Linnar Priimägi kuulutas eelmise aasta lõpus ajakirjanduses, et pole selle aasta jooksul läbi lugenud ühtegi eesti kirjaniku raamatut ega tunne, et oleks millestki ilma jäänud. Tõepoolest, kui Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esimees Ilona Martson pakkus mulle sügisel võimalust osaleda 2008|. aasta kirjanduspreemiate ?ürii töös, olin enam-vähem sarnases olukorras nagu Priimägi. Töö tõttu meelelahutustööstuses ja ülikoolis ehk Eesti Ekspressi arvamustoimetajana ja Tallinna Ülikooli õppejõuna olin puhtast kunstist kaugenenud ja aasta ilukirjandus on jäänud minust suhteliselt puutumata.
*
Ajasingi alguses tagasi, põhjendades, et ma pole piisavalt kursis. Lisaks on kirjanduselu ise – mis seal salata – ühiskonnas marginaliseerunud, jäänud kirjanike, nende sõpruskonna ja kriitikute eksklusiivseks harrastuseks. Minu tutvusringkonnas ja kolleegide hulgas ühestki eesti kirjaniku raamatust ei räägitud, ajakirjanike ja ühiskonnateaduste õppejõudude hulgas tänast eesti ilukirjandust suurt ei loeta (alles aasta lõpus tuli komeedina avalikkusse Mihkel Raua “Musta pori näkku”, seda ajakirjanikud tõesti lugesid!). Kunagisest kirjanduskriitiku-rasvast olin ka 2008|. aasta jooksul Areeni Loe-nimelisele küljele arvustanud paari raamatut, kuid minu aja ja lugemisvajaduse olid aasta jooksul täitnud küll hoopis teist laadi teosed – enamasti ühiskonnateaduslik kirjandus.
Õnneks tasakaalustasid kirjandusauhinna ?ürii teised liikmed – vabakutseline kirjanik Indrek Hirv ja kriitik Vaapo Vaher, näitleja ja tõlkija Anu Lamp ning keele-, kirjanduse- ja meediaekspert Tiit Hennoste – minu kultuurikaugust.
*
?ürii töö toimus nii: Rahvusraamatukogust saime peaaegu täieliku nimekirja aasta jooksul ilmunud teostest ?anride kaupa – see oli mahult muljetavaldav – ning terade otsimine sõkalde hulgast läks lahti. See polnudki väga raske. Mulje sellest tööst kinnitas tunnet, et raamatu avaldamine Eestis pole keeruline, isegi siis mitte, kui kirjastuse käsi mängus.
Ma ei tea, kuidas viisid end asjade seisuga kurssi teised, mina konsulteerisin mitme inimesega, kes töö tõttu toimetustes on eesti algupärandeid jälginud pidevalt, vaatasin aasta jooksul ilmunud kriitikat ja sain oma esimesed kümmekond kandidaati igale ?üriiga kokkulepitud alajaotusele kokku nõnda. Lõpliku valiku tegin teadagi oma maitse järgi, kuid konsulteerimine professionaalidega välistas minu arust ohu, et piiratud lugemuse tõttu oleks mõni pärl jäänud märkamata. Päris tundmatuid sattus sellesse harvendusejärgsesse saaki vähe.
*
Mingi hetkel sain aru, et tegelikult on väga tore avardada oma kogemust eesti vaimuelust aastal 2008| ja olla kirjandus?ürii liige, aitäh Ilona Martsonile – ilmselt oleks muidu lugemata jäänud nii mõnigi väga hea raamat! Kõige enam pakkus elamusi publitsistika, mälestused ja esseistika, kindlasti soovitan lugeda peale auhinnasaajate teoste ka esseistika (mälestuste) ja vabaauhinna nominente, nende hulgas on aasta parimad raamatud.
Puhta belletristika jaoks pole vist kõige parem aeg, ehkki vaieldamatult on Mari Saadi “Lasnamäe lunastaja” hästikomponeeritud raamat. Ka luulenominentide hulgas toimus Kangro-Ehini-Rooste-Kruusa vahel tihe rebimine ja seda igati asja eest. Aga see on ehk ealine iseärasus, et ilukirjandusest elamuse saamiseks peab see olema ikka tõesti tippude tipp – sama kinnitavad teised keskealised, kes eelistavad aina rohkem eluloo- ja populaarteaduslikke raamatuid puhtale ilukirjandusele.
Tulevikus peaks ehk hindamisel lahku lööma esseistika ja mälestused, võib ennustada, et mälestusi ja elulooraamatuid hakkab tulema üha rohkem. Esseekogumike buumi vast ei tule, kuid essee ja mälestuste konkureerimise aluseid paika panna on üsna võimatu, nii käis hindamine ikka maitse ja tunde järgi.
*
?ürii viimasel kohtumisel, kus füüsiliselt olid kohal vaid Tiit Hennoste, Anu Lamp ja mina, samas kui Vaapo Vaher ja Indrek Hirv lõid hääletusel ja arutlusel kaasa võrgu vahendusel, tuli mõte, et mis oleks, kui Eestis proovida Soome Finlandia-auhinna määramise korda? Selle korra kohaselt teeb lõpliku valiku üks lugupeetud inimene, valides aasta romaani või luulekogu mõne aastast sõelale jäänud nominendi hulgast, kelle otsustajale söödab ette mingi suurem ekspertide seltskond.
?üriide töö on niikuinii alati subjektiivne, pole mõtet teha nägu, et mõni inimestest koosnev kogu teeks täiesti “õigeid” valikuid ega saaks teha teistsuguseid valikuid. Muidugi saab! Nii oleks võinud selgi aastal Kultuurkapitali preemiad saada hoopis teised: romaanipreemia hoopis Mihkel Raud, luulepreemia Andres Ehin või Kalju Kruusa, esseistikapreemia hoopis Anu Saluäär ja vabaauhinna Merle Karusoo. Või hoopis mõni kolmas või neljas kombinatsioon samadest või ka teistest nimedest ja teostest, mis ?ürii liikmete esiviisiku hulka tõusid.
* * *
Kultuurkapitali 2008|. aasta kirjanduse aastapreemiad
*Ilukirjanduslik proosa: Mari Saat, “Lasnamäe lunastaja”
*Luule: Maarja Kangro, “Heureka”
*Esseistika ja mälestused: Hellar Grabbi, “Vabariigi laps”
*Näitekirjandus: Peeter Sauter, “Keldris”
*Vabaauhind: Margus Laidre, “Dorpat 1558-1708”
*Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde: Irja Grönholm, Eeva Pargi “Lõks lõpmatuses” saksa keeles
*Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde: Kersti Unt, William Faulkneri “Absalom, Absalom!” ja Cormac McCarthy “Tee” inglise keelest
*Lastekirjandus: Piret Raud, “Printsess Luluu ja härra Kere”
*Venekeelse autori auhind: Tatjana Ka?neva, “Zemnaja korotka na?a pamjat?” ja Josef Katz, “Starõi Tallinn: t?etõre vremeni goda”
*Artikliauhind: Aivar Põldvee, “”Lihtsate eestlaste ebausukombed” ja Johann Wolfgang Boecleri tagasitulek. Lisandusi kiriku, kirjanduse ja kommete ajaloole” kogumikus “Ajalookirjutaja aeg”