MUUSIKUTE MÄRG UNENÄGU: Eurosonic Noorderslagi festival (ESNS) – ehk sellest kuidas mahutada kolme päeva jooksul 30 lavale rohkem kui 350 uut, värsket ja ägedat Euroopa artisti. Festari ülesanne on süstida ühiskonna veenidesse uusi staare. Laulja ja loomakasvataja Mari L. Tikk (konspiratiivse nimega Mustsõstar) ujus kohale.
Et Eurosonic Noorderslagi festival tähistas tänavu oma 20 aasta juubelit, siis teavad korraldajad väga hästi, kuidas kogu festival kenasti väikesesse Põhja-Hollandis asuvasse Groningeni linna ära mahutada. Kontserdipaikadeks on muudetud kõikvõimalikud kohad ja kohakesed, kus jaanuarikuus laivi teha kannatab. Kuna hollandlastele meeldib lõigata kõigist tegevustest võimalikult palju kasu, nii ka festivaliks linna saabunud rahvamassidest, siis toimub lisaks festivaliprogrammile Groningenis samal ajal ka lugematul arvul festivali väliseid kontserte ja üritusi, ning kel vähegi jaksu on, saab päeval külastada muusikaturu-teemalisi konverentse.
Kuulajad tagaplaanil
Aga kellelt kellele ja miks ikkagi selline mastaapne festival? Festivali korraldab kohalik MTÜ, kes on suutnud värvata kõiksuguseid toredaid partnereid, teiste seas ka Euroopa Rahvusringhäälingu EBU, kes on väärikas meediapartner ning korraldab igal aastal festivali raames EBBA (European Border Breakers Award) auhinna galat. Kõnealust auhinda antakse välja 2004. aastast ja selle on muide pälvinud 2010. aastal ka Eesti lauljatar Kerli. Niimoodi tunnustab EBU igal aastal kümmet artisti või ansamblit, kes on suutnud oma esikalbumiga köita kuulajaskonda ka väljaspool oma koduriiki.
Eurosonicu festivali eesmärk on väga õilis: aidata Euroopa artistidel teha läbimurre rahvusvahelisele muusikaturule. ESNS tahab tekitada rohkem huvi Euroopa muusika, selle kvaliteedi ja mitmekülgsuse vastu ning pakkuda muusikutele võimalust ja lava oma muusika levitamiseks ning koostööpartnerite leidmiseks. Kõlab nagu ilus unistus.
Märkimisväärne on siinkohal, et oma missioonis ei ole nad üldse märkinud, et nad tahaks pakkuda toredaid muusikaelamusi kuulajatele, mis on iseenesest loogiline, kuna tegemist on ikkagi showcase-festivaliga – tavaline muusikahuviline ei mängi missiooni täitmisel eriti suurt rolli, suurem osa publikust on inimesed, kes on rohkemal või vähemal määral seotud muusikaäriga.
Eurosonicu publiku moodustavad plaadifirmade esindajad, festivalide booking-agendid, raadio- ja teletöötajad ja muud valdkonnaga tihedalt seotud inimesed. See fakt ei muuda esinemist artistide jaoks eriti pingevabamaks – õnnelikumad lahkuvad festivalilt kutsetega uutele, suurematele ja kuulsamatele lavadele. Ka publiku enamjaolt puuduv entusiasm ei paista artistide elu kergemaks muutvat – plaksutatakse pigem viisakusest, sest ollakse ju ikkagi töökohustusi täitmas ja isegi siis, kui suurem osa publikust on laivi lõpuks lahkunud, ei tähenda see seda, et neile poleks meeldinud – neil on ju vaja jõuda veel umbes kümne artisti kontserdile, mis samal ajal aset leiavad.
Punktuaalsus omamoodi
Neil päevil on linnas toimumas tõesti väga palju, eriti arvestades seda, et laivid kestavad kolmel päeval loetud tundidel (20–02). Igal artistil on esinemiseks aega ei rohkem ega vähem kui 40 minutit!
Toon selle fakti rõhutamiseks ka ühe näite – Erki Pärnoja ja Efterglow pidid esinema eelmisel Eurosonicul (2018), kuid tormi tõttu jäid nad pisut hiljaks – nad jõudsid kohale täpselt oma kontserdi lõpuks ja kuigi korraldajad üritasid leida neile muud lava ja aega, et festivalil ikkagi üles astuda, jäi nende konsert toona siiski kahjuks ära. Õnneks on hollandlased viisakad inimesed ning esitasid Erkile ja bändile kutse esineda tänavusel festivalil. Mis on ka iseenesest hea variant. Mõeldud, tehtud.
Selline on punktuaalsus Hollandi moodi, mis ilmneb eelkõige oluliste asjade tähtsustamises – kellaaegadest peetakse kinni ja külaliste suhtes ollakse lahked.
Prügikaste Groningeni tänavatelt naljalt ei leia, aga prügi küll. Arhitektuur on Groningenis kaunis ja tänavatel liigub piisavalt vähe inimesi ja jalgrattaid, nii et isegi eestlane suudab mitte alla ega jalgu jääda. Ikkagi Hollandi Tartu, väike ülikoolilinn, täiesti hoomatav.
Kuna kontserte toimub neil päevil Groningenis tohutult, siis on üsna keeruline olla õigel ajal õiges kohas. Sestap tasub kasutada näiteks festivali äppi või küsida nõu targematelt – neilt, kes on asjaga kursis ja eelistatult ka varem Eurosonicul käinud. Veel parem, kui nad jagavad midagi ka Euroopa muusikast ning on kuulnud sahinaid tõusvatest tähtedest. Seesuguseid inimesi on festivalil palju. Pileti saab festivalile üsna soodsa hinnaga soetada igaüks. Majutuse leidmine võib osutuda keerulisemaks, kuid pole siiski võimatu. Ei teagi, miks Eurosonic Eestis seni nii vähe kuulsust on kogunud. Tegemist on ju suurepärase võimalusega saada osa tulevaste tippmuusikute sooritustest enne teisi, enne seda, kui nad oma kuulajatega enam Groningeni klubidesse ära ei mahuks. Võimalus olla teistest sammukese ees, näha staaride sündi.
Kuidas festival esinejaid valib?
Tundub, et tulevaste talentide tabamiseks oleks neil tarvis tervet meeskonda selgeltnägijaid, sest tavalised inimesed ei oska ju tulevikku ennustada. Reaalsuses on artistidel festivalile pääsemiseks kolm erinevat viisi.
- Festivali agentideni on jõudnud info, et tegemist on laheda, kvaliteetse artistiga ja pärast taustakontrolli kutsuvad nad ta Eurosonicule esinema.
- Artisti enda tiim esitab kandidaadi Eurosonicule ja jääb lootma positiivset vastust.
- Artisti kodumaa rahvusringhäälingu kanal, kes peaks oma koduse muusika seisuga kõige paremini kursis olema, esitab artisti Eurosonicule esinema, festival üldiselt seda otsust ei vaidlusta.
Loomulikult on festivalile esinema pääsenud artistide nimekiri prognoos tulevastest oma stiili nimekaimatest. Õnneks ei saa prognoosi paikapidamatuse eest kedagi süüdistada. Laiemale kuulajaskonnale ei lähe kahjuks kõik peale, mis meile, eestlastele geniaalne tundub. Kultuuriline taust ja keel seavad Eesti muusika ekspordile kindlasti omad piirangud. Ja kui edukas olemise retsept oleks paigas, kasutaksid seda kõik, mis omakorda looks vajaduse uue retsepti järele.
Muutunud aeg
Eurosonicu korraldajad püüavadki aimata tuleviku retsepti, mis mõnel korral õnnestub, aga alati mitte. Paul Keresel jäi 1946. aastal osalemata esimesel sõjajärgsel suurturniiril Groningenis ning temast ei saanud ka kunagi maailmameistrit. Nüüd on eestlaste šansid Groningeni pääsemiseks tunduvalt kasvanud, aga kas neist keegi üldse kunagi oma ala tippu pääseb, on endiselt ebakindel.
Kahtlane, kas seda tippu sellisel kujul, nagu me minevikust teame, tulevikus üldse eksisteerib.
Pean siinkohal silmas seda, et plaadimüük on suuresti asendunud striimimisega ning raadiol ja telel on inimeste muusikamaitse kujunemisel kaasa rääkimisel järjest väiksem roll – nutiseade soovitab ise, mida kuulata, valiku saab teha kuulaja ise. Eestlaslikult jääb üle vaid teha tööd ja näha vaeva ning loota et ka laiem publik ühel päeval mõne õnneliku Eesti artisti omaks võtab.
Kes teab, võibolla on see juba juhtunud, ilma et me sellest ise arugi oleks saanud.
Eestit Eurosonic Noorderslagi festivalil esindanud artistid
2007: House Of Games
2008: Eliit (Vaiko Eplik)
2010: Kirtana Rasa, Svjata Vatra
2011: Aides, Bert On Beats
2012: Ewert And The Two Dragons
2013: Ewert And The Two Dragons, Iiris, Talbot
2014: Elephants From Neptune, Winny Puhh
2015: Frankie Animal, Odd Hugo
2016: Ingrid Lukas, Maarja Nuut, Trad.Attack!
2017: Noep, Tommy Cash
2018: Meisterjaan
2019: Erki Pärnoja: Efterglow, Holy Motors, Maarja Nuut & Ruum
