ERILISE KUJUNDIKEELEGA ASI: Jussi Sorjaneni ja Maksim Gorki loomingulisest ühispalangust sündinud „Põhjas“ Rakvere Teatri väikeses saalis avaneb koodiga. Vähemasti saab vaataja aimu oma koodimurdja-võimetest, arvab Inna Grünfeldt ja soovitab proovida.
Koodidega toimetamine nõuab nutikust või teadmist – muidu võib jäädagi suletud ukse taha kolkima. Ei mingit sooja tuba, seltsi ega suhteid, ulu nagu hunt üksinda.
Ega üksindusest päästa koodidki, näitab Jussi Sorjanen. Ta uurib kirglikult, mida teeb üksindus inimesega. Uurib seda auku hinges, mis valutab ka siis, kui on alkoholi täis topitud.
Üksindus teeb inimesest egoisti. Raevuka, seesmiselt küdeva egoisti. Eriti põhjas. Olgu kruiisi- või elulaev, millega põhja(pidi) seilatakse, ja ega mingis meeleseisundis olegi enam vahet. Selles on Gorki ja Sorjanen ühte meelt.
Pagas tagataskus
„Inimene võib uskuda ja mitte uskuda … see on tema asi! Inimene on vaba … ta maksab kõige eest ise: usu ja uskmatuse, armastuse ja mõistuse eest – inimene maksab kõige eest ise, ja sellepärast on ta – vaba! … Inimene – see on tõde! Mis on inimene? … See pole sina, mina ega nemad … ei! – see on sina, mina, nemad, vanamees, Napoleon, Muhamed … kõik koos! Mõistad? See on – määratu! Selles on kõik algused ja lõpud … Kõik on inimeses, kõik on inimese jaoks! On olemas ainult inimene, kõik muu on tema käte ja aju töö! Ini-mene! See on – suurepärane! See kõlab … uhkelt! Ini-mene! Inimest peab austama! Mitte haletsema … mitte haletsemisega alandama … austama peab! Joogem inimese terviseks.”
Need Satini sõnad ja Gorki mõtted kirjutas Jussi Sorjanen teatri veebiseinale juhatuseks või motoks koodimurdjale. Et kood täielikult avada, on vaja ära vaadata 28 filmi, loojateks Chaplin, Trier, Kurosawa, Kaurismäki ja rida teisi suurmeistreid, ning üks seriaal.
Kui paljudel „Põhjas” vaatajatel on selline pagas enne teatrisseminekut tagataskus? Mõnelgi, usutavasti. Vast pole täisnimekirja omamine siiski eeldus lavaloo nautimiseks, ent hea lähtekoha koodi avamiseks annab kindlasti. Kodune ülesanne: kuidas saaks seda vastastikust seost lavastuse nautimise ja pleilisti täidetuse vahel uurida?
Nähtud koodide lõks
Esietendusel seda publikult küsida ei saanud, küll aga oli saali reaktsioonidest või vaikimisest kuulda, et osa publikut läks „surnud inimese looga” elavalt kaasa, muist jäi äraootavaks ja väike osa muutus nõutuks või maandus vaatlejapositsioonil. Selline on ilmselt loogiline jaotus igal esietendusel, üksnes gruppide suurus on lavastuseti erinev. (Mida arvab gruppideülene isik ehk kriitik, kes traditsiooniliselt kribis esietendusel nii usinalt märkmeid teha, et nappis aega lavale vaadata, saab mõnest kaalukast lehest lugeda.)
Kes läksid lavastuse kujundikeelega lennult kaasa, olid varmad Facebookis vaimustust jagama: „Suurepärane teatrielamus! Super elamus! Millised näitlejatööd!” Ebalevad vaatajad vajusid mõttesse ja vajanuks turvalisuse mõttes mõnda etteantud koodivihjet või märksõna. Mõni tunnetas pilgu sobimatust lavastaja omaga.
Kolmandaid tabas déjà vu tunne. Küllap suudavad nemadki kujundit lugeda, kui leiavad lavalt selleks piisavalt (emotsionaalset) ärgitust, et saada üle pikal teatrikogemusel põhinevast skepsisest.
Pole parata, lohiseva teatrislepiga vaataja satub „Põhjas” põnevasse paralleelmaailma, kus näitlejatöödele, kujunditele ja lahendustele tekivad kummituslikud varjud, hüppavad ajusoppidest välja pildid ja sähvatused, jookseb kokku mitmekihiline teatrimäluvaip. Sinna vaipa on kerge takerduda, hakata ülekodeerima või sattuda kunagi nähtud koodide lõksu. Võib kogunisti irduda vaataja tähtsaimast printsiibist olla kaasas, hoida meeled siin ja praegu sündivale kujundikooslusele avali, mitte üritada seda sobitada enda kujutluspilti.
Et mitte lasta end läinud aegade lainetele hulpima, tasub hoida meeles, et lavastaja on soomlane, kelleni juba nii ruumi- kui ealdasa eesti teatri varasematest hoovustest jõudnud mõni pisike pinnavirvendus.
Sul on kaks valikut
Tundub, et lavastusel „Põhjas” on suuresti potentsiaali kõnetada noori inimesi. Ei juhtu iga lavastuse järel, et kuuled teismelist nähtu üle pead murdmas, loost ja kujunditest süsteemi loomas, sisenemas otsekui muuseas kujundikeelde ning nägemas erinevaid tõlgendusvõimalusi. Just seda vajab Sorjaneni „Põhjas”: et lavale vaadataks värske põnevil pilguga. Noore vaataja jaoks on kõik, mis kogenule tundub äraunustatud vanana, värske, kulumata ja uus.
Nõnda see järgmiste kümnendite truu teatripublik märkamatult hoovusena kasvab. Eks teater olegi nagu meri või ookean, mille lained alati uued, või nagu jõgi, millesse ei saa kaks korda astuda. Vaid põhjakivid teavad mõndagi jutustada.
Mis siis seekord põhjast läbi vee kumab? Unenäoline tagasivaade elu ja surma mereteele. Näitleja näitel. Kui ühe terase näitleja William Shakespeare’i meelest on maailm näitelava, siis mis on üks inimelugi enamat kui rollide koondis. Eluteater toimib tähetolmus ja kullast südames. „I Wanna Be Loved By You” Marilyn Monroelt, „Mõtisklus” Georg Otsalt, Ben Webster, Antonio Vivaldi, Sigur Rós, Mogwai … hoiavad „Põhjas” muusikaliini.
Ainus sõnum, mille lavastaja vaatajale valgel kavalehel väikese musta kirjaga kaasa annab, on see, et „sul on kaks valikut”. Mustvalges plaanis, kui tee on püsti ees ja tekkinud sisemine revolutsiooniline situatsioon, kus keha ei saa ja hing ei taha (või vastupidi) enam endisel kombel jätkata, on selline kaksainsus ilmselge. Siis, kui elu on sealmaal, et värvid kaovad.
Jäävad ainult need absoluutsed kategooriad, millele viitab lavastuse teatripoolne tutvustus: seilatakse kahe sadama – elu ja surma, armastuse ja vihkamise, lootuse ja meeleheite, kohutava pohmelli ja õnneliku purjusoleku – vahel. Merel, kus sadamatulede asemel ainuvalitseb kõikehaarav pimedus. Ehk on päästerõngaks kood netiavarusse? Kel lisaks kavale nuhvel näpus, saab sellest haarata. Teistel tuleb ulpida omapäi. Kaldani, mõistmiseni, elamuseni. Kõigile esitamata küsimustele vastab Jussi Sorjanen. Koodi all.
Meri laval voogab, kannab kannatlikke ja kannatajaid, ekslevaid kruiisilaevu ja uppuvaid hingepaate. Üle laevateki veerevate plastpudelite klõbina ja üle hääletult/häälekalt ulguva üksinduse tõstab lavastus toosti. Avanevate koodide ja inimese terviseks. Põhjani?
Üle laevateki veerevate plastpudelite klõbina ja üle ulguva üksinduse tõstab lavastus toosti. Avanevate koodide ja inimese terviseks. Põhjani?
Lohiseva teatrislepiga vaataja satub põnevasse paralleelmaailma, kus kujunditele tekivad kummituslikud varjud ja jookseb kokku mitmekihiline teatrimäluvaip.
Koodispikker
Maksim Gorki seitsmeteistkümnest tegelasest on Jussi Sorjanen jätnud lavastusse vaid kaheksa. Kui näitleja roll on kõnelda tegelase sõnadega, siis arvestades „Põhjas” (t)avatust, küsigem elu ja surma vahelise kruiisilaeva alfalt ja oomegalt Näitlejalt, millised on tema koodid ja märksõnad.
Vastab Madis Mäeorg, Näitleja:
Kuna kavalehel on „kood”, millega avanevad lavastuse taustamaterjalid, siis missugused märksõnad avavad Näitleja rolli?
Näitleja tegelast saadab üksindus, kaos, oskamatus teiste inimestega kontakti luua ja sõltuvus. Ta otsib sellest kõigest väljapääsu.
Kuidas jõuti Gorkist Sorjanenini – kui suur osa oli lavastuse valmimisel lavastaja visioonil, kui suur näitlejate/trupi kaasarääkimisel ja improvisatsioonil?
Tegemist on suurel määral ühistööga. Lavastajal oli oma kindel visioon ja tahe selle elluviimisel, kuid ta usaldas seejuures väga palju näitlejaid, jättes ruumi improvisatsiooniks, ideede genereerimiseks, arutlemiseks, vaidlemiseks.
Mida arvate, missugust publikut see lavastus võiks kõige paremini kõnetada?
Lavastuses on ajatuid teemasid, mis puudutavad kõiki. Lastele see lavastus küll ei sobi, aga ma arvan, et noorukeid, kes väga tihti teatrisse ei pruugi sattuda, võib see juba kõnetada.
Missugune oli esietenduse publik lava poolt vaadates; kas ja missugust tagasisidet olete saanud?
Esietenduse publik oli vaoshoitum kui kontrolletendusel, aga üldiselt olid nad looga väga kaasas. Lavastus tekitab vastakaid arvamusi – mõnele meeldib väga, teisele mitte niivõrd –, aga külmaks ta inimesi ei jäta.
Mida eeldab „Põhjas“ vaatajalt? Aga näitlejalt?
Ma arvan, et „Põhjas” eeldab näitlejate ja publiku vastastikust usaldust ning avatust, sellisel juhul läheb lugu kõige paremini tööle.
Jussi Sorjanen ja M. Gorki „Põhjas“
Rakvere Teatris esietendus 26. märtsil Jussi Sorjaneni töötlus M. Gorki näidendist „Põhjas“.
Osades: Natali Lohk, Madis Mäeorg (külalisena), Kaili Närep (külalisena), Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman ja Tarmo Tagamets.
Sellel hooajal mängitakse lavastust Tallinnas Vabal Laval, Rakvere Teatris ja Pärnu Endlas.
Lisainfo: http://www.rakvereteater.ee/teater/lavastus/pohjas/
Jussi Sorjanenist (Soome) sai 22-aastaselt Lahti teatri Vanha Juko kunstiline juht. Vanha Juko on osalenud paljudel rahvusvahelistel teatrifestivalidel, teiste hulgas Teatterikesä (Tampere), Lainsuojattomat (Pori), Draama (Tartu) ja Stage (Helsingi). Jussi Sorjanen on tuntud klassikaliste teatritekstide kaasajastajana, tema lavastuste hulgas on Anton Tšehhovi „Kirsiaed“ (2010), Timo K. Mukka „Maa on patune laul“ (2012) ning tema enda kirjutatud „Working Class Hero“ (2014).
Koos Rakvere ja Tampere Telakka teatriga toodi 2013. aastal lavale kolm rahvusvahelist lavastust: „köök/keittiö“ (lavastaja Andres Noormets) Rakvere Teatris, „Kullervo“ (lavastaja Lauri Maijala) Vanha Jukos ja „Petroskoi“ (lavastaja Ari Numminen, teine lavastaja ja teksti autor Jussi Sorjainen) Telakkas. Kolme teatri koostööprojekt pälvis aastal 2013 Soome riikliku kultuuripreemia.
