MAAILMA SUURIMAD SÜNDMUSED TOIMUVAD PEAKOLU SEES: Emake Maa on pidevas muutumises. Mõned neist muutustest sobivad meile, mõned mitte. Inimeste mõtetega on samuti. Need muutuvad vahel lausa hetkega. Eriti siis, kui on vaja otsustada, millises suunas edasi minna. Mis sageli tähendab valikut, kuidas emakese Maa tervist oleks hea hoida. Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere küsib, kui õõnes on meie tsivilisatsioon.
Valikuid tuleb paratamatult teha. Mõnus on arvata, et puu kasvab kõige paremini oma esiisade maal (nagu on märkinud J. R. R. Tolkien) ka kauges tulevikus. Aga kui esiisade maal enam vihma ei saja või meri on mulla puu juurte ümbert ära uhtunud, tuleb puu unustada ja edasi minna. Puu kallistamine tähendab siis koos puuga suremist – ja pigem märksa varem kui puu ise.
Just meie seast lahkunud kirjanik Nikolai Baturin juhtis me tähelepanu lihtsale asjale, mida sageli kiputakse emakese Maa eest hoolitsedes unustama: kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled. Sest kui lepime kokku, et saame homme kokku ükskõik kus ja mistahes ajal, siis me ei saa kokku; üheksolemisest rääkimata. See, kus me oleme või kuhu poole liigume, on suuresti kinni inimese mõtetes. Nii on tuline õigus Oscar Wilde’il, kellele omistatakse mõttetera, et maailma suurimad sündmused leiavad aset peaajus.
Palsam kõrvadele ei vii helgesse tulevikku
Kuni mõtlev inimene ehk homo sapiens on üksi, ei teki tema mõtetest üldiselt suurt tüli. Küll aga siis, kui inimesi on rohkem kui üks ja mõlemad tahavad head teha. Agatha Christiele tundus imelik meie maailm, kus kaks vaatavad ühte ja sama, kuid näevad täiesti vastupidist. Pigem on see reegel, sest tegelikult juhtub üsna harva, et kaasteeliste mõtted on perfektselt kooskõlas. Lyndon B. Johnson lisas selle kohta, et kui kaks inimest on alati ühel meelel, tähendab see enamasti, et mõtleb ainult üks neist. Sama kehtib vist iga inimeste arvu kohta.
Muidugi on siin erandeid. Nagu pani tähele Stanislaw Jerzy Lec: inimestele meeldivad sellised (justkui paitavad ja hellitavad) mõtted, mis ei sunni mõtlema. Neid on kohe hea kuulata, eriti täis kõhuga leiba luusse lastes. Näiteks täielik kooskõla loodusega. Nendega on ka lihtne nõus olla. Aga need ei vii edasi. Tegelikult viivad, ajas nimelt, aga mitte sellisesse tulevikku, milles tahaksime elada ja milles oleks hea koht meie lastel.
Mured hakkavad esile kerkima kohe, kui laual on kaks erinevat mõtet; pealegi sellist, mis natuke meid endid puudutavad. Klassikaline võimalus selle olukorraga toime tulla on teine mõte mutta tampida. Mõtete tampimine või keelustamine aga üldiselt ei toimi ja dialoogis peitub alati võimalus kaotajaks jääda. Seetõttu on märksa pragmaatilisem minna mõtte kandja kallale. Seda on hea alustada oma efektiivsust tõestanud võtetest. Näiteks teha nimekiri neist, kelle mõtted minu omadega ei sobi, ja naelutada see mitte enam argumentidena Wittenbergi kiriku uksele, vaid koos kurjade kommentaaridega ja võimalikult ähvardavalt Facebooki libakonto seinale.
Inimkond kui loodusõnnetus ja äärmus
Kalevi Kull arvab, et inimene kui tsivilisatsiooni tekitav liik on loodusõnnetus ja sellisena äärmus [1]. Tsivilisatsiooni teke on koht, kus emake Maa põrkub inimese Ma ehk Minaga ja üldjuhul jääb alla. Nii nagu on tavaline situatsioonides, kus teadmine ja vastutus põrkuvad loosungitega. See on sammuke edasi Sigmund Freudi määratlusest, et esimene inimene, kes kivi asemel sõimusõna tarvitas, oli tsivilisatsiooni looja. Aga vaid äärmuste uurimine on teaduslikus mõttes huvitav. Keskpärasus ju ei muutu ega kavatsegi muutuda. Isegi kui tema retoorika peaks muutuma.
Rohkem teada on küll parem, kuid sageli ohtlikum kui vähem teada. Mida rohkem teame, seda rohkem on laual arvamusi. Üldjuhul erinevaid või vähemalt erinevates sõnastustes. Kasutades jälle Kalevi Kulli mõtet, et vaba tahte ja üldse mõtlemise eelduseks on väidete vastuolu võimalikkus [1], on see tegelikult väga hea. Erinevad arvamused ja omavahel vastuolus olevad seisukohad ja väited – seda isegi ühe inimese mõtteis – on möödapääsmatud ja vajalikud, et oleks võimalik valida [1]. Teisisõnu, inimkonna evolutsiooni veduriks on arvamuste paljusus.
Et selline asi teoks saaks, peab sõnadel olema kindel tähendus ja väidetel sisu. Pole võimalik väidelda või vastuolusid ületada, kui mõtete puudumist peidetakse selliste keeruliste sõnade taha nagu jätkusuutlikkus, innovatsioon, interdistsiplinaarsus või veel hullem, transdistsiplinaarsus. Parafraseerides klassikat: kui midagi öelda pole, siis ei tasu seda ka võõrsõnadega väljendada.
Seda, et sõnade tähendust ei ole lihtne tabada, on peenelt väljendanud Martin Heidegger. Ta on arvanud, et inimene üldse õpib mõtlema siis, kui oskab vähemalt kaht keelt, olgu see teine mingi inimkeel või loomade keel. Teistmoodi on raske tabada, et sõnad võivad tähendada eri keeltes ja eri kontekstides äärmiselt erinevaid asju. Hullem veel, sõnade tähendus muutub ajas. Aeg teatavasti ei taha seisma jääda. Küll aga on meil võimalik ajast maha jääda. Iirlased ütlevad, et kui Jumal lõi aja, lõi ta seda paganama palju.
Tsivilisatsioon ja innovatsioon
See, et asjad ja ajad muutuvad, paneb meile teatava koorma. Nimelt muutub ka tsivilisatsioon. Arnold Toynbee, kes on mitmetele ajaloolaste põlvkondadele ikooniline kuju, on öelnud, et tsivilisatsioon on põhimõtteliselt liikumine, mitte seisund. See on teekond või seiklus, aga mitte mingil juhul vaikne sadam või pelgupaik. Tsivilisatsiooni edenemine meenutab elusorganismide rütmilist vaheldumist. Tsivilisatsioon sünnib, kasvab aegamisi, saavutab kord täiuse, hakkab siis mõranema ja lõpuks kaob. Aga ega siis Maa sellest otsa ei saa, kui tsivilisatsioon või koguni terve inimkond koos kõigi oma seesmiste ja väliste vastuoludega peaks kord kaduma. Maa jääb kindlasti alles vähemalt seni, kui päike plahvatab.
Püüaks vähemalt mõnegi definitsiooni ära klaarida. Sõna „innovatsioon“ on saamas sisutuks, nii nagu jätkusuutlik arengki. Siiski on sellel sõnal – nii nagu teistelgi näiteks toodud võõrsõnadel – selge ja ühemõtteline sisu. Seda kirjeldas Peter Drucker, üks möödunud sajandi suurimaid mõtlejaid. Tema uuris organisatsioonide toimimist ja teiste tegemiste vahel vermis termini „teadmustöötaja“. Need on inimesed, kes elavad teadmiste rakendamisest.
Peter Drucker jagas teaduse rakendamise kahte lehte. Teaduse all mõtles ta uusi ja olulisi fakte. Kui rakendada teadustulemusi tuntud ülesannete lahendamiseks, kirjutas ta, läheb tootmine efektiivsemaks ja sisemajanduse kogutoodang muudkui kasvab. Innovatsioon tähendab aga tippteaduse lahenduste rakendamist põhimõtteliselt uute ülesannete lahendamiseks. Sisuliselt konverteeris ta majanduse keelde Albert Einsteini sõnad, et praeguse paradigma raames tekkinud probleeme ei saa lahendada selle paradigma raames.
Hea ohtlik korrastatus
Erinevad arvamused on laual kohe, kui jutuks tuleb inimeste panus looduse käiku, olgu see siis lagastamine või kliimamuutus. Muidugi on iga inimese panus näiteks prügi sorteerimisse kaduvväike piisk maailma muutumise hoorattas. Asja teeb suureks korrastatus. Mingil imelisel ja samas ohtlikul moel oskab loodus nii pisikeste juhuslikult jaotunud veetilkade kui ka arutute inimlaste panuste summa meile nähtavaks, tajutavaks ja ohtlikuks teha.
Ühtegi konkreetset veepiiska ei saa teha vastutavaks paduvihma või tsunami eest. Mõlemate mõju sünnib koordineeritusest. Keegi ei suuda üksinda katta prügiga sadu kilomeetreid teepervi või hukutada Araali merd. Koos toimetades saadakse sellega kergesti hakkama. Tallinnast Läänemerre jõudvast prügist ligikaudu poole moodustavad suitsukonid [2]. Nende mahaviskamine on kindlasti välditav, ütleb Singapuri kogemus. Kuigi peame end üsna haritud, tolerantseks ja puhtaks rahvaks, on meil vist siiski lausa karjuv vajadus nii ärapanemise kui ka „Teeme ära“ järele.
Loodus suudab integreerida negatiivseteks, pessimistlikeks ja ebapatriootilisteks faktideks ka asju, mida oma arust teeme maailma päästmiseks näljahäda eest või fossiilsete kütuste kasutamise vähendamiseks. Selleks tuleb põlde ja istandusi juurde tekitada. Niiskes kliimas on vaja soid kuivendada. Eesti soode panus kliimamuutuste leevendamisse on ju päris väike, kuigi positiivne [3]. Aga ainuüksi Indoneesias kuivendatud soodest pihkuvate kasvuhoonegaaside hulk on suurem kui kogu Euroopa tööstuse heide [4]. Sellised faktid lausa sunnivad kasutama võõrsõnu, et mahendada „tõlkimatut kaukaasia folkloori“. Ka selleks, et varjata meelehärmi selle üle, et püüdlused kärpida Euroopa tööstuse kasvuhoonegaaside emissioone tehakse teisel pool maakera tühjaks nende asjade tootmise kaudu, mida me tegelikult ei vaja, aga mis on odavad ja mugavad.
Taltsutamine kohustab
Inimese ja looduse tulevikust kui kahest erinevast asjast mõtlemine peegeldab sügavalt antropotsentristlikku positsiooni, mida ei leevenda arvestataval määral ka mõtlemine nende kahe täielikukst kooskõlast. Tulevikule mõtlemise eestlasliku arhetüübi sõnastas Juhan Liiv: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Euroopas pole puutumatut loodust. Euroopas toimiv ökosüsteem, välja arvatud natuke kõrgmäestikku ja Białowieża ürgmetsa, on inimese looming. Puisniidud, rannaniidud ja neid korras hoidvad loomad pole pisiasjad, mida saaks nostalgiliselt meenutada ja vabatahtlike õlul museaalidena konserveerida. Need maastikud on meie looduse elurikkuse tuumikallikad. Neid tuleb niita, regulaarselt rüüstata (Hageri kihelkonna sõna heinamaadelt mõne puu mahavõtmise kohta) ja sõrgadega tampida. Muidu ei püsiks ka Austria ja Šveitsi mäenõlvad. Antoine de Saint-Exupéry tegi rebase mõtte kaudu meile selgeks: „Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled.“ Pole vahet, kas see on roos, põld, mets, kanafarm või riik.
Lootus, et kui laseme loodusel omaette areneda, lähevad asjad paremini, ei ole õige vastus klassikalisele küsimusele „Mis meist saab?“. Ei aita, et teame tohutult palju võrreldes vanade aegadega. Kunagi olid faktid nii täpsed ja poleeritud, et neid sai panna klaaskupli alla, et ükski tolmukübe peale ei langeks. Nii nagu tehti algkilogrammiga, mis alles päris hiljuti muutus asendatavaks. Elu emakesel Maal on edasi läinud. Oleme situatsioonis, kus faktidega seonduvad määramatused on hirmus suured. Mõnda asja me ei saa ega tohigi teada. Tuleviku kohta eriti. Ka see on universumi struktuuri osa. Sellega leppimine ei ole meile kuidagi ohtlik. Sest õhulosside varemete all pole keegi surma saanud.
Leppimiseks mõtle, mida oled halba teinud
Leppimine ei tule iseenesest. Sellest kõneleb järjest süvenev tolerantsuse defitsiit. Hea, et erinevad (ja omavahel konkureerivad) väärtuste süsteemid on esindatud riigi elu kõigil tasanditel. Kalevi Kulli mõtet pöörates: evolutsioonile tõmbab pidurit aga see, kui erinevate väärtuste esindajad hakkavad arvamuste vahetamise ja dialoogi asemel üksteist sihikule võtma. Samal ajal on kogu maailmas panused kõrged, määramatused järjest kasvavad, väärtustele küsimärk külge pandud ja aega otsustamiseks napilt. Aga ikkagi vajaksime nii riigi kui ka emakese Maa tasemel parimaid lahendusi.
Loodusega kooskõlas toimetamisele panustamine põhineb eeldusel, et loodus on inimkonna liitlane. See ei pruugi nõnda olla ja tõenäoliselt polegi. Loodus on lihtsalt neutraalne. Kui tõepoolest nanosuuruses plastiosakesed suudavad imbuda läbi rakumembraani ja jõuda inimeste ajusse [5], võivad asjad varsti väga keeruliseks muutuda. Nii võib isegi selline riigi toimimisest pealtnäha nii kauge nähtus nagu nanoplasti lekkimine keskkonda oluliselt õõnestada tsivilisatsiooni võimekust mõelda tuleviku üle.
Sellised nähtused toetavad mõtet, et inimene kogu oma traagikas seisneb võimes luua olematut [1]. Tuline õigus on Edgar Rice Burroughsil, kes arvas, et miski, mida sa suudad kujutleda, ei ole võimatu ning asi pole mitte selles, mida sa tead, vaid selles, mida tõestada suudad. Aga kui enam midagi kujutleda ega tõestada ei suuda ja kui isegi ei suuda meenutada, mida sa täna head tegid, siis kasuta veel üht Kalevi Kulli soovitust: mõtle vähemalt sellele, mida sa halba tegid. Siis jääb ehk tulevikus rohkem ruumi headele või vähemalt mõistlikele tegudele.
Loe veel:
[1] Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid. 2017. Varrak, Tallinn.
[2] Tallinnast Läänemerre jõudvast prügist ligi poole moodustavad suitsukonid. ERR Novaator, 09.11.2018.
[3] Eesti sood hakkavad kliimamuutuste tulemusena enam süsinikku salvestama. ERR Keskkond, 09.11.2018.
[4] Angela V. Gallego-Sala, Dan J. Charman, Simon Brewer, Susan E. Page, I. Colin Prentice, Pierre Friedlingstein, … Edgar Karofeld jt 2018. Latitudinal limits to the predicted increase of the peatland carbon sink with warming. Nature Climate Change, 8, 907–913, doi: 10.1038/s41558-018-0271-1.
[5] SAPEA (Science Advice for Policy by European Academies) 2019. A scientific perspective on microplastics in nature and society. Berlin, SAPEA. https://doi.org/10.26356/microplastics.
Akadeemik Tarmo Soomere kommentaar Von Krahli Akadeemia loengusarja „Elu pärast Google’it“ Rea Rausi loengule „Ma(a). Jätkusuutlikkus, innovatsioon ja üheksolemine“ 25.09.2018. Loengust tõukuv vestlus oli Vikerraadio eetris 14.12.2018.
Loeng on järelvaadatav-kuulatav Von Krahli teatri Facebooki lehel https://www.facebook.com/vonkrahliteater/.
„Elu pärast Google’it“ loengute alusel läks Vikerraadios eetrisse saatesari „Raadio JAIK“ https://vikerraadio.err.ee/raadio-jaik/885724.