KASAKAD DONI ÄÄREST: Stepid on piiritud, muusika ülev ja puskar kange. Kes nad siis on, need kasakad? Etnoloog Aimar Ventsel kaevab asja.
Kasakate ajalugu on segane ja täis igasuguseid kummalisi juhtumisi. Tekkisid kasakad Venemaa, Ukraina ja Leedu piirimaile põgenenud talupoegadest, kes asutasid seal omaette poolsõjaväelise ühiskonna, kus iga mees oli 18-aastaseks saamisel kohustatud ilmuma väeteenistusse oma hobuse ja varustusega. Tsaariaja lõpuks oli Venemaal 11 kasakapolku ehk kasakaväge, mis olid ühtlasi territoriaalsed poolautonoomiad. Sealt nende reputatsioon tasapisi ka levima hakkas. Kasakate kuvand on alati olnud segu romantilisest vabahingest ja barbarist. Seda viimast just Lääne-Euroopas. Kui kunagi avastati Neanderthali orus esimese neandertali inimese skelett, siis teadlased pidasid seda esialgu alkohoolikust vene kasaka luukereks.
Kasakate ajaloo vastuolud
Kasakate ajaloo vastuolud on alati välja tulnud just sõdade ajal, mis on ettevõtmine, millest nad kunagi pole saanud kõrvale jääda. Isegi kui tahtsid. Üldjuhul aga mitte. Kasakaväed olid Tsaari-Venemaa eliitväeosad, keda kasutati ka politseiteenistuses, kui tavakorravalvurid või sõjavägi hakkama ei saanud. Nii on kasakad Nõukogude ajal tuntud kui streikide ja tööliste demonstratsioonide mahasurujad ja laialipeksjad. Samas on aga Nõukogude aja kõige ilusam armastusromaan – Stalini preemia laureaadi Šolohhovi „Vaikne Don“ – kirjutatud just kasakatest. Oli ka lahe romaan, erinevalt muudest armastusromaanidest: seal tulistati palju ja tapeti mehiselt. Peale selle piinati Nõukogude koolilapsi ka teise kasakateemalise raamatuga – „Tarass Bulba“ –, kus vastandati reeturlikku isiklikku ning kodumaa-armastust.
Kui sõjaks läks, siis kasakad ei pühitsenud. Nagu „Vaikses Donis“ ka ilmekalt näidatakse. Peale selle, et nad olid kurikuulsad suurejoonelised marodööritsejad, olid nad ka brutaalsed sõjamehed, kes vangidest ja nende kohta käivatest konventsioonidest eriti ei hoolinud. Koltšaki vägedes teeninud kasakate üks lemmikmeelelahutusi oli järgmine: avati ettevaatlikult vangi kõhukoobas, võeti sealt välja soolikas, kinnitati selle ots pulgale ning sunniti inimest omaenda soolt ümber pulga keerama. Kuni inimene suri. Või siis lõigati aja kokkuhoiu mõttes elusal inimesel ribid elavast lihast välja.
Ehkki kasakad pole kunagi ühtse massina teatud poliitilist jõudu toetanud, kuulus enamiku sümpaatia Venemaa kodusõjas tsaarivalitsusele või selle järglastele. Mistõttu bolševikud võimule saades samamoodi ei pühitsenud. Kasakluse likvideerimine ehk razkazatšivanije viidi Donil ja mujalgi läbi väga sirgjooneliselt: inimesi põletati staniitsade kaupa elusalt. Suureks isamaasõjaks oli aga vaen unustatud ja kasakaväed võitlesid vapralt punaarmee koosseisus, olles ainukesed väeosad, kel oli õigus mitte kanda sõjaväevormi – paljud kasakad läksid lahingusse kasakavormis. Ajaloolise tõe huvides tuleb mainida, et ka sakslaste poolel võitles palju kasakaid, eriti neid, kes olid revolutsiooni ajal Venemaalt mujale põgenenud.
Meie suhe kasakatega
Eestil on kasakatega oma suhe. Kindlasti viibisid Eestis kasakad kõigi Vene vägede koosseisus, kes siit maalt kunagi läbi on läinud. Ja ega nad siin teistmoodi käitunud kui mujal. Šolohhovi „Vaikses Donis“ mainitakse steppides asuvat eesti küla, kus kasakad verd segamas ehk siis naisi panemas olid käinud, mistõttu blondidest eestlastest olid äkki üsna tumedapäised saanud. Kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega taastati kõikvõimalikke igiammuseid asju, siis taastati Venemaal ka kasakapolgud. Osa neist ilmus Pihkva oblastisse riigipiiri kaitsma, kus nad muuseas ka väheste piirialadele elama jäänud setude juures marodööritsesid. Gruusia-Vene sõjas võitlesid kasakad grusiinide vastu osseetide poolel ja oleks kindlasti ka eestlastega võidelnud, kui neid rindel oleks olnud.
Tänapäevalgi paistavad kasakad silma sümpaatiaga militaarmängude vastu ja nii osaleb neis ka näiteks sel suvel Viljandi Folgi lavalaudu tallanud Kazatši Krug. Vähemalt on neil bändi leheküljel üleskutsed osalemiseks regionaalsetes sõjalis-patriootilistes mängudes ja videodki selle kohta. Vähesed teavad, et kasakapolk eksisteerib ametlikult ka Tallinnas, kus see asutati eelmisel aastal. Kasakapolgu sisseõnnistamistseremoonial andsid eesti kasakad ustavusvande Eesti Vabariigile, arvestades aga kohalike kasakate suuri õllekõhtusid, on neist otseses lahingutegevuses vist ikka vähe kasu.
Ja muuseas: riigikogus on olemas kasakate toetusrühm.
Tants ja laul kanna all
Minu esimene isiklik kokkupuude kasakatega jääb 1995. aastasse, kui Lääne-Siberis Surguti linnas tahtsid kohalikud kasakad mind nagaikadega (ehk siis pika piuga ratsapiitsadega) läbi peksta. Kusjuures isegi mitte selle eest, et ma olin eestlane, vaid selle pärast, et mul olid kõrvarõngad kõrvas. Oli just aeg, mil enamik Venemaa provintsilinnu oli täis kasakaid, kes nagaikade vehkides Venemaad kaitsesid kõikide kaabakate, kaukaaslaste, mitteõigeusklike ja muu rahvarämpsu eest, kaasa arvatud eesti punkrokkar.
Vaat selline lugu on kasakatega.
Aga igal ajaloohetkel on neil olnud laul suul ja tants kanna all.