ÜHE SAMMUGA ÜLLATAVAS MINEVIKUS: Ootamatu, sürreaalne ja žanripiire nihutav, kirjutab Hendrik Kuusk Filmilindifestivalist. 35-millimeetrise filmi surin ja kvaliteet koos magavate raudratsudega annavad kokku nii tugeva marinaadi, et keskmised „Näljamängude“ saaga fännid ei julge sisse hüpatagi, kuigi võiksid.
Festivali süžees on intrigeerivad elemendid, kuid siduva narratiivi puudujäägid muudavad teose kaootiliseks ja raskelt jälgitavaks. On näha, et karakteritel on potentsiaali, kuid nad pole lõpuni välja arendatud ning vaataja ei jõua lõputiitriteks nende täieliku mõistmiseni – kui just nendega muru peal õlut jooma ei satu.
Kui ma peaks kirjutama Filmilindifestivalist arvustust, siis see võiks kõlada umbes nii. Õnneks ma seda tegema ei pea, ja see oleks ka äärmiselt kohatu. Filmilindifestival ei kuulu arvustamisele.
Arvustamise alla ei kuulu seal näidatavad linateosed, sest enamik neist valmis ajastul, kui need tõesti ka tselluloosilehekestele jäädvustati ja nende arvustused on juba ammu trükimusta ära kannatanud.
Arvustamisele ei kuulu festivali toimumispaik, mis kobarkinode vaipade ning mugavate toolidega harjunud kodanikule lausa tülgastava mulje võiks jätta. Samamoodi ei saa hinnangut anda festivali inimestele – nii nendele, kes kohale on tulnud, kui ka neile, kes selle kõik võimalikuks on teinud. Kõige vähem saab selle kõige kõrval arvustada festivali ennast. Seega püüan jätta arvustamise ja rääkida sellest, mida aasta tagasi, esimesel Filmilindifestivalil kogesin.
Märg müstiline unenägu
Kogu lindipidu on sedavõrd teistsugune harjumuspärasest, et võrdlus millegi tuntuga oleks meelevaldne ja isegi solvav. Nii polegi kulunud väljend „žanripiire nihutav“ liialt sobimatu. Sellise tunde tekkimise taga pole mitte ainult kuurides rahva rõõmuks undavad vanad projektorid, millel keset seanssi tuleb tõesti linti vahetada. See on kooslus asukohast Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas, vanadest filmidest ja ühtekuuluvustundest teiste külastajatega, kes võtsid samuti vaevaks sõita eikuhugi, et nautida eiteamida.
Mis me sealt saime, oli aga tulemist väärt, kuigi ma ei teadnud, mida oodatagi. Asukoht vanatehnika varjupaigas on vanarauahuvilise pisut müstiline unenägu, mis on nii märg, et ajab isegi kunagi Rootsist humanitaarabi korras saadud tuletõrjeauto roostetama. Ja selliseid masinaid on seal lademes. Moskvitšid, villised, Ikaruse bussid ja isegi tiblade poolt Eestisse unustatud soomustransportöörid veeretavad sellel muruplatsil pensionipõlve.
Elamuste marinaad
35-millimeetrise filmi surin ja kvaliteet koos magavate raudratsudega annab kokku nii tugeva marinaadi, et keskmised „Näljamängude“ saaga fännid ei julge sisse hüpatagi, kuigi võiksid. See marinaad väärib teistsuguse elamuse otsijaid. Ometi pole see kaste liialt raske, pigem teeb ta liha luude peal mõnusalt pehmeks ja vabastab keha uuteks elamusteks.
Kõike seda oskan ma rääkida vaid eelmise aasta kogemuse pealt ja tuleb tõele au anda – paljud seigad on vahepeal peast kaduma läinud. Kui meenutan, siis kangastuvad asjad pööratud järjekorras.
Kui 2016. aasta augustiöö pimedus oli järele andnud, avanes mulle tuletõrjeauto redeli otsast vaade kogu festivalialale – kõigile autodele ja viimastele peolistele, kes huvilisi sõidutanud bussiga polnud koju läinud. Loomulikult sai sealt foto tehtud ja hiljem kodus pilti lähemalt uurides paistis ühe Moskvitši äärest kaks paljast tagumikku. Härrad olid ilmselt tulnud just ühest pritsumasinasse ehitatud saunast, lasknud vabatahtliku komando meestel end otse voolikust maha jahutada ja nautisid nüüd uue päeva algust.
Sellistes detailides peitub selle festivali peidetud võlu. See on vabadus, mis muru sisse kasvavate autode vahelt kinoprojektorite esoteerilise laulu saatel välja imbub. Kuigi tegu on filmifestivaliga, ei suunata inimesi sunniviisiliselt ühest hämarast saalist teise. Tegu on ikkagi vaba olemise päevaga, kus kõige muu kõrval (murul õlle joomine, pinksikõksimine ja karaokelaulmine) on lihtsalt antud võimalus ka filme vaadata.
Enamik hoovi peal seisvatest autodest on seejuures uudistajatele avatud ja pakuvad küllaga avastamisrõõmu. Võimalik on käed nostalgiliselt vanaisa villise roolile panna või kõndida ringi bussis, millega lapsena sai esimest korda elus Tallinna sõidetud. Mina leidsin ühes sellises bussis endale isegi öömaja. Kui õigesti mäletan, tehti vanatehnika uste taga erinevaid asju. Festivali inimesed on leidlikud.
Auu, seltsimees Tasku!
Hoolimata meelitavate kõrvaltegevuste kutsest moodustab festivali olulisima osa siiski päevinäinud, kuid töökorras projektorite töö. Ja ainuüksi see töö ise on sama imetlusväärne kui filmid, mis nad linale projitseerivad. Mäletan ennastki „Zorro“ (1975) seansi ajal jälgimas vana masina elegantset tööd. Sama käitumismustrit jagasid paljud samas saalis viibinud inimesed.
Tänaseks on sellisel arhailisel kombel filmide näitamine muutunud niivõrd haruldaseks, et kinokülastaja jaoks on tema silme ees ja kukla taga toimuv ühtmoodi lummav kunst.
Kui aga suuta keskenduda vaid filmile, on võimalik saada täiesti teistsugune kinokogemus.
Eelmisel aastal näidatud „Viini postmark“ (1967) on üks mu isa lemmikfilme: tunnistan ausalt, et pole selle klassika vaatamiseni kunagi jõudnud ja kui olen, siis vaid silmanurgast. Koduse televiisori ekraanil pole see teos suutnud minu tähelepanu nii tugevalt köita, et oleksin end täieliku keskendumisega diivanile naelutanud.
Liigsete segajatega keskkonnas ei suutnud see mulle avaldada sellist muljet nagu kunagi Saaremaal, Kaali põhikooli võimlas, isale. Väikesele poisile, kes salaja ruumi puges ja suurte silmadega vaatas, kuidas sealsamas, tema väikeses külas, veavad Eesti parimad näitlejad kihla tõtt rääkimise peale.
Seal koolimaja saalis surisesid projektorid samas taktis kui aastataguses augustiöös Järva-Jaanis. Nüüd, pärast aastaid kestnud mõistmatust minu ja mu isa vahel, sai piir murtud. Muidugi saan ma nüüd aru, kui isa hakkab järsku hüüdma „Auu, seltsimees Tasku!“.
Projektsioonimasina põrin
Paljud filmid on ajatud, kuid mitte kohatud. Kahjuks pole meil enam võimalik vaadata mineviku teoseid nende õiges ajastus ja kultuuriruumis. Küll aga on võimalik end panna võimalikult sarnasesse keskkonda. Filmi kogemise paik ja selle atmosfäär on ülimalt olulised. Ning kui hiiglasliku projektori põrin enam liiga põnev ei tundu, saab Filmilindifestivalil end täielikult kunsti sisse unustada. Ma poleks kunagi seltsimees Taskuga tuttavaks saanud, kui sellele poleks kaasa aidanud projektsioonimasina imeline põrin ja ülekuumenemise iseloomulik lõhn – need samad asjad, mis saatsid kunagi Kaali kooli võimlas mu isa.
Nõnda mõeldes ei tundu isegi kõikide festivalide kõige ebameeldivam osa – välikäimla kasutamine – nii hirmus. Ega Kaali kooli vetsus ka sel ajal jooksvat vett olnud. Ajastu värk.
Selle aasta festival
2017. aasta Filmilindifestival toimub 19. augustil Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas ja kinomuuseumis.
Festival kannab oma teisel tulemisel alapealkirja „Ulm“. 35-millimeetri pealt saab näha näiteks ilmselt ühte Eesti alahinnatumat (ja parima soundtrack’iga) filmi „Hukkunud alpinisti hotell“ ja ka itaalia legendi Federico Fellini teost „8½“.
Lisaks neljale täispikale mängufilmile on kavas lühifilmid ja nõukogudeaegsed multikad. Järva-Jaani saab nii Tallinnast kui ka Tartust eribussiga ja kell kolm öösel saab ka koju tagasi. Siinkirjutaja soosib küll bussiga tulemist, kuid soovitab koju väljuvast bussist elegantselt maha jääda, et festivalialal telkida. Ajal, mil vana koolibussi tuuleklaasi taga on diskokera pöörlema pandud, on lihtsalt raske lahkuda. Ja miks peakski…
Täispikad mängufilmid:
„Hukkunud alpinisti hotell“ (1979)
Vendade Strugatskite romaani põhjal vändatud ulmepõnevik on aastatega tõusnud Eesti kultusfilmi staatusesse. Grigori Kromanovi lavastatud film räägib politseiinspektor Glebskyst, kes valmistub veetma rahulikku ööd üksildases mägihotellis, kuid põrkub peagi reaalsusega, mis ei ole pärit sellest maailmast.
„8 ½“ (1963)
Federico Fellini jaoks on tegu väga isikliku ja kohati ka autobiograafilise filmiga, mis räägib kuulsast itaalia filmirežissöörist Guidost, kes kannatab loomingulise kriisi all. Ta on alustanud uue filmi tegemist, kuid mehe peas tiirlevad hoopis minevikus armastatud naised ning unenäod mälestuste ja fantaasiate sügavustest.
„The Holy Mountain“ (1973)
Tšiili-prantsuse multitalendist kultusautori Alejandro Jodorowsky sürreaalne ja müstiline „The Holy Mountain“ on ütlemata omanäoline film. See räägib püüdlusest leida mägi, mis ühendab taevast ja maad. Ning selle otsingu märksõnadeks on piiritu brutaalsus, grotesk, väärastumine ja üldine allakäik.
„Holy Motors“ (2012)
Žanripiire kompav Leos Carax’ linateos „Holy Motors“ räägib mõistatuslikust tegelasest Oscarist, kes sõidab limusiiniga ühelt kohtumiselt teisele, vahetades vahepeal kostüümi ja grimmi ning kehastudes üha uuteks tegelasteks. Film on valus meeldetuletus sellest, et kino võib olla maagiline, müstiline, ettearvamatu ja kättesaamatu.
Sensuaalne ja õõvastav festivalide hitt „Toorelt“ linastub Elektriteatri suvises välikinos kahel korral: 14. juulil kell 23.00 Tartus Aparaaditehases ning 28. juulil 22.45 Tallinnas Telliskivi Loomelinnaku väljakul.
Tartu Elektriteater on Tartu väärtkino, mis paneb rõhku programmi kvaliteedile ja elamusseanssidele. Kino eestvedajad on kompromissitud filmikava suhtes, kuid sama oluline on ka see, mis toimub ekraani ümber. Elektriteater korraldab tihti erilisi seansse erilistes paikades ja viib läbi linastusjärgseid arutelusid filmitegijatega. Suvel rändab Elektriteater ringi ja näitab välikino. Sügiseks otsitakse tegevuseks uut maja.
Elektriteatri suvine välikino
Telliskivi loomelinnakus 24.–29. juulil
Juuli viimasel nädalal saab Telliskivi loomelinnaku suurel väljakul nautida filmimaagiat otse tähistaeva all. Tartu Elektriteater tuleb külla! Pealinna kinopubliku jaoks on kokku pandud mitmekülgne programm oma headuses tuntud autoritelt. Tegu on gurmee-assortiiga, mis ühel õhtul paitab hellalt kui kassikäpp ja teisel hammustab toorelt. Kavasse mahtus ka nostalgiaõhtu ning huumorit nii põhja kui ka lõuna poolt ekvaatorit.
Esmaspäev, 24.07: „Kedi“ – dokfilm Istanbuli tänavakassidest
Teisipäev, 25.07: „Teispool lootust“ – Aki Kaurismäki surmtõsiselt humoorikas lugu Süüria põgenikust Helsingis
Kolmapäev, 26.07: „Tondipüüdjad“ – komöödiaklassika aastast 1984
Neljapäev, 27.07: „Petetud“ – Sofia Coppola intrigeeriv linateos sõdurist, kes leiab varju tütarlastekoolis
Reede, 28.07: „Toorelt“ – sensuaalne ja õõvastav festivalide hitt verisest rebaseaastast veterinaariakoolis
Laupäev, 29.07: „Jaht metslastele“ – metsikult naerutav komöödia „Mida me pimeduses teeme“ režissöörilt Taika Waititilt
Pikemaid filmitutvustusi loe aadressilt www.elektriteater.ee.
Filmi mugavamaks vaatamiseks edastame heli kõrvaklappidega. Kõikide seansside algusaeg on 22:45
