Mida sa kõneleksid Artur Alliksaarest – milline inimene ta oli, mida ta sulle õpetas?

Muidugi peaks põhjalikult valgustama seda Tartu-aega, milles me koos olime. See oli enne 1960. aastat. Kui me tuttavaks saime, oli ta just vanglast välja tulnud – vene vangilaagritest – ja mina olin Tartu Kujutava Kunsti Kooli õpilane. Aga seal käisin ma väga vähe. Sukeldusin alateadlikult sellisesse keskkonda, mis käis koos Werneris. Kas mul on õigustki nimetada Alliksaart oma õpetajaks, aga tegelikult ta seda muidugi oli. Tol ajal ma niimoodi ei mõelnud – ta oli mulle üks kõige lähedasem
sõber. Üks mu sõber tegi mind temaga tuttavaks, meie vanusevahe on 17 aastat, aga minu jaoks pole see kunagi mingit rolli mänginud. Kui me saime ikka rohkem ja rohkem kokku, siis ta rääkis väga paljusid nimesid nimetades. Istusime kord Werneris ja ma mäletan hästi, et küsisin Alliksaarelt: “Mida ma peaksin lugema?” Ta luges siis üles paarkümmend nime, muidugi Berkshaw, Freud (Jungi veel tol ajal ei teatud), põhiliselt olid kõik filosoofid. Nietzschest ma ei räägi, teda olin ma juba lugenud – “Nõnda kõneles Zarathustra”. Kord ütles Ain Kaalep teatris kohtudes: “Aa, sa oled nit?eaanlane.” Tegelikult ma polnud, aga see näidend lihtsalt mõjus.

Kas Artur Alliksaar soovitas sul luuletusi kirjutama hakata? Nägi ta su esimesi katsetusi?

Tema ei soovitanud, ta soovitas, mida lugeda. Kui me tuttavaks saime, siis ma ühtteist ikka olin kirjutanud. Kuidagimoodi ta seda teadis, ju ma siis rääkisin. Ja kõige kummalisem – oli asju, mis talle lausa meeldisid. Ja ta andis muidugi nõu ja selgitas. Näiteks meeldis talle selline luuletus, mis kujutab surnuaia õhkkonda, kus lilladelt krüsanteemidelt pudeneb tolmu.

Mida te omavahel rääkisite?

Me rääkisime kõigest. Põhilised olid sellised filmi- ja kirjandusteemad. Temaga ei saanud rääkida, kuidas ära elada-, kuidas end maksma panna-teemadel. Kõik teemad olid loomingulised. Sellest luuletusest rääkides, mida ma mainisin, ütles ta, et kõige parem, kui luuletuses on kõik aistingud tabatavad – lõhn ja see pilt ise ja isegi kompimine. Kui luuletaja seda kõike tajub, on see väga hea. See jäi mulle eluks ajaks meelde. Hiljem, kui ma näitasin ka teisi luuletusi, oskas ta ikka midagi öelda. Tol ajal oli selline situatsioon, et samal ajal, kui mina boheemitsesin, õppisid TÜ-s P.-E. Rummo, J.Kaplinski, A. Ehin jt. Ärgas vaimuelu oli tugev, kusjuures Alliksaarel oli keelatud ülikooli kohvikusse sisenemine, töökoha saamisel olid piirangud. Tolle aja ametlik võim või valitsus ei tahtnud tunnistada, et selline inimene oli, ja tegi talle igasugu piiranguid loomulikult.

Kuidas Alliksaar talus sellist kõrvalelükkamist, hukkamõistu – sadismi, võiks öelda?

Pean ütlema, et tol ajal ei osanud ma selle üle mõelda. Kui keegi minuga vestles, siis ma kaitsesin teda, et ta on ju luuletaja ja teeb oma tööd kogu aeg (kui oli juttu, et naine peab teda ülal ja tal on väike laps). Tol ajal, pean ma ütlema, ei julenud end temaga avalikult näidata ka praegu tunnustatud suured poeedid nagu Rummo ja Kaplinski. Näiteks Werneris nad peaaegu ei käinud. Ka Mati Unt mitte, kui käiski, siis vaid korraks ega jäänud sinna tolgendama. Mina aga tolgendasin seal päevade kaupa. Kohv maksis 9 kopikat ja kui see sul oli, võisid seal õhtuni istuda. Ma tegin alateadlikult kõike valesti: riietusin valesti, suhtlesin valesti jne. ja see maksis muidugi kätte.

Millise ajastuga sa end seostad?

Minu puhul on üldse kummaline see, et ma olen olnud mingis mõttes igast ajast väljas või kõrval. Samaaegselt ma muidugi tajun praegu, mis noorkapitalism Eestile tähendab ja mis tähendab üldse poliitika. Sellest me ei hakka pikalt rääkima. Aga tol ajal ma lihtsalt ei andnud endale aru – ma käisin nii, nagu mulle meeldis, ma ei tulnud selle pealegi, et see äratab mingit protesti või vastuhakku. Sisemuses tundsin, et mul on vaja sellist elu, suhelda nende inimestega, kes olid nagu tõrvikukandjad eelmisest Eesti Vabariigist. Ma olen sündinud aastal 1940, elanud läbi sõjaaastad ja NKVD puistamised, metsavennad. Samal ajal ei andnud ma endale aru, et peaks käituma kuidagi teistmoodi, kui ma käitusin.

Kas Artur Alliksaart neil aastatel üldse välja ei antud?

Absoluutselt mitte. Mõned tema luuletused ilmusid ajakirjas “Pioneer” Linda Alliksaare nime all. Linda oli ta abikaasa ja see oli lubatud. Ta tõlked käisid käest kätte. Jesseninit lugesin esmakordselt Alliksaare tõlkes, mis oli käsikirjaline. Arturi elu lõpul ilmus vist Jessenini kogu, mis suures osas oli tema tõlgitud, ka tõlked olid tema poolt valitud. Tollele ajastule oli iseloomulik, et kõik, mis oli hea kirjandus, liikus enamasti käest kätte, käsikirjaliselt. Tänu Arturile sain ma lugeda nii tema luuletusi kui ka paljusid tõlkeid tema sulest, muidugi peamiselt vene keelest. Ja ma saatsin neid oma sõpradele, kõik lugesid, tudengid lugesid neid. Oli selline ajastu. Alliksaarel oli ka võrratu kodune kasvatus, tema käitumine oli absoluutselt d?entelmenlik, rääkimata tema südameharidusest. Nii et tema lahkumine 12. augustil 1966 oli mulle väga valus. Mina näiteks ei teadnud, et tal vähk oli. Ta ei rääkinud kunagi kellelegi oma hädadest. Enda isikust ei rääkinud ta peaaegu üldse. Ta ei meenutanud minu kuuldes ka vangla-aastaid (1949-58 esialgu Narvas, hiljem Mordvas). M. Kõivu kirjavahetust olen ka lugenud tagantjärgi.

Millised olid Artur Alliksaare matused?

Kahjuks ma matustel ei käinud. Kuulsin küll, millal need on, aga Linda Alliksaar oli niivõrd sabinas. Hiljem ta vabandas ja ütles, et ei jõudnud kellelegi kutseid saata. Ma sain ikkagi teada, aga siis oli matus juba toimunud. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt on oluline mitte niivõrd see ärasaatmine, kuivõrd vaimne kontakt. Mäletan, et ka tema eluajal oli üks ilus lause, kui me koos oma abikaasa Viive Luigega talle ühel õhtul külla läksime. Mul oli selline loll mõte hakata tõlkima venelasi, et millestki ära elada. See oli Paustovski, anti proovitõlkeks. Artur lihvis, korrigeeris ja toimetas seda. Öö läbi töötasime selle kallal. Ja Artur ütles ühe imeliku asja, et kui tal oleks raha, teeks ta fondi, et toetada noori ja andekaid inimesi ja mina oleksin esimene, kes sealt raha saaks. Inimene räägib nii, kui endal pole ühtki rubla taskus. Mind jahmatab ka tagantjärgi see, et tal pidi mingi eriline läbinägemine olema, et minus luuletajat nägi. Tollest ajast on ka mõned luuletused mu esimeses kogus “Vabaarmastus”. Aga need olid ikka algaja sammud, kes kobamisi käib oma teed, otsib oma stiili jne. Et tema suutis seda läbi näha, oli muidugi fantastiline. Ma ei julgenud Noorte Autorite Koondise õhtutel oma asju ette lugeda.

Mida Alliksaar rõhutas ja mida ta pidas paremaks mitte rõhutada?

Väga raske öelda. Minu oletuste järgi, kui ta luges mulle ette 21 nime, mis on obligatoorsed lugeda, et olla haritud inimene, siis hindas ta minu arusaamise järgi nii haridust kui haritust. Selleks, et midagi luua, pead sa end ette valmistama ja selleks peab tohutult tööd tegema. Seda sõna töö ta ei kasutanud. Aga kõigist juttudest tuli välja see, et ta oli erudeeritud väga kummalistes valdkondades, kus seda ei oodanud. Ja tema võlu oli see ja vahel oli see võlu väsitav – kui näiteks üks inimene esitas hommikul kell 10 ühe küsimuse, siis võis ta sellega tegelda terve päeva, analüüsis
seda iga külje pealt, lahkas ja fantaseeris selle teema üle iga külje pealt nii põhjalikult. Noor ja kannatamatu, nagu ma olin, käisin vahepeal 3 tundi ära ja tulin Wernerisse tagasi. Arturi ümber olid juba uued inimesed, mitte need, kes küsimuse esitasid. Aga tema tegeles ikka selle teemaga.

Milline ta välja nägi?

Kübaraid kandis? Aga väga palju käis ka palja peaga. Kaks varianti – kas kübar või paljas pea. Ta oli pikk, kuna ta oli kõhn, siis tundus pikemana. Ta kandis n-ö kummimantlit, see võis tuult pidada, aga ei andnud mingil juhul sooja. Talvel oli tal drapp-palit, suvel ülikonnad. Kõik olid korrektsed, aga mitte mingil juhul ei vastanud nad nende aastate moele. Peaaegu kogu aeg ta naeratas, heatahtlikult ja rõõmsalt. See ei olnud muie, see oli naeratus, veidi sarkastiline. Kui keegi midagi totrat ja imelikku küsis, ei teinud ta mingit halba grimassi. See oli tema jaoks nii naljakas, et ta võis inimesele 3 tundi selgeks teha, et niimoodi küsida pole mõtet, et asjad on palju põnevamad, tõsisemad, sügavamad, kui küsija küsida oskab.

Kas sinu kaks õpetajat Alliksaar ja Masing olid põhilised n-ö saladusliku vaimuelu juhid tol ajal Tartus?

Minu elus olid nad küll põhilised. Nende mõjuvõim oli ikka väga suur. Arturile meelsamini mindi koju. Kodu oli muide mahapõlenud maja ahervaremetele ehitatud väike osmik, mis koosnes ühest suurest toast, mille keskel oli suur korsten, mis oli alles jäänud põlengust. Oli ka köögiosa, aga see polnud eraldatud muust toast. Ja ta väike poeg Jürgen oli seal, kes oli supervaimukas, iga asja kohta oskas ta midagi öelda. Kolmekesi nad siis seal elasid. Arturi naine Linda tegi lisaks oma palgatööle ka ümbertrükkimisi. Alliksaare elu ajal ilmus Jessenini tõlkekogu, näidend “Nimeta saar”. Aga mitte ta luulet.