Lääne-Aafrikas asuv Gorée saar imeilusate liivarandade ja helesinise merega on ideaalne paik puhkuse veetmiseks. Saart on nimetatud legendide ja unistuste paigaks, samas aga ka “varastatud hingede saareks”. Asus ju sajandeid tagasi siin üks suuremaid ja tuntumaid orjakaubanduse transiidikeskusi.
SAAR KUI SUUR AJALOOMUUSEUM
Senegali valitsus on püüdnud säilitada saart kui mälestusmärki, ka UNESCO võttis saare 1978. aastal oma kaitse alla. Gorée on neegritele sama tähtis palverännukoht kui Meka moslemiusulistele. Igal aastal külastavad saart tuhanded aafriklased ja teistel mandritel elavad Aafrika päritolu inimesed. Kuid kõige rohkem käib siin afroameeriklasi, sest just USA neegrite jaoks on esivanemate ja oma juurte otsingud eluliselt tähtsad. Gorée on muutunud märgiks, sümboliks, ilma milleta ei saaks neegrid päevagi elada.
1944. aastal ajalooliseks mälestusmärgiks kuulutatud vulkaanilise päritoluga Gorée asub umbes nelja kilomeetri kaugusel Senegali pealinnast Dakarist. Saarel on väga vaikne ja rahulik, pole autosid, jalgrattaid ega asfaltteid, kuritegevust ega purjus turistide lällamist. Koht näeb välja peaaegu samasugune kui sajandeid tagasi orjanduse kuldaegadel. Kitsaste sillutamata tänavate ääres domineerivad roosad, punased, kollased, rohelised ja sinised hooned ning selline värvikirevus on pärit juba 16. sajandist.
Kui 1779 oli saarel 23 kivimaja, siis 1784. aastal juba 81 ning elanikke 2144. 1832 elas saarel 5000 inimest, kuid pärast orjuse kaotamist ja orjakaubanduse lõppu ning Dakari
asutamist koondus kaubandus- ja muu tegevus mandrile ja Gorée osatähtsus langes kiiresti. Nii elas 1870. aastal saarel 3000 inimest ja 1931. aastaks oli neid järel veel vaid 600. Praegu elab 15 hektari suurusel saarel alaliselt tuhatkond inimest.
Goréel asuvad internaatkool, kirik, mo?ee, botaanikaaed, hotell, restoran, palju kohvikuid, kuid kõige suuremad vaatamisväärsused on seotud ajalooga. Siin on palju ajalooliselt tähtsaid mälestusmärke ja paiku, leida võib suurtükkide jäänuseid ja kunagisi lahinguvälju. Saart ümbritsevad igast otsast väikesed kindlused koos ehtsate suurtükkidega, keskossa viivad aga sügavad punkrid. Põhja ja lõuna suunas jooksevad sakilised kivivallid ning kõige kõrgemas punktis asub hiiglasuur suurtükk, mille abil kaitsti end vaenlase eest. Kogu saar on nagu ülisuur muuseum, milles on omakorda koha leidnud veel neli muuseumi. Seal asub näiteks Senegali ajaloomuuseum (Musée historique du Sénégal), mille kogupindala on 1900 m². Muuseumis on kolm suurt näitusesaali tutvustamaks Senegali ajalugu eelajaloost kuni tänapäevani. Siin asuvad ka meremuuseum (Musée de la Mer), naistemuuseum (Musée de la Femme “Henriette Bathily”) ja orjamuuseum.
Aeg teeb oma halastamatut hävitustööd kindla järjepidevusega ja nii on mitmed olulised hooned maamuna pealt kadumas, näiteks laguneb teiste hulgas Prantsuse Lääne- Aafrika koloonia kunagise kuberneri häärber. Valitsus on küll plaaninud hoonete ja mälestusmärkide ennistamist, juba 1991. aastal lubas tollane peaminister Moustapha Niasse renoveerimise riigieelarvesse isegi sisse kirjutada, kuid siiani pole sest asja saanud.
Tänavu mais teatas Senegali president Abdoulaye Wade Gorée saare kiire taastamise vajadusest, sest kliima ja mereerosiooni tulemusel lagunevad sealsed hooned vääramatult. President nimetas saart “Senegali ja kogu Aafrika kalliskiviks” ning toonitas: “Me oleme kohustatud restaureerima Gorée ehitised. Keegi ega miski ei tohi hävitada ajaloolisi hooneid ja siinset arhitektuurilist omapära.”
SAAR, MIS ÜHENDAS AAFRIKAT AMEERIKAGA
Gorée saart teadsid aafriklased umbes 4000 aastat enne Kristust, kuid eurooplased saabusid siia alles 15. sajandil. Saare avastasid Portugali meresõitjad Denis Diase juhtimisel 1444. aastal ja ristisid selle Palmaks. Hollandlased hõivasid maatüki omakorda 1588 ja panid talle nimeks Goede Reede (Hea Pelgupaik), mille esitähtedest moodustatigi praegune nimi. Pelgupaigaks ta meremeestele hea ankrukoha ja mandri läheduse tõttu oligi. Kohalikud kutsuvad aga saart Senegali-päraselt Beer, Ber või Bir.
Peaaegu sajand hiljem vallutas saare viitseadmiral Jean d’Estrées ja see läks Prantsusmaa valdusse. Admirali järgi sai nime 1850. aastatel ehitatud kindlus, mis oli ette nähtud Dakari sadama kaitsmiseks ja kus 1989. aastast asub Senegali ajaloomuuseum. Neljal korral võimutsesid saarel lühikest aega ka inglased.
Saar oli umbes kolm sajandit orjade koondus laager ja ladu, kus neid hoiti kuni Ameerikasse saatmiseni. Tähtsaim objekt, maailmakuulus Orjade Maja koos mittenaasmisuksega sümboliseerib orjakaubanduse ajalugu ja on austusavalduseks miljonitele orjusesse müüdud neegritele. Maja on avatud turistidele, kes peavad seal ringikolamise eest maksma 200 Kesk-Aafrika franki.
Esimese paavstina 1992. aastal saart külastanud Johannes Paulus II põlvitas 30 minutit ja palus andestust, sest paljud katoliiklased olid seotud häbistava kaubandusega. Goréel on palverändurite või lihtsalt huvilistena käinud palju rikkaid ja kuulsaid, sealhulgas poksija Muhammad Ali, USA neegerpoliitik Jesse Jackson, USA presidendid
Jimmy Carter ja Bill Clinton, LAVi ekspresident Nelson Mandela, Maroko kuningas Mohammed VI.
Kui Clinton 1998. aastal saart külastas, lootsid aafriklased, et ta vabandab Ameerika osaluse pärast orjakaubanduses. Clinton seda küll ei teinud, kuid saarel peetud kõnes tõstis ta esile afroameeriklaste panust USA arengusse ning nimetas Goréed Aafrikat ja Ameerikat ühendavaks lüliks. “Gorée saar kuulub samapalju USA ajalukku kui Aafrika ajalukku,” kinnitas Clinton.
Seni viimase vipina tatsas tänavu juulis saarel ringi USA praegune president George Bush, viibides “orjasaarel” täpselt 40 minutit. Nii nagu Clintongi pidas ka Bush seal oma Aafrikavisiidi ühe tähtsama kõne, mis kestis küll vaid kaheksa minutit. Bush nimetas orjakaubandust kõige suuremaks kuriteoks, mis eales toime pandud. “Sellel saarel varastati vabadus ja elu ning müüdi maha,” ütles Bush. Kuid nagu oma eelkäijagi, ei pidanud ta vajalikuks vabandada Ameerika osalemise eest kuritöös.
NEEGREID NUUMATI KUI SIGU
Saare tuntuim vaatamisväärsus on Orjade Maja (La Maison des Esclaves). Kõige varasema orjamaja ehitasid 1536 portugallased. Praeguse kuju sai maja 1776. aastal, mil hollandlased muutsid selle rikaste kaupmeeste peatuspaigaks. Teise versiooni kohaselt olevat praeguse hoone ehitanud hoopis prantslased 1783 kohaliku mestiitsiprouast rikkuri Anne Colas’ jaoks. Arhitektuuriliselt on kalda ääres asuv punane hoone Gorée saare ilusaim ja suurejoonelisim. Tänapäeval elavad Orjade Maja kõrval villades Senegali rikkurid.
Nii orjad kui orjakaupmehed jagasid üht ja sama maja. Kontrast orjade süngete kongide ja isandate elegantsete elupaikade vahel oli muljetavaldav. Maja teisel korrusel luksuses elavaid orjakaupmehi lahutas esimesel korrusel hingitsevatest ohvritest vaid puupõrand.
Orje koheldi äärmiselt halvasti, isegi loomadesse suhtusid eurooplastest orjakauplejad paremini. Tavaliselt hoiti korraga kinni 150-250 orja – mehi, naisi, lapsi. Pisikestesse, 2,6×2,6 meetristesse akendeta kambritesse pandi korraga vähemalt 15-20 orja, ahelad ja ketid ümber vöökoha, kaela, jalgade ja käte. Mõnikord topiti nendesse kitsastesse ruumidesse, mis oleksid normaalsed umbes kümnekonna inimese mahutamiseks, isegi kuni 75 neegrit.
Kui meesorjade peamiseks hindamiskriteeriumiks oli nende kaal, siis naiste puhul vaadati rindade suurust. Noored neiud paigutati eraldi kongi, kuna olid väärtuslikumad. Nii naisi kui tüdrukuid kasutasid orjakauplejad pidevalt seksuaalsetel eesmärkidel. Vägistamine, piinamine ja alandamine oli igapäevane. Kes rasedaks jäi, pääses vabaks ja saadeti sisemaale tagasi. Kuid mõne Aafrika hõimu naisi peeti nimelt kui sünnitusmasinaid.
Välja pissile ja ennast sirutama lasti kinnipeetavaid heal juhul kord päevas. Kord päevas toodi vangidele ka süüa ja siis läks meeste vahel kakluseks, sest kes ikka tahtis vähesestki söögist ilma jääda. Suurimaks probleemiks oli veepuudus. Seda koguti vihmaperioodidel ja jagati väikeste portsjonite kaupa, lausa tilkadena.
Orjade Majas oli ka kaalumiskoda. Orja ideaalseks kaaluks peeti 60 kg. Neid, kes olid kõhnemad, nuumati nagu sigu, et ülemerereisiks ja müügiks vajalikku välimust ja normaalset kaalu saavutada.
Mässumeelsed ja rahulolematud paigutati veelgi pisemasse ruumi, kus paarkümmend neegrit pidid lamama iseendi väljaheidete ja uriini sees. Väikese õhuauguga umbses, pimedas ja tolmuses ruumis oli orjade ainsaks kehakatteks tilluke riidetükk niuete ümber. Kes aga oli liialt protestimeelne, sellele anti peksa ja heideti merre haidele söödaks. Sama saatus tabas haigestunud neegrid. Halvad sanitaartingimused põhjustasid sageli haigusi, eriti suur oli suremus laste hulgas. Üks laastavamaid oli 1779. aastal puhkenud katkuepideemia. Kuid orjad surid ka ebainimliku kohtlemise tulemusel.
Saart ümbritsev merevesi oli sügav ja täis haisid, nii et igasugune katse põgeneda lõppes teadagi kurvalt. Pealegi oli vangidel lisaks kettidele jalas või kaelas viiekilone raudpall. Saare väiksus lubas kaupmeestel oma vangidel kenasti silma peal hoida.
Väga omapärane on Orjade Maja kitsas nn mittenaasmisuks (porte de voyage sans retour), mis avaneb otse vette. See oli palmipuust tee, mida mööda orjad toimetati laevadele. Kes uksest välja astus, see enam Aafrikat ei näinud! Uks on nüüd turistide üks tõmbenumbreid, iga Orjade Maja külastaja peab seal ilmtingimata ära käima ning sellel kõlkumist on kombeks ohtralt jäädvustada fotode ja videotena.
Orje märgistati nagu kaupa ikka. Igale neist kinnitati nn firmamärk, mis näitas, millisele kompaniile või peremehele ta kuulus. Saarelt lahkudes oli neil ainult registreerimisnumber, täpselt nagu kolhoosilehmal, pärisnime enam ei kasutatud. Oli tavaline, et peresid kokku ei jäetud, nii saadeti isa näiteks Põhja- Ameerikasse, ema Kariibi mere saarele ja laps Brasiiliasse.
Orjade Maja muuseumi asutaja ja kuraator Boubacar Joseph Ndiaye (80) on rõhutanud, et Ameerikasse viimiseks selekteeriti välja nooremad, jõulisemad, ilusamad ja hea tervisega neegrid. Sest lisaks Orjade Majas veedetud kolmele kuule pidid nad taluma veel 3-4-kuulist merereisi ning arusaadavalt jäid ränkades katsumustes ellu vaid kõige vastupidavamad. Just tolleaegse hoolika valiku tulemusel ongi afroameeriklastest saanud tänapäeval maailma parimad sportlased, toonitas Ndiaye.
Sarnaseid orjade kinnipidamiskohti, kus neid valmistati ette pikaks ülemereretkeks, oli teisigi, nagu näiteks Ouidah Beninis, Catumbele Angolas, Zanzibar Tansaanias. Kuid Gorée on neist tänapäeval kõige tuntum ning kõige paremini ülesehitatud ja hooldatud endine orjakaubanduse transiidikeskus kogu Aafrikas.
GORÉE TÄHTSUSE RÕHUTAMINE MAAILMAS
1990. aastatel alustas UNESCO projekti orjanduse ja orjakaubanduse uurimiseks “Slave Routes”. Aastal 1999 toimus UNESCO eestvõtmisel ja 30 riigi esindajate osavõtul Dakaris 4. rahvusvaheline maailmapärandi- ja orjakaubandusalane noorsoofoorum, kus otsustati selgitada välja kogu tõde transatlantilisest orjakaubandusest.
Sama aasta novembris tutvustas UNESCO peasekretär Federico Mayor UNESCO 30. täiskogule Gorée saare memoriaali maketti. Kohal oli ka memoriaali rahvusvahelise komisjoni esimees USA professor Harry Robinson, kes ütles, et memoriaali idee esitas juba 12 aastat tagasi Senegali president Abdou Diouf. Orjakaubandusohvrite memoriaali kavandas Itaalia arhitekt Ottavio Di Blasi (sündinud 1954), kelle töö valiti välja konkursil osalenud 70 riigi 800 arhitekti projektide hulgast.
Mayori arvates peaksid kõik Aafrika riigid projektis osalema, kasvõi minimaalsel määral. Tema sõnul oleks memoriaal vendluse ja tolerantsi sümbol. Plaanide kohaselt taheti tööd lõpetada 2005|. aastaks, kuid praeguseks pole nendega veel algustki tehtud. Suurimaks probleemiks on nagu alati raha, Di Blasi ideede teostamiseks kulub miljoneid dollareid. Samas võidakse ka memoriaali loomise mõte üldse maha matta. Huvitav on märkida, et võidutöö autor polnud konkursi ajaks Saharast lõuna poole veel sattunud. Tõttöelda tekitas ja tekitab veel praegugi neegrites pahameelt asjaolu, et võidutöö autor pole aafriklane.
Aprillis 2001 avas Senegali kultuuriminister Penda Mbow Orjade Majas 16 paneelist koosneva alalise näituse, mis kajastab orjakaubanduse ajalugu ning on pühendatud
tragöödia ohvritele. Laiaulatusliku rahvusvaheline projekti kallal töötasid Senegali valitsus, Briti saatkond Senegalis, Dakari Briti Nõukogu, Shell Senegal ja Liverpooli meremuuseum. Just viimases kavandati vitriinid, teksti koostasid senegallased ja ikonograafilise dokumentatsiooni Prantsuse “Chateau desDucs de Bretagne” muuseum.
Pisikesel saarel tegutseb mitu organisatsiooni ja ühendust. Ühe tuntumana hakkab Aafrika sõltumatu organisatsioonina silma Gorée Instituut (Institut de Gorée), mis tähistas hiljuti oma 10. tegevusaastat ning tegeleb kirjanike loomingu avaldamisest kuni aruteludeni demokraatia ja poliitilise dialoogi küsimustes. Selle tegevdirektor on Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjanik Breyten Breytenbach ja ka president on LAVist – Frederick Van Zyl Slabert.
TEADLASTE MEELEST MÜÜT JA BLUFF
Juba 1950. aastatel hakkasid asjatundjad kahtlema Gorée tähtsuses orjakaubanduse ajaloos, kuid “pomm pandi lõhkema” nelikümmend aastat hiljem. Prantsuse ajakirjanik ja ajaloolane Emmanuel de Roux (sündinud 1944) esitas 1996. aastal versiooni, et kogu see lugu on fiktsioon ja ülespuhutud müüt, kuna Orjade Maja ehitati orjakaubanduse lõpuperioodil ehk aastal 1783. Orjade vedu saarelt Ameerikasse lõppes aga 1786. Prantsuse ajalehes “Le Monde” ilmunud artikkel tekitas suure skandaali ja paanika, sest neegritele tundus, et nende pühapaik on sattunud räigete mõnituste objektiks. Väide häiris Senegali ametnikke ka seetõttu, et kui viimane tõeks osutub, jäävad nad ilma turistide miljonitest dollaritest. Roux’ga sama seisukohta jagasid Gorée ajaloomuuseumi direktor Abdoulaye Camara ning Prantsuse ajaloolane ja Dakari katoliiklik preester Pere de Beniost. Hiljem küll Camara taganes väitest ja kinnitas, et pole kunagi müüdivarianti toetanud.
Kahtlusteks annab põhjust asjaolu, et Gorée saar oli liiga väike selliste suurte orjamasside paigutamiseks. Saare suurus on põhjast lõunasse 900 meetrit ja idast läände 300 meetrit. Samuti on väheusutav, et Euroopa perekonnad, portugallased, inglased ja hispaanlased elasid praktiliselt pead-jalad koos jõuga kinninabitud ja vägivaldselt meelestatud pärismaalastega. Sellistes tingimustes ei saanud eurooplased tunda end ei mugavalt ega turvaliselt. Tõestuseks tuuakse näiteks Elmina kindlus Ghanas, mis oma sobiva asukoha ja hiiglasuurte vangikongide tõttu oli hoopis parem koht orjade hoidmiseks. Arvatakse, et Gorée saarel asunud orjade arv oli suhteliselt väike võrreldes Ghana suurte orjakaubanduskindlustega. Roux sõnul hoidsid kaupmehed hoonealustes ruumides oma kaupa ning tõenäoliselt olid mõned kongid mõeldud “koduorjadele ja kindlasti mitte ülemere veetavate neegrite jaoks”.
Sama meelt on paljude orjandusele pühendatud raamatute autor USA ajalooprofessor Philip Curtin, kelle arvates pole Gorée kunagi etendanud olulist rolli orjakaubanduses, vaid on huvitav 19. sajandi linn ning jutud tohutust orjalaviinist on lahti lastud turistide ligimeelitamiseks. Ta on nimetanud kogu Gorée lugu pettuseks, võltsinguks ja müüdiks, mille on välja mõelnud muuseumi kuraator Ndiaye. Curtin sõnul muutus Orjade Maja reklaami mõjul ajapikku orjakaubanduse emotsionaalseks pühamuks, kuid see ei saa olla tõsiseltvõetav muuseum.
Ndiaye kinnitab aga jätkuvalt, et tema ajalookäsitlus on ainuõige ning Senegali ametlikud ringkonnad ja lihtinimesed toetavad tema seisukohti. Ekskeskkonnaminister ja Dakari ülikooli ajalooprofessor Abdoulaye Bathily raius: “Orjade maja oli olemas ja sealt saadeti orjalaadungeid Ameerikasse. Ma olen selles kindel.” Ndiayele tekitab meelehärmi, et kümmekond aastat kestnud holokaustist räägitakse niivõrd palju, kuid 350 aastat toiminud orjakaubandusest vaikitakse. “Keegi ei räägi orjusest, kuid me peame seda mäletama, et katastroof ei korduks,” selgitas ta.
Ka Gorée kongidest läbi käinud orjade arvu kohta pole kindlaid andmeid. Välja on pakutud numbreid 8 miljonist kuni 40 miljonini. Viimast arvu peavad paljud teadlased ilmselgeks liialduseks ja spekulatsiooniks, kuid just seda toetab Joseph Ndiaye. Tema sõnul viidi 40 miljonist vähemalt viis miljonit USAsse.
Mõne ajaloolase väitel hoiti saarel sajandite jooksul kaubanduslikel eesmärkidel kinni kõige rohkem 10 tuhat orja, teised kinnitavad, et saarelt on läbi käinud vaid umbkaudu kaks miljonit. Roux ei eita, et orjadega saarel tõesti kaubeldi, kuid tegemist võis olla maksimaalselt 500 orjaga aastas. Päris õiget ohvrite hulka ei õnnestu aga mitte kunagi enam kindlaks teha. “Kogu Atlandi ookeani põhi on kaetud merel elu kaotanud miljonite aafriklaste kontidega,” on öeldud. Kui palju aafriklasi veeti 16.-19. sajandil ülemere, pole teada. On pakutud 10- 20 miljonit, aga ka 60-150 miljonit.
Teadlaste hinnangul saadeti Senegalist ja Gambiast Ameerika poole teele vaid 13% orjadest. Umbes pool kõigist orjadest pärines aga hoopis Nigeeriast ja Angolast, kus aga ei eksisteeri nn identiteediturismi. Üks põhjus, miks Gorée on muutunud kogu maailma neegrite juurte otsimistuuride sümboliks, seisneb selles, et teised Aafrika riigid pole orjakaubanduse ajalugu tähtsustanud ja selleks vahendeid kulutanud nagu Senegal.
Peatselt võib Senegal uhkustada veel ühe kultuurivaramuga, mis ei saa samuti läbi orjandusajalugu käsitlemata. Nimelt asetas president Abdoulaye Wade 18. juulil sümboolselt nurgakivi neegritsivilisatsioonide muuseumile (Musée des civilisations noires), mille loomise idee pärineb riigi esimeselt presidendilt Léopold Sédar Senghor’ilt 1966. aastast.