UKRADINO: 5. septembri hommikul juhtus Eesti-Vene piiril midagi sellist, mida ei ole tänapäeva Euroopa ajaloos väga ammu juhtunud. Piirilt, kaitsepolitsei väitel Eesti territooriumilt, rööviti nende kolleeg Eston Kohver (43). Kadri Paas analüüsib juhtunut.
Vene eriteenistuste portaal Lubyanka.org kirjutas Eston Kohverist avalikult 2011. aastal, kui Venemaal jäi väidetavalt vahele Tallinnas värvatud Pihkva ärimees, kes parkis oma auto FSB Pihkva-kontori lähedale ning filmis auto istmesse monteeritud salakaameraga, kes majja lähevad ja sealt välja tulevad. Portaalis kirjeldatakse Eestiga piirnevat Pihkva oblastit kui kapo erilise tähelepanu all olevat piirkonda. Artiklis tuuakse ära inimeste nimed, keda väljaanne peab peamisteks agentuuri värbajateks Pihkva kandis. Nende hulgas nimetab Lubjanka ka Eston Kohverit.
Niisiis, Kohveri-taolise ohvitseri tabamine ja ülekuulamine võinuks olla säravaks töövõiduks igale Eesti-vaenulikule salateenistusele. Saati siis FSB-le, mis allub otse Nõukogude Liidu taastamist ihalevale Venemaa presidendile Vladimir Putinile.
„Ega me väga täpselt ei tea“
Järgnevalt püüdkem sotti saada, mis toimus 5. septembri hommikul Meremäe vallas, Miikse küla lähistel Vene piiripostist nr 121 umbes 30 meetri kaugusel. Esmalt olgu öeldud, et NATO ja Euroopa Liidu ning Venemaa piir on sealkandis nii halvasti tähistatud, et isegi kohalikud elanikud on seal kogemata Venemaale sattunud. Mingist üheselt mõistetavast piiriribast, aiast, võrgust, rehitsetud alast või kraavist ei ole juttugi. Vene poolel asub tihe võpsik ja Eesti poolel raiesmik. Sellest, et tegemist on piirialaga, annavad aimu üksikud sildid. Ühtlasi antakse teada, et seal võib liikuda ainult jala.
Kui Vene poolelt on võimalik piirilõiku varjatult jälgida, siis samas lõigus Eesti poolel viibijal ei ole end õieti kuhugi peita. Maalehe ajakirjanik käis mõni päev pärast juhtunut samas kohas koos kohaliku piirivalve patrulliga ja palus endale Kohveri röövimise paika näidata, kasvõi näpuga, ja sai vastuseks: „Ega me seda väga täpselt oska näidata“, ajakirjaniku ühes võtnud patrull ei olevat tol reede hommikul tööl olnud.
Kuuldavasti asub selles piirilõigus Eesti poolel seitse kaamerat. Need aga salaoperatsiooni vältel ei töötanud, sest kapo nõudis Politsei-ja Piirivalveametilt (piirialadel, kus politseinikke napib, tegelevad piirivalvurid muu hulgas ka peretülide ja nn õunavaraste jälitamisega – toim.) nende kõrvaldamist ja lubanud, et valvab operatsiooni ajal ise piiri. Kapo avas „akna“, sest „kaitsepolitsei töö eripäradest tulenevalt tuleb kogutud teavet kaitsta“.
Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja Tuuli Härsoni sõnul ei jälginud piirivalvurid kaitsepolitsei töötajate tegevust salvestusseadmetega ega patrullinud sel ajal asjakohases piirilõigus. Nii oli eelnevalt kokku lepitud.
Rüselus- ja lohistamisjäljed
Kapo esindajad eesotsas peadirektori Arnold Sinisaluga raiuvad, et kaitsepolitseinik Kohver tegi oma tööd julgeoleku tagamisel Eesti Vabariigi territooriumi, Venemaa piiri vahetus läheduses. „Läheduses on Vene piiripost nr 121. Kapo on kinnitanud, et kaitsepolitseinik oli tõepoolest Eesti Vabariigi territooriumil ning viidi jõuga Venemaale. Seda tõestab piiririkkumise ühisvaatluse akt, mille allkirjastasid Eesti ja Vene Föderatsiooni piiriesindaja abid. Ühisvaatluse käigus kinnitasid mõlemad osapooled fakti, et toimunud on piiririkkumine Venemaalt Eestisse ja tagasi Venemaale ning Eesti kodanik jäi selle käigus kadunuks. Politsei- ja Piirivalveamet on avalikkusele meedia vahendusel jaganud nii akti kui ka akti juurde kuuluvat vaatlust fikseerinud videomaterjali. Akt on kahes keeles ning aktis on kirjas, et eesti ja vene keeles on akt sisuliselt tähenduselt identne ja võrdse jõuga.
Lisaks on kapo kinnitanud, et Eston Kohveriga oli kaasas julgestus, nii teame kindlalt, et ta viidi jõuga kaasa Eesti Vabariigi territooriumilt ja oleme seda teadmist ka avalikkusega jaganud. Oleme ka selgitanud, et Eston Kohveril olid selged juhised, et ta oma töös ei tohi Eesti Vabariigi territooriumilt üle piiri Venemaale minna,“ räägib kapo esindaja Harrys Puusepp.
Tõepoolest, samal päeval, mil FSB nabis Kohveri kinni, ta esmalt Pihkvasse sõidutas ja sealt mõne tunni möödudes otse Moskvasse, FSB vanglasse lennutas, käisid Eesti ja Vene piiriesindajate abid sündmuskohta koos fikseerimas. Selle tulemusena vormistati ja allkirjastati Eesti aja järgi kell 13.40 protokoll ja akt, kus ühtpidi justkui fikseeriti piiririkkumise koht Eesti territooriumil, aga samas jäeti millegipärast märkimata looduses tuvastatud – juhul, kui need üldse leiti – rüseluse- ja/või lohistamise jäljed. Vene poole peal, vahetult piiri lähistelt leiti kolm valguse ja heliefekti tekitanud suitsugranaadi 50-sentimeetrilise läbimõõduga lehtrit.
Eesti ja Vene aktid erinevad
Kuigi kapo väidab, et eesti- ja venekeelne akt on „sisuliselt tähenduselt identne“, ei ole see päris õige. Eestikeelne akt ütleb sõna-sõnalt: „Ühisjuurdluse käigus tehti kindlaks, et VPT 121 – 30 m toimus piiririkkumine suunaga Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki ja tagasi Vene Föderatsiooni, mille käigus Eesti poole avalduse kohaselt jäi kadunuks Eesti Vabariigi kodanik. Piiririkkumise fakti tunnistavad mõlemad pooled.“
Venekeelses aktis on aga järgnevad laused: „Piirialal 30 meetrit piiripostist vasakul toimus riigipiiri rikkumine Vene ja Eesti pooltelt. Ühise vaatluse käigus tuli Eesti poolelt teade Eesti kodaniku kadumisest. Riigipiiri rikkumist tunnistavad nii Vene kui ka Eesti pool.“ Senini ei ole 5. septembri protokolli ametlikult, mõlema poole piiriesindajate allkirjadega kinnitatud.
Kapo väitel seisis Kohver Eesti territooriumil, aga miks ta seal passis, ametkond ei ütle. Seetõttu on kõik järgnev oletuslik. Kohver ootas informaatorit, võib-olla Vene riigiametnikku, aga võib-olla ka FSB-st värvatud agenti, kelle käest saada infot ja kellele selle eest ka tasuda. FSB väitel oli Kohveril kaasas 5000 eurot, kapo ei ole seda kinnitanud.
Informaator osutus aga kas reeturiks, topeltagendiks või oli FSB saanud muud moodi Kohveri allikale jälile. Kõige halvemal juhul ei ole ka välistatud, et kohtumise aja ja koha kohta sai FSB infot hoopis kapo seest. Teatavasti on viimastel aastatel Eesti vastuluure enda ridadest avastanud tervenisti kaks FSB-le infot müünud töötajat. Nad olid mõlemad venelased: Riias sündinud Aleksei Dressen ja kunagine ENSV KGB operatiiv-tehnilise osakonna juht, alampolkovnik Vladimir Veitman.
Oli, kuidas oli, aga FSB eriüksuse granaadirünnak koos piirkonna side segamisega tuli Kohverile ja teda julgestanud relvastatud kaitsepolitseinikele nii ootamatult, et enne, kui keegi õieti liigutadagi jõudis, oli Eesti ohvitser juba suure Venemaa avarustes. Mõni minut hiljem kohale jõudnud piirivalve patrullil ei olnud samuti enam vähimatki teha. Vahetult pärast Kohveri kadumist päris Eesti piirivalve Vene kolleegidelt, kas nood märkasid kedagi või midagi kahtlast, aga venelased teatasid, et ei olnud kõrvulukustavatest paukudest hoolimata midagi erakordset näinud ega kuulnud.
Samal ajal on juttu olnud ka ühest alternatiivsest kuuldusest, mille võinuks kohe kõrvale lükata, kui see ei oleks pärinenud Politsei- ja Piirivalveametist. Järgnevat süžeed ei ole seni Eestis kirjeldatud. Siinkirjutaja soovis selle kohta korduvalt välisministri Urmas Paeti ja siseministri Hanno Pevkuri – temale alluvad nii kaitsepolitsei kui ka PPA – kommentaari, kuid ministrid ei ole seda kinnitanud ega ümber lükanud. Pevkur tundis siiski pärast teist kommentaaripalvet pisukest huvi: „Vabandust, aga millele te oma spekulatsioonis tuginete?“
Kerge saak
Niisiis, Politsei- ja Piirivalveameti töötajate väitel tuli Kohver koos kolleegidega Venemaalt. Neid jälitati. Millisel hetkel neile „saba“ taha tekkis, pole teada. Ja millal saadi teada, et eestlased Venemaal töötavad, on samuti teadmata. Millal nad Vene territooriumile sisenesid, kes ja millal nad avastas või reetis, ei ole samuti mõtet oletada.
Selleks ajaks, kui Kohver ja veel mitu kapo töötajat piiri lähistele jõudsid ja püüdsid uuesti kodumaale naasta, jälitas neid FSB eriüksus või oodati neid selle „aknaga“ piirilõigu lähistel. Igatahes, viimased mitukümmend meetrit enne Eesti-Vene piiri toimus tõeline tulevärk ja sprint. Ei, tulirelvadest ei paugutanud kumbki pool, sest ühel poolel oli eesmärgiks jõuda elusalt ja tervelt koju, teise poole eesmärgiks oli aga vähemalt üks meestest ühes tükis kinni võtta. Eesti ja Vene eriteenistuste töötajad tormasid looduslikke takistusi trotsides raginal Eesti riigi suunas. Kaitsepolitseinikud teadsid, et kusagil sealsamas peab olema päästev Eesti ja nende oma relvastatud kolleegid.
Piir lähenes. FSB eriüksuslased püüdsid anda endast parimat. Äkitselt plahvatas esimene granaat. See Vene territooriumile lehtri jätnud löök ei olnud tappev, küll aga kurdistav ja pimestav. Ka suitsu oli ühtäkki kõik kohad täis. Seejärel kostis veel plahvatusi. Veel rohkem suitsu. Eston Kohveri kõrval lõhkes üks kolmest granaadist. See lõi ta uimaseks. Ta jõudis tuigerdada veel üle Eesti-Vene erakordselt halvasti märgistatud kontrolljoone. Seejärel ta minestas ja kukkus. Eriväelased märkasid, et Kohver on pikali, haarasid temast kinni ja lohistasid ta minema.
Kui kapo julgestusüksus oli eemal, siis nägid nad ainult suitsu ja paremal juhul ähmaselt ka automaatidega kujusid, kes Eesti ohvitseri kaasa võtsid. Ei muud, raadiosidet ei suutnud kapo töötajad omavahel pidada, sest FSB oli selle häirimise eest juba varakult hoolitsenud. Kõige paremini nägid kolleegi röövimist temaga kaasas olnud ja üle piiri Eestisse tagasi pääsenud töökaaslased, kuid käsirelvadega automaatide vastu hakata olnuks enesetapjalik nii nende endi tervise seisukohalt kui ka Eesti-Vene niigi teravaid poliitilisi suhteid silmas pidades.
Võimalik, et neil saatuslikel sekunditel ei suutnud kumbki pool väga täpselt tuvastada, kes ja kus parasjagu asus. Venelased haarasid kaasa kerge saagi ehk kukkunud Kohveri ja panid punuma. Eestlased ei suutnud nii nobeda ja läbimõeldud rünnaku puhul otsustavalt reageerida ja sisuliselt jätsid oma hinnatud ohvitseri igasuguse kaitseta.
Arusaamatu operatsioon
See totaalselt ebaõnnestunud operatsioon ei olnud suur šokk ainult kapole, vaid ka Eesti ühiskonnale tervikuna. Kui kapo sellest juhtumist 5. septembri pärastlõunal Eesti avalikkusele teatas ja samal päeval kell 17 esimese ametliku pressikonverentsi andis, ei olnud veel teada – vähemasti avalikult –, et FSB oli Kohveri kadumise taga. Kuna sealtkandist toimub ka arvestatav salakaubavedu – relvadest salasigarettide ja inimkaubanduseni –, siis esialgu raporteeris kaitsepolitsei ainult sellest, et mingisugused tundmatud relvastatud tüübid röövisid nende ametniku. Mõni tund hiljem teatasid venelased, et nabisid Pihkva oblastist kinni Eston Kohveri. Eesti valitsus ja kapo on jäänud tänini truuks väitele, et FSB võttis Kohveri kaasa Eesti territooriumilt.
Selle artikli kirjutamise käigus rääkis siinkirjutaja inimesega, kes on aastaid töötanud Eesti julgeolekusüsteemis erinevatel ametikohtadel. Ta ei soovinud mõistetavatel põhjustel oma nime ja näoga juhtunut kommenteerida. „Kaks asja. Esiteks oli see täiesti arusaamatult läbi viidud vastuluure operatsioon. Miks pidi keegi ronima võssa, et kellegagi kohtuda, või kui vastab tõele Venemaal käimine, siis veelgi hullem, miks pidi keegi minema vaenulikule territooriumile. Vastuluures on tuhandeid erinevaid võimalusi, kuidas infot hankida. Selleks ei pea võpsikusse turnima minema. Miks pidi piirile „akna“ tekitama!? Aastakümneid ei tekitatud mingeid „aknaid“, aga nüüd olevat see justkui loomulik. See on ju tegelikult tohutu risk! Sealt võib info liikuma minna ja, näete nüüd, et täielikult ebaõnnestunud operatsiooni raames läkski,“ on allikas nördinud.
Teiseks ei mõista kõrge ohvitser, miks on vaja kapol nii palju juhtunust rääkida. „See oli rängalt ämbrisse astutud operatsioon. Vastuluures ei lobiseta. Vastuluures öeldakse kaks lauset ja kogu lugu. Mitte nagu praegu. Jutustatakse nii, et suu vahus,“ kritiseerib allikas.
Ta rõhutab, et alati peab sedasorti infohankimiste puhul arvestama, et teine pool võib olla reetur, topeltagent. Reetmise oht käib vastuluurega alati kaasas. „Sedasorti operatsioonide puhul peab alati arvestama seda, et juhul, kui midagi juhtub, siis kas õnnestumise korral saadav kasu kaalub üles ebaõnnestumisel kaasneva kahju. Näete, praegu oleme saanud ainult väga palju kahju,“ on allikas murelik.
Kui Eston Kohveril õnnestub juhtumisi enne kohtuprotsessi algust kodumaale naasta – või ka pärast mõningast vangisistumist –, siis kas ta on kapo jaoks enam usaldusväärne töötaja? Allikas vaikib hetke… „See risk, et ta on värvatud, on reaalne. Sellega peab arvestama. Mitte kunagi ei saa välistada, et ta hakkab FSB-ga rääkima,“ nendib ohvitser.
Kapo on olnud ülesannete kõrgusel
Aga mille kohta võis Kohver üldse infot koguda? Tegemist võib olla erakordselt ohtliku ja kurja asjade käiguga. Nimelt soovivad venelased korrata Ukraina stsenaariumi ka Baltikumis. Leedu külje all on niikuinii relvastusest tiine Kaliningrad.
Seega, esmalt on vaja salaja vedada Eestisse ja Lätisse relvi, et need siis sobival hetkel kohalikele nn vabadusvõitlejatele, separatistidele, näiteks nn Lasnamäe vabariigi loojatele ja toetajatele pihku pista ja seejärel saab alustada juba Ukrainast tuttava märatsemisega. See oleks Eesti-suguse väikeriigi jaoks katastroof. Kaitsepolitsei on olnud oma ülesannete kõrgusel. Väidetavasti on kapo juba aastaid hoidnud silma peal muu hulgas ka Ida-Virumaal asuval Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kiriku alluvusse kuuluval Vasknarva prohvet Eeliase kirikul ja Kuremäe kloostri eraklal. Tegemist on vägeva kindlus-kloostriga, mida ümbritseb nelja meetri kõrgune müür. Iseenesest oleks see ideaalne paik, kuhu peita relvi.
Mida on Eesti seni teinud? Eesti suursaadik Moskvas Jüri Luik on saatnud Vene välisministeeriumisse hulga noote. Siseminister Hanno Pevkur on korduvalt suhelnud oma Vene-kolleegiga. Eesti konsul on kohtunud FSB Lefortovo vanglas istuva Eston Kohveriga. Eesti palkas Kohverit kaitsma kuulsad advokaadid Mark Feigini ja Nikolai Polozovi, kellest Kohver – Paeti sõnul FSB survel – hiljem loobus.
10. septembril kutsus USA välisministeerium Venemaad üles korraldama viivitamatult Kohveri ohutu ja kohese Eestimaale tagasijõudmise. 12. septembril võtsid Eesti välisminister Urmas Paet, Soome välisminister Erkki Tuomioja, Rootsi välisminister Carl Bildt, Taani välisminister Martin Lidegaard, Islandi välisminister Gunnar Bragi Sveinsson, Norra asevälisminister Hans Brattskar, Läti välisminister Edgars Rinkēvičs ja Leedu välisminister Linas Linkevičius vastu ühisvalduse, milles nad väljendavad sügavat muret 5. septembril aset leidnud juhtumi pärast. „Kutsume Venemaad üles otsekohe Eston Kohverit vabastama ning tagama tema turvalise naasmise Eestisse,“ rõhutasid nad.
Alles 13. septembril, kaheksa päeva pärast Kohveri röövimist, saatis välisminister Paet kirja oma kolleegile, Vene välisministrile Sergei Lavrovile, milles nõudis Eesti ohvitseri vabastamist. „Eesti kodaniku Venemaale viimine ja tema kinnihoidmine Moskva vanglas on rahvusvahelise õiguse selge rikkumine,“ märkis Paet.
Riigiprokuratuur esitas aga 13 päeva pärast juhtunut, 18. septembril Vene Föderatsiooni pädevale õigusasutusele taotluse Eston Kohveri kinnipidamise ja tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse kohta ametliku informatsiooni saamiseks.
välja
Siseminister Pevkur tundis pärast KesKus’i teist kommentaaripalvet pisukest huvi: „Vabandust, aga millele te oma spekulatsioonis tuginete?“
Vastuluures ei lobiseta. Vastuluures öeldakse kaks lauset ja kogu lugu. Mitte nagu praegu. Jutustatakse nii, et suu vahus.
Said
Kes on Kohver?
Eston Kohver on pärit Ida-Virumaalt. Ta õppis 1980-ndatel Jõhvi gümnaasiumis, mis tollal kandis Adolf Kesleri nimelise Kohtla-Järve 5. keskkooli nime.
Keskastmes temaga koos õppinud klassikaaslaste sõnul on Kohver jäänud meelde eelkõige sõbraliku ja muheda loomuga. Kuigi Kohveri lend lõpetas 1989. aastal, ei lõpetanud noormees koos varasemate koolikaaslastega. Tema oli selleks ajaks juba otsapidi Tallinnasse jõudnud.
Vastuluure ohvitser Kohver töötas kapos 1994. aastast. Ta lõpetas mõni aasta varem Tallinnas, Nõmmel asunud miilitsakooli, aga taasiseseisvunud riigi algusaastatel läks edasi õppima Sisekaitseakadeemia tollasesse vanglakolledžisse. 1994. aastal võeti Kohver kaitsepolitseisse praktikale ja sellest ajast alates jäigi ta truuks vastuluurele.
Kohver oskab hästi vene keelt. Tema ema on venelane ja isa eestlane. Ta on väga kogenud, korrektne, andekas, aus ja sportlik ohvitser. Kohveril on alati asjadest oma arvamus. Ta ei ole kunagi tuimalt kulpi löönud ega läbimõtlematult käitunud. Tema sihi- ja järjekindlus on ta viinud tööle nii Kohtla-Järvele kui ka Võrru, aga kindlasti ei saa mainimata jätta, et Eston on juhtinud ka kapo lõunaosakonda. Selle peakorter asub Tartu vanalinnas, kuulsa Jaani kiriku vastas. See on kaitsepolitsei hierarhias väga kõva ametikoht. Ka kaitsepolitsei kinnitas, et Kohveri töine elulugu on muljetavaldavalt hea.
President Toomas Hendrik Ilves autasustas Kohverit 2010. aastal avalikult Kotkaristi V klassi teenetemärgiga. „Iseloomustame Eston Kohverit kui pikaajalist, eeskujulikku ja suurepäraste töötulemustega töötajat. Tema autasustamine oli seotud tööülesannete täitmisega, mida aga ei saa täpsemalt kommenteerida,“ kõlas siis kaitsepolitsei kommentaar ordeni andmisele.
Eston Kohver astus maha ka samast lennukist, millega toodi koju Liibanonis pantvangistatud jalgratturid. Väidetavasti täitis ta sel operatsioonil sideohvitseri rolli.
