KAS KÄSIKIRJAD TÕESTI EI PÕLE? Kui meie idanaaber end 1940. aasta suvel meie kodumaale liigutas, oli tal üheks esimeseks sammuks informatsiooni üle kontrolli kehtestamine. Juba 21. juunil võeti kommunistide poolt üle tähtsamate üleriigiliste lehtede toimetused ja Riigi Ringhääling, kirjutab ajaloolane Erich Zelewski. Allolevas loos räägib Zelewski raamatute keelamisest ja hävitamisest Eestis, Nõukogude võimu esimesel aastal.
Raamatute keelamise avapaugu andis 1940. aasta suvel uue võimu poolt ametisse nimetatud sisekaitseülem Harald Haberman. 29. juulil andis ta korralduse 26 raamatu ärakorjamiseks raamatukauplustest ja -poodidest. Põhjuseks märgiti, et „kodanliku Eesti vaimsuse äritseva pärandusena levitatakse veelgi nilbet ja vaimulagedat sopakirjandust, mille sotsiaalseks rakenduseks on lugejate vaimse erksuse summutamine ja madalate vaistude äratamine klassiteadvuse nüristamiseks.“ Sellised raamatud olid näiteks C. Vulpiuse „Itaalia röövlipealiku Rinaldo Rinaldini seiklused“, A. Brühli „Kättemaksja Marino Marinelli“, V. A. Röderi „Heinrich Anton Leichtweis, julge röövel ja salakütt“ jne. Tuntumaks teoseks nimekirjas on Alexandre Dumas’„Krahv Monte-Cristo“. Raamatud hävitati augusti jooksul. Politsei raudtee prefektuur teatas, et kättesaadud kirjandus põletati Tallinnas manööverveduri ahjus ja neid oli tuhandeid vihke. Sellise kollase kirjanduse hävitamisega loodi vajalik foon, et õigustada algavat raamatukogude puhastamist Nõukogude võimule ebasobivast kirjandusest.
1552 keelatud teost
15. augustil 1940 saatis uue valitsuse haridusminister Johannes Semper linna- ja maakoolivalitsustele ning riigikoolide juhatajaile laiali ringkirja, mille kohaselt kuulus koolidest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kirjandus, mis on sisult reaktsiooniline, kaitseb või õigustab kapitalistlikku kurnamist või on sihitud NSV Liidu või kommunismi vastu. Kuni vastavate nimestike koostamiseni pidid raamatute kõrvaldamisega omal algatusel tegelema raamatukogude juhatajad, kes vastutasid selle eest, et sellist kirjandus enam välja ei laenutataks. Keelatud kirjanduse eraldamine tuli läbi viia 20. augustiks.
Haridusministri korraldusega 16. augustist 1940 loodi kümneliikmeline raamatute keelamise komisjon: esimees, aseesimees ja viis liiget. Lisaks esindajad Eestimaa Kommunistliku Partei, Informatsiooni Keskuse ja Ametiühingute Keskliidu poolt. Komisjoni esimeheks sai kirjanik August Alle, tema asetäitjaks kirjanik August Jakobson ja liikmeteks kirjamehed Jaan Rummo, Eduard Tehve, Mihkel Jürna, Rudolf Sirge ja Aleksander Sibul. Augusti jooksul liitusid nendega veel kompartei esindaja Hans Piilmann, Informatsiooni Keskuse esindajana Nikolai Puusepp ja Eesti Ametiühingute Keskliidu esindajana Karl Taev. Keelatavate raamatute nimestiku aluseks võeti Tallinna Keskraamatukogu raamatute nimestikud.
Komisjoni liikmed jagasid töö omavahel üldjoontes järgmiselt: Alle – luule- ja kunstikirjandus; Jakobson – algupärane proosakirjandus; Sirge – tõlkeline proosakirjandus; Sibul – üldteosed; Tehve – ühiskonna- ja õigusteadus; Taev – keele- ja kirjandusteadus, ajalugu; Jürna – memuaarkirjandus; Piilmann – venekeelne kirjandus; Rummo – lastekirjandus. Kokku peeti 10 koosolekut, esimene toimus 23. augustil ja viimane 19. novembril 1940. Komisjoni koostatud nimekirja võetud kirjandus tuli kustutada raamatukogu koosseisust ja hoida alal kuni edaspidise korralduseni kooli või avaliku raamatukogu arhiivis.
Kokku keelati viie nimekirjaga 1552 teost (köidete järgi oli rohkem). Neist eestikeelseid 904, venekeelseid 507 ja võõrkeelseid 141. Lisaks keelati kõik Kaitseliidu ja Naiskodukaitse väljaantud kirjandus ning Looduse kirjastuse „Tänapäeva romaani“ sarjas ilmunud teosed.
Nende nimekirjadega komisjoni tegevus ei piirdunud. Friedrich Puksoo andmeil ilmus 1940–1941 kokku üheksa sellist nimekirja. Lisaks täielikult keelatud raamatutele koostati ka osaliselt keelatud raamatute nimekirju. Peamiselt oli tegu kooliõpikutega, mida teatud lehtede väljarebimise järel lubati kasutada. Keelatud väljenditeks olid „Eesti Vabariik“, „härra“, „proua“ jne. Matemaatikaõpikus ei tohtinud olla sõnu nagu „kasu“, „kaupmees“, „poodnik“. Mõnikord kleebiti raamatuisse peale vastavad ribad, kus „Eesti“ asemel oli „ENSV“ ning „kaupmees“ ja „poodnik“ asemel „müüja“. Suurt umbusku tundis uus võim Eesti Vabariigis koostatud maakaartide vastu, kooliõpikuist eemaldati isegi sademete kaardid. Nõukogude võimule oli omane hirm täpsete kaartide suhtes.
Mida kästi müügilt korjata?
20. augustil kuulutas haridusminister oma ringkirjas kogu usulise kirjanduse raamatukogudest kõrvaldatavaks, samuti keelas ta Trotski, Zinovjevi, Kamenevi, Buhharini ja Rõkovi kõik teosed, samuti teosed, mis olid määratud nende vaadete levitamiseks. Stalini poolt hukatud N. Liidu riigitegelased olid stalinistlikus riigis loomulikult esmaste vaenlaste hulgas. Pealegi olid Eestis asunud Nõukogude vägede ohvitserid ja komissarid agarad venekeelsete raamatute laenutajad. Eriti olla neile Tartu ülikooli raamatukogu juhataja Friedrich Puksoo andmeil peale läinud Denikini mälestused.
Sisekaitseülema otsusega 22. augustist kästi kõrvaldada müügilt ja levitamiselt kõik järgmised teosed: 1) NSVL vastane laimu- ja ässituskirjandus, 2) suurkodanlist kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist propageeriv ja õigustav kirjandus, 3) šovinistlik rahvuslikku viha ja vaenu õhutav kirjandus, 4) igasugune usuline kirjandus, mis rahva usutunnete kaudu taotleb rahvavaenulisi poliitilisi sihte. Otsuse teostamise eest vastutasid kirjastuste ja raamatukogude juhatajad, raamatukaupluste ja antikvariaatide omanikud ning käsimüügi teel kirjanduse levitajad. Kõrvaldamine tuli läbi viia 1. septembriks, esmajoones tuli puhastada kaupluste vitriinid. Otsus ei kehtinud teaduslike ja arhiiviraamatukogude kohta.
Nii kiiresti ei olnud raamatupoed siiski võimelised raamatuid kõrvaldama. 24. augustil saatis Eesti Raamatukauplejate Ühing Sisekaitse Ülemale kirja, kus viisakas ja aupaklikus toonis teatati, et arvestades müügil olevate raamatute hulka (viimase raamatuturu kataloogi järgi 9500 eri raamatut) ei ole selline sorteerimine 1. septembriks mõeldav.
Kõrvaldamisele kuuluvad raamatud Harjumaalt, Läänemaalt, Saaremaalt, Järvamaalt ja Virumaalt tuli saata Tallinnasse Riigiraamatukogusse ning Tartumaalt, Viljandimaalt, Pärnumaalt, Valgamaalt, Võrumaalt ja Petserimaalt Tartu ülikooli raamatukogusse.
Paar nädalat raamatute lõhkumist
Kui kogu keelatud kirjandus Lõuna-Eestist oli Tartu ülikooli raamatukogusse kokku koondatud, ilmus Fr. Puksoo andmeil 28. novembril sinna tollane Eesti NSV Glavliti ülem Olga Lauristin koos oma asetäitja Šalnjevi ja ülikooli õppeprorektori Kristjan Kurega. Raamatukogu juhatajalt nõuti kokku kogutud raamatute kohest hävitamist. Puksoo palve peale säilitada igast teosest 60 eksemplari, kolmik ägestus. Lõpuks nõustus Šalnjev ühe eksemplari jätmisega. Järgnevatel kuudel aga ei võetud raamatute hävitamiseks midagi ette. Mais 1941 ilmus kohale uuesti Šalnjev koos ühe polkovnikuga ja teatas, et nüüd algab keelatud kirjanduse hävitamine. Pika veenmise tulemusena lubati siiski igast teosest alles jätta üheksa eksemplari. Päästa õnnestus ka enne 1918. aastat ilmunud teosed, samuti kogu vaimulik kirjandus.
Raamatute hävitamine algas paar nädalat enne sõja algust, s.o juuni algul 1941. Hävitamisele oli määratud umbes 70 000 raamatut, millest jõuti 1941. aasta suvel hävitada umbes pooled. Esialgu toimus raamatute lõhkumine ülikooli raamatukogu trepikojas kirvega puupakul. Purustatud raamatud topiti suurtesse kottidesse ja viidi hobuveokitel minema. Ilmselt said raamatuhävitajad peagi aru, et selline tegevus raamatukogu trepil on kohatu ja jätkasid oma tegevust raamatukogu alumisel korrusel, teiste pilkude eest varjatuna. Kokku kestnud lõhkumine Puksoo mäletamist mööda paar nädalat ja tööga oli seotud kümmekond naist, kuid pakul olevale raamatule andsid kirvega löögi mehed. Hävitati siiski ainult maakondadest kokku kogutud raamatuid. Ülikooli raamatukogu enda raamatud jäid tollal õnneks puutumata. Veelgi suurem hävitustöö toimus Tartus aga Gustav Adolfi tänaval asunud kirjastuste kesklaos, kus hävitati üle 70 000 raamatu. Sinna koondati 1941. aasta suvel hävitamisele määratud raamatud Tartus asunud kirjastustest ja raamatupoodidest.
51 512 hävitatud raamatut
Raamatute kogumise initsiaator oli Glavliti volinik L. Voltri, kes iseseisvusajal oli Tartus töötanud K/Ü Loodus ladujana. Tema korraldusel asutigi keelatud kirjandust kokku vedama ja tema isiklikult jälgis, et kõik raamatud, mis äratoomisele oli määratud, ka ladudest ja äridest ära toodaks. Voltri käis korduvalt asjade käiku kohapeal vaatamas. Hävitamine ise toimus Gustav Adolfi tänava maja keldris. Seal oli Voltri juhendamisel ametis 20 naist ja kolm meest. Lõhkumine kestis paar nädalat ja lõppes juuni lõpul, kui sõda oli juba alanud. Raamat asetati suurele puupakule ja löödi talle kirvega sälk sisse, mispeale naised asusid raamatust lehti ära rebima. Algul lõhuti raamatud koos kaantega. Paremate eksemplaride puhul hakkas lõhkujail kaantest kahju ja nad palusid Voltrilt luba kaasi endale jätta. Algul Voltri keeldus, kuid andis lõpuks järele.
Lõhutud raamatud topiti kottidesse ja viidi auto või hobusega kas raudteejaama või Paju tänavas asunud jäätmete kogumispunkti. Raudteejaamas seisis tühi vagun, kuhu laaditi 50 tonni purustatud raamatuid. Sealt saadeti nad Venemaale, kuulu järgi ühte Leningradis või selle lähedal asuvasse paberivabrikusse. Kirjastustest kandis kõige suuremat kahju K/Ü Loodus, mille ladudest viidi ära ja hävitati 40 tonni raamatuid. Hävitati ka veel pallides seisvaid valmistrükitud teoseid. Siiski jäid mitmed teosed nagu „Suur Piibel“, „Jaan Tõnisson elus ja võitluses“, „Soomusrongid Vabadussõjas“ jt hävitamata, kuna nad olid võla eest panditud Pikalaenu pangale. Seda summat aga ei tahtnud keegi tasuda ja nii jäidki raamatud alles. Halvasti läks Tartus aga usulisel kirjandusel. Tartu kirjastuste ladudest viidi hävitamisele kogu usuline kirjandus. Henningi platsil asunud Hermanni kirjastusest viidi hävitamisel kolm tonni laululehti, mis seal juba ammu olid valmis trükitud.
Saksa okupatsiooni ajal tehtud arvestuste kohaselt kaotasid Eesti avalikud raamatukogud esimese Nõukogude aasta jooksul 51 512 eksemplari raamatuid. Põhja-Eestis õnnestus siiski hiljem kätte saada umbes 7000 raamatukogudest kõrvaldatud raamatut. Lõuna-Eesti raamatukogudest kõrvaldatud teosed jäid aga kõik kadunuks. Kokku kaotasid Eesti raamatukogud 12,9% oma teostest.
Esialgu toimus raamatute lõhkumine ülikooli raamatukogu trepikojas kirvega puupakul. Purustatud raamatud topiti suurtesse kottidesse ja viidi hobuveokitel minema.
Keelatud väljenditeks olid „Eesti Vabariik“, „härra“, „proua“ jne. Matemaatikaõpikus ei tohtinud olla sõnu nagu „kasu“, „kaupmees“, „poodnik“.
