Käesoleva aasta maikuu KesKus’is kirjutasin, kuidas Norra Justiits- ja Politseiministril tekkis plaan hakata noorukitest varjupaigataotlejate vanust tuvastama nende suguelundite põhjal. Täna saab raporteerida, et suuresti koalitsioonipartneri ja inimõigusi kaitsvate organisatsioonide vastuseisu tõttu see plaan ei teostunud. Nii ei saanudki Norrast esimest ja ainukest genitaalide arengu järgi nooruki vanust määravat riiki maailmas. Aga asjad, mis esialgu tunduvad kentsakad ja kauged, võivad aja jooksul muutuda täiesti tavaliseks osaks igapäevaelust.
Uhkest tõllast saab mädakõrvits
Viimaste aastakümnete Euroopas levinud sisseränne koos kaasnevate rõõmude ja muredega on Eestist suuresti mööda läinud. Võib olla kindel, et mõne aja pärast langeb kübemeke sellest ka meie kanda. Seega on tark jätkata täna veel veidi kaugel tunduvate migratsiooniga kaasnevate väljakutsete vaatlemist, sest muidu vaatleb ränne kunagi meid.
Eestis koguvad hoogu maksupoliitilised debatid, milline on õige protsent või õigem piir. Samal ajal peab Norra Kuningriik maksupoliitilist debatti Eritreaga. Põhjuse andis Eritrea riigi otsus maksustada kõik võõrsil elavad või varjupaika taotlevad Eritrea kodanikud. Eritrealased peavad maksma isamaa hüvanguks oma sissetulekutelt, milleks võivad olla nii asukohariigi toetused kui ka väljateenitud palk, kaks protsenti. Norra poliitikute arvates ei austa Eritrea sellist maksu kehtestades inimõigusi ning seetõttu peaks kaaluma arenguabi peatamist Eritreale.
1993. aastast alates on Eritrea presidendiks Isaias Afewerki. Afewerki kohta ainult president öelda on veidi liiga tagasihoidlik. Ta tuli võimule uue näona ning lubadustega, mis ei ole originaalsed, kuid peagu alati töötavad, nimelt lubas ta “uut ja paremat” riiki kui seni. Võimule saades muutus innovaator kohe diktaatoriks, kes kaotas opositsiooni, vaba ajakirjanduse, usuvabaduse ja sõltumatu kohtu. Uhkest tõllast sai mädanenud kõrvits, mille hais sunnib kodumaalt aina uusi ja uusi rahvamasse lahkuma, et otsida varjupaika mõnes turvalisemas riigis.
Maks pagenud võsukese eest
Põgenike sõnul on Eritrea julgeoleku taustaga maksuhaldurite tööarsenal julm ja ebainimlik. 2-protsendilise tulumaksu maksmisest keeldujatel ei lubata külastada kodumaal elavaid sugulasi ega kodumaale tagasi elama tulla. Järjekindlal maksmisest keeldumisel võivad Eritrea võimud hakata perekonnaliikmeid taga kiusama ning halvimal juhul mõne suguvõsaliikme ilma kohut mõistmata vangi panna. Eritrea võimuesindaja lükkab põgenike väited tagakiusamise juttudest ümber, tema sõnul toimub maksu maksmine vabatahtlikkuse alusel ning mingisuguseid sanktsioone maksmata jätmisel ei järgne.
Selleks, et päris kõik Eritreast ei lahkuks ja töökäsi jätkuks ning samaaegselt täituks ka veel riigikassa, on põgenike sõnul “innovaator-president” Afewerki kehtestatud riikliku maksu peredele, kelle võsuke on suutnud välismaale pageda. Pere peab maksma riigile ca 39 000 Eesti krooni iga põgenenud pereliikme kohta. Maksmata jätmisel ootab vanemaid vangla, mis sageli ei vasta inimlikele tingimustele. Põgenenud pereliikmel on võimalik oma vanemad vanglast säästa, hakates Eritrea riigi heaks välismaal nuhkima. Eritrea võimud ei ole nõus väitega, nagu sunnitaks perekondasid sellist maksu kohustuslikus korras riigile tasuma.
Abi nuiamine
Diktaatorlikult käituv Afewerki on leidnud veel kolmanda viisi, kuidas eritrealaste rasket olukorda ära kasutades eelarvet täita. Alati on ju võimalik küsida demokraatiat ja inimväärikust austavatelt riikidelt arenguabi, rahas muidugi, vaesusega võitlemiseks. Demokraatiast juhinduvatel riikidel on väga raske keelduda abi andmast, sest nii kaotaks nad väärikuse, mille eest seisavad. Ainuüksi Norra eraldab igal aastal Eritrea riigile ca 118 miljonit Eesti krooni, kui palju sellest reaalse abivajajani jõuab, ei oska täpselt öelda keegi.
Migratsiooni ja ülekohtuse maksupoliitika seosest võib kokkuvõtvalt järeldada: õnn on elada riigis, kus poliitikuid jätkub rohkem kui ühe erakonna tarvis; kus toimuvad debatid – olgu või igavad; kus julgetakse tõsta makse, kas või kiirustades, peaasi et ei ilmuks äkki ei kusagilt “innovaatorlik” messias, kes ainult “uut ja paremat” riiki lubades asub hiljem üliveidraid makse kehtestama.
* * *
Enamikul eestlastel puudub kokkupuude Eritrea ning eritrealastega. Eestis ei ole eritrealased varjupaika taotlenud. Meie ei ole avastanud neid ja nemad meid. Euroopasse on eritrealased kohale jõudnud, kuigi nende arv ei kuulu 10 enim Euroopa Liidus varjupaika otsiva rahvuse hulka. Euroopa Komisjoni andmetel taotles 2009|. aastal Euroopa Liidu liikmesriikides ja Norras varjupaika rohkem kui 260 000 isikut. Eestis taotles varjupaika samal ajal 42 isikut.
ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ameti (UNCHR) andmetel otsivad enim Euroopas varjupaika afgaanid, venelased, somaallased ja iraaklased. Somaaliast pärit varjupaiga otsijate tõotatud maaks on kujunenud Rootsi, Holland ja Soome. Iraaklased eelistavad enim Saksamaad ning Venemaa kodanikud ennekõike Poolat. Afgaanid peavad tõotatud maaks Norrat nii nagu ka eritrealased. 2009| esitas taotluse Norras varjupaiga saamiseks 3900 afgaani ja 2667 eritrealast (2008|. aastal 1799). Arvestades seda, et eritrealastest varjupaigaotsijaid on tuhandeid ka ?veitsis, Itaalias ja Rootsis, siis neile 2-protsendilise tulumaksu kehtestamisel on Eritrea leidnud korraliku tuluallika, mille õigeaegseks laekumiseks kodumaised maksuhaldurid kõvasti pingutavad.