MÕNUGA KUULATAV AUTOKIRJANDUS. Jan Kaus pani peale autos (mida ta juhtida ei oska) Risto Järve kirjandusliku CD „Linda kivist Lilla Daamini“. See audioteos teeb põnevaks muidu nüri ja mõttetu Tallinna-Tartu sõidu, kuna jutustab teeäärsete kohtade lugusid.
Mulle meeldib mõelda, et kui oskaksin autot juhtida, siis kasutaksin Eesti kahe suurema linna vahet sõites Tallinna-Tartu maantee asemel mõnda teist marsruuti, näiteks Piibe maanteed. Ning mitte ennekõike turvalisuse pärast, vaid seetõttu, et Piibe maantee tundub palju huvitavam.
Kui püüda leida vastust küsimusele, miks Tallinna-Tartu maantee kehastub mu meeltes kui kõige igavam põhja-lõuna suunas ulatuv suurem trass, siis vastuse leiaks ennekõike Tallinna-Tartu maantee iseloomust; sellest, millise ruumisuhte surub rada peale oma kasutajatele ning maastikule, mida ta läbib. See iseloom tuleb üha rohkem nähtavale, mida rohkem maanteed arendatakse ja edasi ehitatakse. Tegu on trassiga, mis tekitab teekonna ja ümbruse vahele üha selgemaid eristusi, kiirteeks muudetud lõikudes on selgelt näha, kuidas teest on saamas omamoodi kindlus, müüridega eristatud trajektoor, kus liikumine on kohati lausa läbi lõigatud sellest ruumist, milles liigutakse.
Piibe maantee iseloom on hoopis teine, aeglusele ja osalusele peibutav, selles on palju kohti, mis kutsuvad autojuhte tegema peatusi, keerama teelt kõrvale, jääma vaatama ümbrust, sellest osa saama.
Prantsuse antropoloogi Marc Augé vaimus võib nimetada Tallinna-Tartu maanteed „mittekohaks“ – see on ruum, mida pole Augé sõnutsi võimalik määratleda „identiteedist, suhetest ega ajaloost lähtuvalt“; see on maailm, „mis kuulub üksildasele individuaalsusele, põgususele ja ajutisusele“.
Mu loo pikk sissejuhatus oli vajalik selleks, et kirjeldada sügavat tunnetuslikku muudatust, mida on võimeline esile kutsuma Risto Järve koostatud kohalugude kogumik „Linda kivist Lilla Daamini“. Plaati on võimalik kuulata teel Tallinnast Tartusse ja vastupidi, nii et Piret Pääri ja Anne Türnpu loetud vana aja jutud, mida täiendavad Andre Maakeri mõtlikud muusikapalad, katavad enam-vähem suurema osa teekonnast. Lühidalt öeldes võib Järve koostatud plaadi fenomeni võtta kokku järgmiselt: see on katse muuta mittekoht jälle kohaks tagasi, anda maanteele tagasi tema ühendused ümbrusega ja võimalused aegluseks, muuta 187 kilomeetri pikkune läbisõit, mis kuulub üha enam põgususele, uuesti teekonnaks; näidata, et seosed tee ja selle ümbruse vahel pole veel päriselt kadunud.
Ennekõike kehastavad plaadile kogutud vana aja lood seoseid teispoolsusega. Maastik, millest läbi kihutatakse, paljastab Risto Järve tahtel kohad, kus inimesed on puutunud kokku materialistliku eluvaate ja asjaliku argisuse haardest väljapoole jääva reaalsusega. Tallinna-Tartu maantee ümbrusest leiduvate kohalugude best online casino kaudu tuleb hästi ilmsiks eesti pärimuse siduv iseloom: teispoolsus pole mitte vertikaalne, kaugusse kutsuv, alles kauguses ennast kehtestav ja teostav, vaid vastupidiselt siinpoolsusesse sulandunud ning läbinisti horisontaalne, selgelt ja otseselt maaga seotud. Kui teispoolsus puudutabki inimeste elu vertikaalselt, siis mitte taevast, vaid maapinna sügavusest või veealuse elu kaudu, kiskudes inimesi sügavamale sellesse pinda, millest nad on sündinud ning millel tööd teinud. Seega on eestlaste seos teispoolsusega lähedases ühenduses nende kodumaastikuga, kodulähedase jõega, muhuga või lohuga tuttavas maastikus, kiviga järves. Teispoolsus on kunagi asunud inimeste juures, nende argipäeva silmapiiril, nende eluga loomulikult läbi põimunud. Näiteks ühe plaadil kõlava loo kohaselt ehitasid Tartut mingi nõia käsul üles kolmkümmend kuradit ning need kuradid elavad praegu tartlaste keskel lutikate, hiirte ja kassidena.
Muidugi, nii nagu eesti pärimuses asuvad inimesed ja vaimud üksteise lähedal, nii et nad ei vaja suhtlemiseks enamasti vahendajaid, ei tähenda inimese kohtumine teispoolsusega alati allajäämist seletamatule. Vastupidi. Ma pole muidugi erialateadlane, aga „Linda kivist Lilla Daamini“ kuulamise käigus hakkas tunduma, et eesti pärimuses on häälel palju olulisem roll kui kujul. Kui kristluses asub kesksel kohal Jeesuse kuju, siis eesti pärimuses võib vaimolendeid ehk enamgi kuulda kui näha. Siin on üks oluline konks. Inimene ei tohi teispoolse hääle ees vakatada, tal tuleb vastata, häälele julgelt vastu astuda, alles nii on tal võimalik hääle ähvardusest või ohust vabaneda – mis ei tähenda, et teispoolsusega kohtumistelt saab alati lahkuda võitjana. See omakorda näitab, et teispoolsust ei saa eirata, seda ülejäänust eraldada. Kui teispoolsusega arvestamata jätta, vajub varandus tagasi jõkke ning päeval ehitatud kirik laguneb öösel nii et müriseb.
Kuulanud neid kümneid ja kümneid lugusid, mida Risto Järv on „Linda kivist Lilla Daamini“ peale kogunud, hakkas korraga tunduma, et küsimus polegi enam ennekõike selles, et praeguseks on vahetu ja ruumiline suhe teispoolsusega tundmatuseni muutunud, hajunud nagu salapärane linn Sarapiku mäel Annas, vaid selles, et plaadile kogutud jutud on ise muutumas omamoodi teispoolsuseks või selle aseaineks; millekski, mida on üha kergem pidada jäädavalt minevikuliseks retoorikaks, pisut veidralt kõlavaks ja hämmastust sünnitavaks vahepalaks. Lootus peitub asjaolus, et hämmastus võib salamisi tähistada metamorfoosi alghetke, mil risti üle Eesti ulatuv mittekoht hakkab muutuma millekski palju tähenduslikumaks. Vaevalt et ma pärast seda, kui kuulasin plaadilt lugu Pirita jões elavatest näkkidest, kes uputasid mehe, aga lasid oraval pääseda, endise tundetusega seda jõge ületan.
Ausalt öelda ei oska mõelda Risto Järvele ja tema kaasabilistele välja paremat komplimenti kui soovitada kõigil autojuhtidel sõita rahulikult piki seda teed, mis on muutunud meie rahutu eduühiskonna rindejooneks ning anda järele leebele taotlusele muuta teekond sama oluliseks kui lõppsiht. Või kui kasutada jälle Marc Augé sõnavara, annab „Linda kivist Lilla Daamini“ võimaluse muunduda sõitjast, keda määratleb sihtkoht, reisijaks – tolleks, kes uitab teel.
Sõita rahulikult piki teed, mis on muutunud meie rahutu eduühiskonna rindejooneks ning anda järele leebele taotlusele muuta teekond sama oluliseks kui lõppsiht.
Ühe plaadil kõlava loo kohaselt ehitasid Tartut mingi nõia käsul üles kolmkümmend kuradit ning need kuradid elavad praegu tartlaste keskel lutikate, hiirte ja kassidena.
