TSENSOR JA RÄNDLINNUD: Enno Tammer kirjutas raamatu punatsensuurist ning pajatab, millised olid tema kokkupuuted sellega. Kõige imelikum neist puudutab rändlinde N. Liidu territooriumil. Paraku tuleb nentida, et kihk tsenseerida ei ole tänagi kuhugi kadunud, suhteliselt laiskade 1990-ndate järel tõstab see maailmas taas pead.
Alustasin punavõimu kontrollitavas ajakirjanduses 22-aastaselt, 1983. aasta hakul, kui Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamise kõrvalt hakkasin tööle Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) väljaande Tallinna Polütehnik tegevtoimetajana.
Loomulikult läbis seegi pisuke neljaleheküljeline instituudi ajaleheke nii komparteilise kui ka punatsensorliku kohustusliku läbivaatuse enne trükki minekut ja ca 4000-lises tiraažis levitamist instituudi õppehoonetes.
Punatsensuuri reeglid võtsid ahhetama
Glavlitist kui sellisest ning selle ametiasutuse kehtestatud lubatud-keelatud reeglite rägastikust teadsin 1982. aasta hakul kutselist ajakirjandustööd alustades üsna vähe. Kui töösuhe Tallinna Polütehniku tegevtoimetajana oli vormistatud, siis lisaks tutvustamisele TPI ametimeestele-naistele viisid ajalehe endised toimetajad mind kohustuslikule tutvumistuurile Eesti NSV Glavliti töötajatega, kes siis muu töö hulgas vastutasid ka Tallinna Polütehniku trükkilubamise eest.
Nende tööruum paiknes Tallinnas Pärnu maanteel toonases ajakirjandusmajas, kus pesitsesid paljude selleaegsete ajakirjandusväljaannete ja ka uudisteagentuuri ETA toimetused.
Selleks, et Eesti NSV Glavliti kohapealse filiaali kontorisse jõuda, tuli läbida ajakirjandusmaja ühe toimetuse pikk koridor, mille lõpus oli väljapääsuks üks eraldi uks paremale (tagavaraväljapääs); sellest uksest väljunud, olid kohal ehk toimetusest eraldi asetsenud kohalike punatsensorite ametiruumi ukse ees – koputa ja astu sisse.
Sealsamas ruumis antigi meile siis ka tunniajaline lühiülevaade tsensuurireeglitest. Loengu pidas minu mäletamist mööda tuntud tsensor Maret Penu, kes jäigi üheks meie tegemiste põhiliseks kontrollijaks. Küll olid ikka reeglid.
Kui mu mälu ei peta, rääkis Penu näiteks lumehelvestest ja tähekestestki, mis peaksid kindlasti olema viie nurgaga. Igal juhul hoiatas ta sinimustvalge kombinatsiooni eest, pajatas midagi seoses nõukogude sõjaväelaste äramärkimisega, kuulutas keelatuks avaldada taudidest-epideemiatest ja kuritegevusest kirjutades konkreetseid arve ning teatas, et keelatud on avaldada Nõukogude Liidus pesitsevate lindude rändesihtpunkte.
See totrus on eriliselt meelde jäänud, sest just selle reegli vastu eksisin ning see eksimus võimendus kuidagi iseeneslikult ja halenaljakalt veel topelt.
Tsensori tähelepanu pälvis rändlindude marsruut
Ühel neljapäeval, kui tõmmistele järele läksin, juhtis tsensor (vist jällegi Maret Penu) minu tähelepanu sellele, et on rikutud tsensuurireegleid ning avaldatud oleks riiklik saladus: Nõukogude Liidus pesitsevate rändlindude marsruut.
(Tänase kõrvalepõikena: imelik on see, et nüüd, ligi 30 aastat hiljem seda mälestuskildu kirjutades ja samal ajal üle lugedes 1976. aasta punatsensorite piibliraamatut ehk loetelu andmetest, mida ei tohi trükis avaldada, ei leiagi ma sellest keeluparagrahvide tihkest metsast seesugust keeldu.
Hakkasin eneses kahtlema. Mälu võib ju tihtilugu alt vedada. Kas tõesti olid meil tsensor Penuga jutuks rändlinnud ja nende rändesihtkohad? Teemaks võisid olla mingid muud keelatud geograafilised punktid.
Samas, ega tsensuurireeglite raamat olnud lõpuni täiuslik. Reegleid täiendati pidevalt töö käigus Moskvast saabuvate küll kirjalike, küll suuliste käsulaudade alusel.
Kuidagi ei saa selle sisemise tugeva tunde vastu, et teemaks olid ikkagi rändlinnud ning nende siht- ja/või kogunemiskohad. Riigisaladuse seisukohalt seisnenud oht aga selles, et avaldatud rändesihtkohad võinuksid paljastada midagi muud, näiteks lennuvälju või sideliine vms.
See selleks, igal juhul ütles tsensor Penu, et need sihtkohad tuleb välja võtta, neid avaldada ei tohi. Ja minu mälu järgi tõmbas tõmmisele kärbitavate kohtade juurde punase pastakaga joone. Mälu aga vaikib sellest, kuhu ja kuidas see punane joon täpselt paigutus, kas sihtkohtade peale (mahakriipsutus) või alla ja mingi märkusega kõrvale.
No mis seal’s ikka, kui tsensor nõuab, siis tuleb maha võtta; kellelegi kaevata sellise nõude puhul ju niikuinii polnud. Eriti minusugusel nagal. Tormasin siis tagasi Pika tänava trükikotta Ühiselu. Häda aga juhtus olema selles, et meie ajalehekese tekstide ja paranduste tinasse ladujat (tänapäeva vaste oleks arvutisse sisestaja) polnud parasjagu kohal. Ma ei saanud tinaladuja-prouale eraldi öelda, et see punase joonega märgitu tuleks kindlasti välja võtta.
No mis seal’s ikka, ennegi oli juhtunud, et jätan viimaste parandustega tõmmise maha, tinaladuja teeb need ära ning Tallinna Polütehnik ilmub kenasti parandustega.
Riigisaladus läks rasvasesse kirja
Tinaladuja-proua aga mõtestas tsensor Penu punase joone enda jaoks lahti väheke teisiti, kui tsensor Penu seda soovis. Ta pidas punast joont korrektuurimärgiks, et just see koht peab olema rasvases kirjas. Mingile tekstiosale alla tõmmatud joon tähistas tinaladuja jaoks toona selgelt, et allatõmmatud osa tuleb laduda rasvaselt.
Ühesõnaga, Nõukogude Liidus pesitsevate rändlindude sihtkohtade riiklik saladus polnud ilmunud ajalehes mitte välja kärbitud, vaid silma torkamiseks rõhutatult trükitud rasvases kirjas.
Mis järgnes?
Ei midagi erilist, vangi mind ei pistetud, ametist ei tagandatud, trahvi ei tehtud, komparteilist noomitust ei saadudki teha, sest ma polnud selle klubi liige. Mäletamist mööda helistas tsensor Penu kohe ajalehekese ilmumise päeval ning nõudis aru, online casino miks ja kuidas on selline juhtum võimalik. Ta vist teavitas ka Hazakit ja TPI parteisekretäri.
Punatsensorid jäid üha nõutumaks
1986. aasta sügisel kutsuti mind n-ö suurde ajakirjandusse, kutsujaks Rahva Hääle sotsiaalpoliitika osakonna juhataja Valve Raudnask. Nüüdsest minu otsekontaktid kohalike punatsensoritega kadusid. Eestimaa Kommunistliku Partei häälekandjas Rahva Hääl olid minust tähtsamad asjapulgad, kes leheküljetõmmiseid punatsensorite ametiruumi kontrollimiseks viisid ning nendega siis suhtlesid ja ragistasid.
Ning samal ajal hakkas poliitõhustik Gorbatšovi tulekuga raginal muutuma. Üleliidulises ajakirjanduses ilmusid sellised kirjutised, millest ei osanud mõni aasta varem undki näha. Poliitilis-ideoloogilised ja punatsensorite reeglite raamatusse raiutud tabuteemad varisesid üksteise järel. Vähese hilinemisega jõudis see võimas avalikustamislaine Eestisse ning kujutan ette, et eks punatsensorid jäid üha nõutumaks, et mida paganat siin siis veel kontrollida, kui kõik on ühtäkki lubatud ja avalik.
Mulle see sobis, sest võisin täiesti rahulikult kirjutada varemalt karmilt keelatud teemadel, nagu narkomaania või teisitimõtlejate paigutamine hullumajja/vangilaagrisse, miilitsa ja prokuratuuri korruptsioon jne. Eesti NSV Glavlit laiutas vaid käsi, takistamiseks ette see ametiasutus käsi enam panna ei suutnud.
Kohaliku kompartei keskkomitee juhtiv roll ja hool ajakirjanduse üle hajus olematuks pärast Vaino Väljase saabumist kohaliku kompartei etteotsa juunis 1988. Oli küll üksikuid ähvardusi ja suisa stalinistlikke suukorvistamiskatseid.
Näiteks 1989. aasta algupoolel püüdis Eesti NSV prokuratuur tembeldada kriminaalkurjategijaks Mart Laari, kes kirjutas ajakirja Vikerkaar 1988. aasta novembrinumbris, et Vene julgeolekutöötajad hävitasid 1941. aastal Eestis kolm küla ja naelutasid puu külge ühe lapse. Kuid poliitõhustik oli selleks ajaks ikka nii täielikult muutunud, et tajudes avalikkuse survet, Eesti NSV prokuratuur taltus ning Laari süüdistamine väideti olevat arusaamatus.
Avalikkus ei teadnud, et mõni kuu varem kärkis ja paukus Rahva Hääle peatoimetajaga Eesti NSV peaprokurör sm Urge, kes leidis, et korruptsiooniilmingutest Pärnus artiklisarja „Hingesaast“ kirjutanud Tammer tuleks pista hullumajasse. Tammeri personaalküsimust arutati parteikoosolekutel, ka keskkomitees. Peaprokuröri soov Tammer kuidagi murda luhtus. Saatuse irooniana aga osutus Tammer ajakirjandusliku tegevuse pärast kriminaalkurjategijaks taasiseseisvunud Eestis kaheksa aastat hiljem.
Punatsensorite kasulikkusest
Naastes kohalike punatsensoritega seotud isiklike mälestuste juurde, pean tunnistama, et Rahva Hääles mingi hetk adusin, kuidas kohalikud punatsensorid võivad olla ütlemata kasulikud.
Nimelt kehtis sügisel 1986, kui asusin tööle Rahva Häälde, toimetuse töökorralduses säherdune rutiinrütm, et kõik toimetuse ajakirjanikud käisid vastavalt graafikule õhtuti lisaks korrektorile üle lugemas järgmise päeva ajalehe külgede tõmmiseid. No et trükikuradike ei lipsaks nii tähtsasse väljaandesse.
Tegelikkuses tähendas see, et järgmise päeva ajalehe nelja suureformaadilist külge (vahel ka kaheksat) lugesid kehtestatud korra järgi õhtul kolm ülelugejat: korrektor, n-ö vanemlugeja (ka õhtuse vahetuse ülem, tavaliselt osakonnajuhataja või toimetuses kauem töötanud inimene) ja n-ö nooremlugeja, kes võis tulla natuke hiljem, kui kaks esimest olid oma lugemistega juba lõpusirgel.
Muidugi mõista olin mina nooremlugeja. Algul püüdsin viksilt, viisakalt ja kohusetruult, silmad punnis, kõik küljed, mis olid eelnevalt juba kahe lugeja poolt loetud, sõna-sõnalt, lause-lauselt omakorda üle lugeda. Algaja asi.
Kiirelt aga koitis nooremlugejale hariv ja hingekosutav teadmine, et ega neid külgi loe ainult toimetuse töötajad. Oma ametiruumis istub kohalik punatsensor, kes, silmad veel rohkem pungis, on kohustatud need küljed üle lugema erilise valvsuse ja tähelepanuga. Osutama ka tavalistele trükivigadele. Seda eriti nii üleliiduliste kui ka kohalike suurte parteipleenumite ja ülemnõukogu istungjärkude ametlike masstekstide puhul.
Nii otsisingi kolmanda lugeja kordade õhtuks endale muud, asjakohasemat tegevust: tavaliselt tegelesin oma mõne poolelioleva tööga, lugesin juturaamatut või juhtus sedagi, et libistasime sõpradega õlut või õllest kangemat kraami.
Kalju-Olev Veskimäe andmetel vabanes Rahva Hääl Eesti NSV Glavliti eeltsensuurist ühena viimastest väljaannetest alles 1990. aasta alguses. Nii et kuni selle ajani tunnetas nooremlugeja kohalike punatsensorite kasulikkust.
1989. aastal püüdis Eesti NSV prokuratuur tembeldada kriminaalkurjategijaks Mart Laari, kes kirjutas Vikerkaares, et Vene julgeolekutöötajad hävitasid 1941. aastal Eestis kolm küla ja naelutasid puu külge ühe lapse.
Tsensuurireeglite raamat ei olnud lõpuni täiuslik. Reegleid täiendati pidevalt töö käigus Moskvast saabuvate küll kirjalike, kül
