Meelis Atoneni puhul on lugemisharjumuse edendamisel kasuks tulnud esmapilgul üsna ootamatu tegevus – sport. “Kui olin noor, käisin üsna palju spordilaagrites ja -võistlustel – vanal ei olnudki muud teha, – ja nendel reisidel lugesin üpris valimatult kõike, mis ette jäi.” Ja ette jäi paljugi. Ilmselt rohkemgi, kui mõnel teisel Atoneni eakaaslasel. Ning siingi on põhjuseks midagi ootamatut – nimelt küüditamine. Meelis Atoneni vanaisa saadeti Siberisse ning eluks ajaks jäi talle kehtima Eestis elamise keeld. Ta asus Läti Valgasse, kuid soovis panna oma poja, Meelis Atoneni isa siiski Eesti Valga kooli. See ei tahtnud hästi õnnestuda. Lõpuks oli Eesti poolel asuvatest koolidest vaid vene oma nõus poisi vastu võtma. Nõnda kasvas Meelis Atonen üles peres, kus vene keelt vallati ja selles keeles ka loeti. See avardas lugemisvõimalusi. Liiati oli tol ajal raamatute nimetuste arv nõnda palju väiksem, et vähemasti eesti keeles lugesid inimesed suuresti ühtesid ja samu asju. Tol ajal oli ka kombeks enamik teoseid endale koju kätte osta – nii olid näiteks ka Atonenide kodus olemas Honoré de Balzaci kogutud teosed.
Imelik inimene
Meelis Atoneni jaoks ei näigi raamatute valimisel oluline mitte originaalitsemine, vaid ikkagi kirjanduse kvaliteet. Nii tunnistab ta lugupidamisega oma õpetajate suhtes, et “kool sundis lugema väga palju väärtkirjandust.” Muidugi oli tollane pilt kallutatud – oli autoreid, keda lihtsalt välja ei antud ja kellest ei räägitud. Kõige rohkem jäigi tol ajal puudu väliskirjandusest ning seda ei saanud kätte ka võõrkeelsena. Seda peab Atonen praegu oma suurimaks hariduslüngaks. “Kuna ma loen ka praegu valdava osa kirjandust ikkagi eesti ja vene keeles ning nendes keeltes on mul ka enamik mind huvitavaid asju olemas, siis rohkem oleks vaja just ingliskeelset,” nendib ta. Aga mitte kahetsevalt. Pigem asjalikult.
Meelis Atonen on selles mõttes imelik inimene, et ta ei tajunud koolikirjandust kohustusliku ja tüütu koormana. Ta näeb asju hoopis vastupidises valguses: “Minu õnnetus seisneb selles, et kooli ajal ma lugesin väga palju ja see kippus muud elu segama.” Kaheksandas klassis oli ta raamatutest nii lummatud, et ei käinud kuu aega koolis, simuleerides haigust ja hankides endale arstitõendi: “Sisuliselt oli see nii, et ma ei suutnud minna arsti juurde haiguslehte lõpetama, kuna avastasin jälle mõne uue raamatu, lugesin seda öö läbi ja hommikul, kui tuli minna arsti juurde, otsustasin, et ma täna veel magan, homseks puhkan välja ja lähen käin seal ära.” Muu hulgas luges ta läbi kõik punakaspruunid Balzaci köiteid.
Tagantjärele on Atonen väga tänulik oma õpetajatele selle eest, et nad teda koolist välja ei visanud, vaid suhtusid koolipoisi lugemishuvisse mõistvalt. “Mul olid väga head kirjandusõpetajad,” tunnistab Atonen, mõeldes sellele, mis võis ikkagi olla põhjuseks, et kohustuslik kirjandus ei tekitanud talle probleeme. Õpetajad lihtsalt oskasid teoseid õigesti ja õigel ajal serveerida.
Klassikast majandusajalooni
Kuid muidugi on iga inimese jaoks teoseid ja autoreid, kellega ei osata ühes rütmis kaasa mõelda. Või kelle puhul see ei tule vähemasti iseenesest. Nii tunnistab Atonen, et autor, kelle mõistmine tuli alles pärast kooli – sõjaväes aega teenides – oli Anton Hansen Tammsaare.
Kuna sõjaväes “ei olnud mitte midagi muud teha ja siis ma lugesin ka Tammsaaret,” selgitab ta. Konkreetsem põhjus nii meeleheitlikuks sammuks nagu Tammsaare lugemine oli see, et Nõukogude armee meelest vajati Meelis Atoneni nimelist ajateenijat kõige enam Kaukaasias – Gruusias ja Armeenias. Sealsed väeosaraamatukogud koosnesid aga peamiselt kohalikes keeltes avaldatud teostest ning neid oskamata polnud noorel eestlasel põhjust olla liiga valiv. Tuli lugeda seda, mis kätte sattus. Ja et see omamoodi õnnelikult välja kukkus – Atonen hakkas Tammsaarest aru saama -, tulenes mõnevõrra ka lugemise kohast. Nimelt panid kaugus kodust ja suhteliselt masendav olustik Atoneni nägema Tammsaares seni märkamata jäänud aspekte. Üheks selliseks oli Tammsaare teoseid läbiv Eesti lugu.
Kuid iga inimese elus on erinevaid perioode. Nõnda luges Atonen väga aktiivselt kooliajal, sõjaväes ja ülikoolis käies, oluliselt vähem aga poliitikukarjääri jooksul. Nüüd, partei realiikme kohale taandunud ärimehena on Atonenil taas vabu õhtupoolikuid, mil võib hea raamatu seltsis kodus istuda. Tihtipeale võtab ta siis käsile suurmeeste elulood või ajalooraamatud. Seejuures ei aja Atonen neist teostest üldiselt taga ajaloolist tõde. Vähemalt kehtib see valdava osa Eesti lähiajaloost kirjutatu kohta – paljude sündmuste tunnistajana või lausa osalejana on Meelis Atonenil oma arvamus, mida tema enda sõnutsi niisama kergelt muuta pole võimalik. Kuid seda huvitavam on panna erinevatest hinnangutest ja vaatenurkadest kokku pilt, mis kajastab rohkem või vähem praeguse ajastu valitsevaid seisukohti.
Noorusest alates loeb Atonen hea meelega ka majandusajalugu: “Seal on hästi näha, et nii nagu elus, nii ka majanduses asjad korduvad. Mitte küll otseselt, aga mingit nurka pidi küll.” Kohe oskab ta tuua ka näite. Selleks on värskelt ilmunud Bill Bonneri ja Addisson Wiggini “Võla impeerium”, mis “sisuliselt ennustas majanduskriisi ette. Ja mitte ainult öeldes, et see juhtub nüüd, vaid seal oli ka näiteid toodud ajaloost, kus selgitati, kuidas majanduses asjad käivad.” Atonen hindab “Võla impeeriumi” puhul veel tõika, et see raamat ei ole tuim erialatekst, vaid publitsistika selle sõna kõige paremas mõttes.
Universaalhariduslik doping ja reisiasendaja
Küsimusele, kas “Võla impeerium” langeb kuskile eriala ja hobi vahelisse lahtrisse, vastab Meelis Atonen, et tema meelest harib iga inimest erialaselt näiteks ka Oscar Wilde’i lugemine: “See ka arendab. See teeb meeled vastuvõtlikumaks ja on justkui mingi annus dopingut – loed, lähed järgmisel päeval näiteks mingile tööalasele kohtumisele, vaatad enda vastas istuvale inimesele otsa ja tunnetad teda hoopis teistmoodi.” Lühidalt: ei ole mõtet tõmmata ühemõttelist joont selle vahele, mis on tööalaselt vajalik, mis aga pelk hobi. Pigem on kirjandus omalaadne universaalharidus?
Ja selles mõttes on Atonen harinud end põhjalikult juba nii koolis kui ka ülikoolis. Tänaseni on tal eredalt meeles näiteks Anton T?ehhovi novellid, mille nukrusega segatud kergus ja vallatus kutsuvad praegugi üle lugema. Üldiselt armastab Atonen nüüd aga lugeda lugusid – XIX suured romaanid oma pikkade ja detailsete kirjeldustega enam nii palju ei köida.
Oma põhjus peitub siinjuures ka elu üldises tempos – ei ole kuigi lihtne end kõigest välja rebida. Kerge juturaamatu sisusse sukeldumine on lihtsam kui sisseelamine detailiderohke ja keeruka struktuuriga romaani. Pealegi on kirjandus – õnneks – minetanud vähemalt ühe oma rollidest. Nimelt ei olnud ju Nõukogude ajal võimalik reisida Prantsusmaale, Inglismaale või Itaaliasse, et vaadata sealseid losse ja linnu, mida kirjeldavad näiteks Balzac, Stendhal või teised. Nõnda oligi tol ajal kõik see, mida tänapäeval on võimalik ise kogeda, kättesaadav ainult kirjanduse kaudu.
Sinatamisvastane luule
See ei tähenda muidugi, nagu oleks Atonen vanad lemmikud lihtsalt unustanud. Kaugeltki mitte. Näiteks kooli- ja ülikooliajal loetud luuletajate teoseid lehitseb ta aeg-ajalt siiamaani. Nii on Sergei Jessenini venekeelsed teosed Atonenil praegugi kodus kättesaadava koha peal ning mõnikord võtab Atonen neist mõne kätte, et nautida autori suurepärast keelt ja oskust luua meeleolu.
Kõrgelt hindab ta ka Jean de La Fontaine’i luuleloomingut, milles Atonen rõhutab just poeedi oskust leida erakordselt täpseid sõnu ja kujundeid.
Kui küsida Eesti lüürika kohta, meenub Atonenile Viivi Luik, täpsemalt tema “On aastasaja lõpp. On öö”, mis oligi esimene Luige luuletus, mida ta luges. Sellest sai alguse praeguseni kestev huvi Viivi Luige luule vastu.
Omapäraseks peab Meelis Atonen on suhet erakonnakaaslase Paul-Eerik Rummoga. Nimelt on tal suur aukartus ja lugupidamine viimase luule suhtes. Seetõttu oli Atonenil väga raske harjuda Rummot sinatama. Viimane käis peale, kuid noorusajast loetud luuleridade mõju ei lubanud seda niisama lihtsalt teha?
Veendunud ülelugeja
Vaatamata lugemisharjumuste muutumisele on Atonen alati jäänud suureks ülelugejaks. Ta tunnistabki, et on veendunud ülelugemise harrastaja: “Kõige toredamad on sellised kogemused, nagu minuga hiljuti juhtus. Pidin minema lennuki peale ja haarasin laua pealt suvaliselt kaasa Oscar Wilde’i “De profundise.” Lugesin seda lennujaamas ja ka lennuki peal ning selline tunne oli, nagu näeksin raamatut esimest korda,” kirjeldab Atonen õhinaga ootamatut kohtumist ühe korduvalt loetud lemmikteosega.
Veel tunnistab ta, et lapsena või noorukina loetu hilisem ülelugemine on nii mõnigi kord avanud talle hoopis uusi tahke ning võib öelda, et hea raamatu ülelugemisel on “kogemus pigem mitmekordne, andes uusi varjundeid, uusi tunnetusi.” Pealegi – leiab Atonen – ei jõua inimene niikuinii kõike läbi lugeda. Seda ei maksa isegi mitte kahetseda, sest kui lugeda väärtkirjandust, siis võib seda teha ka mitu korda – tunne on ju hea ning nii nagu meie ise, ei jää ka raamat kunagi samaks, vaid muutub iga lugemiskorraga.
Sellega seotud on mõte, et ka lapsi tuleks harjutada lugema. Seejuures selliseidki raamatuid, mis end esimesel lugemiskorral võib-olla täielikult ei avagi. Enda elu peale mõeldes toob Atonen näiteks uuesti Tammsaare: “Kui mul ei oleks tema raamatutega varem mingit kokkupuudet olnud, siis vaevalt oleksin nad hiljem uuesti kätte võtnud.”
Atonen ei pea probleemiks mitte seda, nagu sunnitaks kooliõpilasi liiga palju lugema. Tema meelest on hoopis halvem see, et üleüldse loetakse üha vähem. Teisest küljest muidugi tunnistab ta, et kuna luges ise lapsepõlves valimatult ja palju, pole ta kõige objektiivsem hindaja: “Võib-olla peaksid õpetajad tegema vahet ka õpilaste vahel. Neile, kes on andekamad ja tugevamad, tuleks vahest soovitada rohkem raamatuid?”
Raamatutest rikutud
Kuid Atonen kordab üle, et pole päris erapooletu, sest on “raamatutest rikutud” ega kujuta ette, et hakkaks kunagi lugema elektroonilisi raamatuid. Isegi ajalehte eelistab ta lugeda paberväljaandes, nimetades end ometi internetisõltlaseks. Kui on vaja kontrollida järele mõnd fakti või leida taustainfot mõne inimese kohta, haarab Atonen kohe arvutihiire ja klaviatuuri järele. Kui panna siia juurde elektronposti rohke kasutamise harjumus, siis ei jää tõesti vast midagi muud üle, kui endise majandusministri enese diagnoosiga nõustuda.
Seda enesekriitilisemalt kõlab karm hinnang interneti ühekülgsusesse, mis jätab jäljed ka seda kasutavatele inimestele – mida noorematele, seda sügavamad. Üks olulisemaid asju, mis Atoneni meelest kannatab, on kirjutamisoskus. See on aga omakorda lahutamatus seoses lugemisoskusega. Elades vaid piltide maailmas, kus tekst toetab pilti – mitte vastupidi -, pole ime, et lugemisoskus ja -harjumus on alla käinud. Põhjus ei ole mitte selles, nagu “noored oleksid laisad. Lihtsalt veedetakse tunde arvutis. Arvuti võib muidugi ka arendada ja kirgastada, aga lugemuse osa väheneb.”
Atonen nõustub hinnanguga, et tänapäeva maailmas on palju nii peibutusi kui ka valikuvõimalusi. Igaühel on õigus valida oma. Aga just selleks, et noored inimesed oleksid oma valikuvõimalustest üleüldse teadlikud, peaksidki õpetajad lugemisharjumust propageerima.
“Ma olen kaugel sellest arvamusest, et kõik peaksid nii tegema nagu mina,” selgitab Atonen oma mõtet, “aga õpetajad – ja mitte ainult õpetajad, lapsevanemad ka! – peaksid lapsi raamatute juurde suunama. Olen veendunud, et kui oleksin leppinud sellega, et lasknud oma poja õpetajal viimase enda tahtmist mööda teha, siis ma ei usu, et mu poeg oleks raamatuteni sel määral kunagi jõudnud.”
Atonen on ise oma vanemast lapsest, 11-aastasest pojast, praeguseks kasvatanud kirgliku lugeja. Kui varem eelistas poiss kohe pärast koolitundide lõppu tulla isa töö juurde, siis nüüd on üha sagedasemad need päevad, mil ta läheb kõigepealt raamatukogust läbi. Salamisi hellitab Meelis Atonen lootust, et 10-15 aasta pärast on poeg talle selle eest tänulik, et papa natuke tüütu ja nõudlik oli. Ilmselt pole see mitte kõige halvem ja edevam asi, mida oodata, sest kuni maailmas on raamatuid, võiks olla ka lugejaid. Ja vastupidi ka.
* * *
CV
Meelis Atonen on sündinud 5.12.1966 Viljandis. 1985. aastal lõpetas ta Viljandi 1. Keskkooli. On pärast seda õppinud Tartu Ülikoolis matemaatikat, Tallinna Pedagoogikaülikoolis vene filoloogiat ning olnud Eesti Humanitaarinstituudis ühiskonnateooria vabakuulaja.
Atonen on töötanud muuhulgas Eesti Liberaaldemokraatliku Partei poliitilise sekretäri, kaitseministri nõuniku, Valga linnapea ning majandus- ja kommunikatsiooniministrina. Olnud IX ja X Riigikogu liige. Praegu AS Tavid nõukogu liige.
Abielus, poeg ja tütar.
* * *
“Kohustuslikku kirjandust pidi vahel ikka lugema ka selle pärast, et õpetaja käskis. Mind häiris vahel see, kui lugemuse kontrolliks küsiti mingeid detaile. Olin tihti hädas raamatuga, mille olin läbi lugenud ja fantastiliseks pidanud, sest ma tõesti ei osanud öelda, mis uksest seal raamatus näiteks keegi kuhugi läks või kes kellega kohtus. Siis ma olin hädas, sest sellised pisiasjad olid minu jaoks ebaolulised.”
* * *
“Poliitikuna meeldis mulle lugeda poliitikute elulugusid – selleks, et õppida nende arsenali ja tunnetada nende kogemusi. Erinevate Eesti inimeste raamatuid olen lugenud sellepärast, et nad on ajaloos olulised – näiteks Ernst Jaakson. Ühe naljaka näitena lehitsesin hiljuti ema juures käies Maire Aunaste raamatut “Viis aastat peidus”. Nüüd lähen vist küll hästi lihtsaks, aga see raamat oli huvitav, sest tegu oli meie ajastu inimesega, kes elab aga mulle tuttavast elust nii kummaliselt teistmoodi. Lapanud olen ka Edgar Savisaare “Peaministrit”, mis on minu jaoks huvitav juba selleks, et näha, kui erinevalt inimesed interpreteerivad ajalugu.”