma sulitempu, mis nii mõnegi trumbi kätte mängis: “Julgeoleku eriosakond asus direktori kabineti ja saali vahel. Ees oli väike koridor, kus tegime suitsu. Sm. Kolk keeras ukse alati lukku, aga millegipärast unustas võtme seekord ette. Võtsin võtme eest ära. Oli väga põnev selle tüübi reageeringut jälgida, kui ta tagasi tuli ning kujutage ette, uksest sisse ei saa! Kolk tuli minu juurde asjalugu uurima, söandamata tunnistada, et oli võtme ukse ette jätnud! Küsis, et ega te ei näinud siin midagi imelikku? Kehitasin õlgu ja teesklesin täielikku teadmatust. Pikkamisi sai ta asjast aru ning ma andsin võtme tagasi. Ta oli edaspidi minu suhtes võrdlemisi leebe.

Töötajate hulgas oli koputajaid vist normi järgi iga viie kohta üks. Koputajad üritasid inimesi provotseerida, viies jutu huvitavatele teemadele, erinevate ettekäänetega prooviti viibida perekondlikel koosviibimistel või sokutada sinna oma aparatuuri. Ka mulle soovitas kord üks nuhkidest soojalt oma magnetofoni koos lintidega. Ei üllatuks, kui ühtlasi midagi kirjutati, aga selle kohta puuduvad mul andmed.”

MITTEBOL?EVIKUD SAADETI KÄTTEMAKSUKS “ALKOHOLIDIEEDILE”
Soovimatus bol?evikuks ja nuhiks hakata maksis Toom Pungasele informatsiooniosakonnajuhataja koha. Vallandamisest päästis asjaolu, et patendiprobleemidega ei tegelenud peale tema mitte keegi ning kuna mõned tema kirjutatud patenditaotlused olid juba Moskvas heaks kiidetud, siis tuli ta tööle jätta.

Kättemaksuks võeti ära juurdepääsuluba projekteerimistöödeks vajalikele materjalidele ning ta viidi üle tehnoloogiaosakonda n-ö alkoholidieedile. Selles osakonnas töötasid endised julgeolekuohvitserid, kes juba hommikul “Pravdat” lugedes hakkasid piiritust kaanima. Ruumis oli uks, mille taga oli kraanikauss ja selle all oli poolenisti 96- raadilise piiritusega täidetud piimanõu. Sealt siis kulbiga võeti ja neelati kulinal alla. Mõni haukas kurki ka peale.

MÕÕTERIISTAD VIKSITI HEWLETT-PACKARDI PEALT MAHA
Pentagon kasutas mõõtetehnikana peaasjalikult Hewlett-Packardi tooteid. Firma üks omanikke David Packard oli ühtlasi USA kaitseministeeriumi üks peaspetsialiste. Nõukogude sõjaväelased, kes pidid valmistama samasugust relvastust nagu jänkidel, pressisid peale, et relvastuse kontrolliks vajalike mõõteseadmete parameetrid oleksid ka samasugused. Selleks aga puudusid detailid ja täpsed seadmed. Oli vaja järelikult hankida Ameerika eeskujud ja need kopeerida, sest paremini teha oli raske, kuid lollimalt teha polnud mõtet.

Vajalike eeskujude hankimine oli omaette ooper. Suurimaks takistuseks oli valuutapuudus. Lõpuks jõudis Toom Pungas enese teadmata välja Nõukogude Liidu sõjatööstuskompleksi informatsiooniosakonna bossinna Ljubov Ivanovna Tupitsõnani, kelle kätte koondus info kõigist üheksast ministeeriumist. Madam Tupitsõna oli suur nagu vene ahi, kuid seejuures jube liikuv ja veel jubedama jämeda häälega. T. Pungase esimene telefonikõne Ljubov Ivanovnale lõppes klõpsuga lauselt “Ärge mulle palun valetage, et Nõukogude Liidul pole valuutat”. Hiljem ühel Gorkis peetud seminaril paluti Pungasel kõneleda väliseeskujude ostmisest saadavast majanduslikust efektiivusest. Seal kohtuti madam Tupitsõnaga silmast silma ja viimane tunnistas, et oli Pungase lauset kuuldes mõtlema jäänud, et pagan, tal on ju õigus! Loomulikult on Nõukogude Liidul valuutat! Ja otsustanud vajaliku raha eraldada. Viibides sunnitud alkoholidieedil, oli Toom Pungas valmis nokitsenud kaitseministeeriumile hädavajaliku universaalse numb rivoltmeetri ja vahelduvpingemõõteploki. Sõjaväeesindajate, kontori superkoputajate ja peaspetsialistide juuresolekul mõõtis see Pungase poolt leiutatud varjestussüsteemiga hästi häirekindlaks tehtud väike riistapuu kümneid kordi täpsemini kui vastav NSVL mõõteetalon. Nii sai temast Moskva juhtkonna silmis väga vajalik mees, mis tähendas alkoholidieedi lõppu ja projekteerimisõiguse taastamist, sest leiutused kuulusid plaanimajanduses tähtsate statistiliste parameetrite hulka, kuid sellega ei tegelenud keegi, kuni selgus, et postkastis 12 töötab üks hull, kes kirjutab patenditaotlusi justkui muuseas. Nimelt oli T. Pungas kihlveo peale mõne tunni jooksul valmis vorpinud 20 patenditaotlust, neist 15 pälvis Moskvas heakskiidu. Aastal 1969
loodi ministri korraldusel patenteeritud leiutiste kiirendatud rakendamiste peaosakond, tolle “hullu leiutajaga” eesotsas. Lühikese ajaga rakendati tihedas koostöös tollase TPIga (nüüd Tehnikaülikool) terve rida Hewlett- Packardi mõõteriistu, kusjuures uute seadmete põhilahendused patenditi peamiselt juhtivates lääneriikides. Senini oldi millegipärast arvamusel, et Nõukogude Liidu elektroonikat ei ole võimalik lääneriikides patentida.

VENE VÄRK NAGU KALAVÕRK.
Mõistagi tekib küsimus, kuidas isik, kelle isa oli tunnistatud kulakuks ja kes ise ei kuulunud komsomoli ega parteisse, üldse taolise asutuse uksest sisse sai. Vastus peitub nõukogude süsteemile olemuslikult omases laias joones, harimatuses, lohakuses, kahe silma vahele jätmises ja valetamises. Toom Pungas võrdleb vene värki kalavõrguga, milles on peenemad ja jämedamad silmad. Kui jämedast läbi ei läinud, jäid peenemasse kinni, kuid teatud juhtudel oli sealt võimalik välja rabeleda. “Meid oli peres 6 last ja kirjutasime igal pool oma elulugu täpselt nii, nagu ettenägelik isa selle 1949. aastal dikteeris. Kuna andmed elulugudes ei erinenud, leiti, et järelikult on õige, ja rohkem ei uuritud. Kui hakati väga tõsiselt pinnima, ajasin mingi lolli naljaga jutu sassi,” räägib mees, kellel oli esimesena au lugeda “pika nimega ühingus” (Üleliiduline Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing) loenguid elektronarvutitest. Oli aasta 1958. Kui RETis hakati ENSV Teaduste Akadeemia jaoks ehitama esimest arvutit M3, pakuti T. Pungasele võimalust tööle tulla. Noore ja osava kõrgema kategooria reguleerijana viidi ta üle postkasti 12 ilma minevikku pikemalt uurimata, sest iga süsteem vajas kedagi, kelle abil n-ö Jumala ees ehk keskkomitees vajadusel ennast päästa ja mingid trumbid lauale panna. Nii tehti vajadusel mööndusi ja hiljem pehmendati ülevalt poolt altpoolt tulevaid lööke. “Leiutajaid peeti natuke juhmakateks, kes ei vastuta täielikult oma tegude eest. Nad olid nagu looduskaitse all,” võtab T. Pungas olukorra kokku.

POSTKAST 12 LUKKUPANEK
1983.a. määrati postkasti 12 juhatajaks Harri Põdra, keda hakati kohe likvideerimiskomisjoni esimeheks kutsuma, sest algas hävitamine sõna otseses mõttes. Lääne-Saksamaalt toodud seadmed peksti vanarauaks ja teatud määral siiski unikaalne patendifond köeti katlamajas tuhaks, välisriikides välja antud originaalpatentdokumendid sealhulgas. Hävitamistöö viis RETis lõpule sm. Mehis Pilv, kes selle lõpuks koos teiste komsomoliaktivistidega World Trade Centerina endale vormistas ja Sillamäel koos Tiit Vähiga Silmetit juhib.